Economist might not contain all the truth and nothing but the truth

I have been reading Economist since my first year in the university. It is also the only magazine where i look through all the articles in every issue. Although i really like the analysis and reporting there, i've started to wonder whether relying on one information source for most of my understanding on world affairs leaves me a bit narrow minded. So it was refreshing to read Fistful of Euros blogpost by Edward Hugh: "Bad Journalism at The Economist", where the author harshly criticizes the Economist for not taking into account the demography when analyzing the Eastern-European economies.
I am not sure i agree with E.Hugh's view on the importance of demographics in economic growth, but it is definitely worth while reading. So is an article in Claus Vistesen blog, which is mostly on Lithuania.
There is a remarkable comment at the end of the Claus's blogpost:

A theme that I have been thinking about lately is the idea that young
college graduates from North America might be attracted to European
cities such as the Baltic capitals as places where they could apply
their skills and knowledge at relatively low risk. The appeal of living
in a historic foreign city undergoing dramatic change I think would be
strong. The cost of living compared to New York, London, or Berlin
would make the Baltics attractive as well.

As you note, a policy
of encouraging immigration seems very advisable for the Baltics, and I
think that a program to raise awareness in the US, particularly at
colleges and universities, regarding themselves would serve these
countries well.

This an intriguing idea indeed. Really, why shouldnt "positively transforming" Estonia promote itself as a good place for young well educated people to come and carry out their ideas. That could really help us to grow to higher level of productivity in the goods we produce and services we sell.

International mobile calls: airBaltic and Skype

As I travel to Russia on business quite often, I am a bit annoyed by the roaming charges of 2.8-3.3 €/min for outgoing and 0.36-0.84 €/min for incoming calls. So I've been looking for smart ways to reduce those cost. Recent innovations i've found are:

1) airBalticcard Mobile - Air Baltic just launched a new SIM phone card for international calling. The rates in Russia are advertised as 0.39 €/min for outgoing calls with receiving calls is free of charge. Cheap rates are also available for other locations. The fee structure seems to be a bit more complicated with additional fee for buying the card, but it is nevertheless significant saving from the usual roaming charges.
But of course, airBaltic can't just satisfy in beating Estonian national carrier in building up the biggest Baltic carrier (Estonian Air used to have much more passenger traffic tha airBaltic just 6 years ago - now it lags the Latvians in any comparable level), for some reason they have also excluded Estonia from the list of the 60+ countries where the airBalticcard works. As i understand, it also means i would not be able to call to Estonia with the card. I plan to give it a try nevertheless.

2) Skype Mobile. As I recently got a new smartphone: HTC s-710, which runs on Windows Mobile, i can now use Skype also on my mobile phone in Wifi hot-spots. I installed it today and it seems to work just fine (although a bit slow, but this is due to my phone, i guess). For some reason the program installed in Norwegian language, but once i figured out how to change that, I was able to use chat and make calls pretty much as in ordinary Skype.

So if you receive phone calls from me in near future saying:
"Do you hear me well? You do? Great! Wow this is cool - I hear you too! Do you hear me well? Good! Bye then!"
Then this is just me discovering the recent innovations in mobile communications.

Lucas bashes Putin

If there still is somebody who reads my blog, but doesn't read Edward Lucas's, i really suggest you to read his latest article in Daily Mail. When in The Economist Edward is usually confined to balanced reporting and cool-headed analysis, in the Daily Mail he has taken a somewhat more emotional approach and really hits Putin hard:

"We have seen nuclear terrorism on the streets of London./.../
They killed a UK citizen and endangered dozens more./.../
If the skull and crossbones were flying over the Kremlin, it could
hardly be clearer: Russia under Vladimir Putin is a pirate state that
unashamedly flaunts its contempt for the law./.../
It is no exaggeration to say that the FSB runs Russia: its former chief, Mr Putin, is the president."

But he does not spare his own homeland either:

"Britain's first step should be the expulsion of not just a symbolic few, but every one of the dozens of FSB operatives here./.../
We should stop giving Russia's rulers visas to come here./.../
They enjoy the spoils of power at home while they invest in Britain,
their wives shop here, and their children go to our finest private
schools. They must realise that welcome is cancelled for accomplices in
murder.
Tony Blair had just warned British firms about the political risks of
Russia. Yet scandalously, our captains of industry toed the Kremlin
line, that Mr Blair's warning was the "emotional outburst of an
ex-prime minister".
Not since British trades unionists went to the Kremlin in the 1980s to
praise the peace-loving Soviet leadership and denounce the
"war-mongers" Thatcher and Reagan have I felt more ashamed."

Ansip, Savisaar, Rumm ja Statistika-amet

On olemas väiksed valed, suured valed ja statistika - armastavad väita inimesed, kes statistikast aru ei saa ja seda kasutada ei oska.
Nagu ka austatud peaminister ei ole ka mina Statistikaameti uurimust lugenud. Miks? Sest seda pakutakse ainult trükitud kujul ja 159 krooni eest. Ma ei tea, palju jääb sellest rahast üle peale trükikulude maha võtmist ja mis pagana pärast üldse on vaja statistika-ametil tegelda mingi rahateenimisega, aga vähemalt elektrooniliselt võiks olla võimalik selliseid uurimusi küll osta. Sellest tingituna ei oska ma kommenteerida, millisel analüüsil põhineb Statistikaameti väide

Valitseb seaduspära — mida suuremad on riigi kulutused sotsiaalsele kaitsele, seda vähem on sissetulekutes ebavõrdsust.

Seda enam, et oma pressiteates toovad nad välja vaid võrdluse Sloveeniaga. Ma tõesti loodan, et statistika-ameti järeldus põhineb korrektsel regressioonanalüüsil, mis võtab seaduspärasuse leidmisel lisaks kulutustele arvesse erinevate riikide erinevaid majanduslike ja sotsiaalseid aspekte.
Sel juhul ei nõustu ma sugugi Ansipiga, et tegemist ei ole statistika-ameti ülesandega. Ses osas olen isegi Savisaarega nõus, et peaministril ei sobi riikliku statistikaameti uurimusi lihtsalt ignoreerida. Juhul kui need uurimused on eba-profesionaalsed, nagu Ansip tundub väitvat, peaks ta peaministrina tõsiselt kaaluma Statistikaameti juhtide väljavahetamist, sest mis infole valitsus siis otsuste tegemisel toetub, kui nad isegi oma enda statistikuid ei usu?! Oleks ju veider kui mõne firma juht kommenteeriks aktsionäridele oma viimaste aastate kahjumeid, väites, et tegemist on lihtsalt finantsosakonna ebapädeva tööga tulemuste analüüsimisel. Aktsionärina oleks ma esimest korda sellist juttu kuuldes tõesti võib-olla finantsistide peale pahane, teisel korral aga juba ettevõtte juhi peale. Nii tahan ma ka kodanikuna oma peaministrilt vastutust riigi kohta käiva statistika eest.
Aga mis veidrates loogika kriteeriumites mõtleb Hannes Rumm, kui ta proovib 2004. aasta sotsiaalset ebavõrdsust põhjendada 2002. kuni 2007. aastal valitsenud erakondadega?! Ärge palun seda meest küll kuskile juhtivate kohtade ligi laske.
Jälle tuleb tõdeda, et Eesti poliitikamaastikul suudetakse väidelda ainult isikliku süüdistamise, aga mitte sisulise argumentatsiooni ja analüüsi tasemel.

Can you feel the heat?

CPI change June 2007 compared to June 2006:
Estonia: 5,8% - highest since August 2001
Latvia: 8,8% - second-highest of the century
Lithuania: 4,8% - highest of the century

Härmakooli naljad

Härmakooli lõpetajad kinkisid klassijuhatajale kanistri bensiini ja tikud
On see nüüd terav- või nürimeelsus, aga naljakas ikka. Minu lennu tipuks selles koolis jäi aasta nooremate õpilaste põhikooli lõpupeol Leigo talu hoone ukse kirjutatud "Miina Härma - joo ja lärma!" Ka tookord polnud vastukaja 100% positiivne.

Powered by ScribeFire.

iPhone in Europe: Nov 1, 2007

Haven't found any news about it from any independent (western) news channel, but if this article from Delovoy Peterburg is right iPhone will be launched in Europe on November 1, 2007. The distributor will be T-Mobile, which is not represented in Estonia. Not that i would probably by the phone anyway, but i would still like my friends to be able to do it. So that i could try it and say: naah, aint that good... definitely not worth the money, i will buy the version 3.0 of the phone and get much better deal...

Powered by ScribeFire.

Edward Lucas

Müstiline - mees suudab järjepidevalt toota rohkem poliitilist analüüsi Eesti kohta, kui kõik Eesti ajakirjanduses avaldatavad analüüsid kokku. Paar viimaste päevade must-read materjali:

The Balts as west berlin

article from Estonia's Diplomaatia journal

Ma tõsiselt loodan, et Eesti poliitikud loevad Lucase blogi igapäevaselt - vaevalt nad endale oluliselt paremat (välis)poliitikanõustajat oma parteiridadest leiavad. Päris tähelepanuväärne on, et lisaks kommenteerimisele on mees asunud ka Eesti esindajaks välismaal:

As a (supposed) authority on Estonia, I faced dozens of phone calls [during the Bronze Soldier crisis] from diplomats, other journalists and politicians wanting to know “Why is Estonia doing this now? Why is it so urgent?”

Ma arvan, et saabuval veebruaril oleks viimane aeg sellele inimesele anda riiklik teenetemärk tegevuse eest Eesti rahvusvahelisel tutvustamisel ja reklaamimisel.

Latvian economy

Good overview of problems facing Latvian economy is today published by Edward Hugh, motivated by Eurostat data that in the first quarter of 2007 wages in Latvia were up by an astonishing 32.7% when compared with the first quarter of 2006.
The conclusions that he makes are very saddening:

"there is some sort of consensus among experts and analysts that there may be no easy policy remedy available, that the problem may be structural".

The main structural issue of course being labour supply. With 70 000 to 100 000 Latvians working abroad and 70 000 new jobs created in 2006, it is easy to see that a country of 2,4 million is lacking resources.
The other conclusion of this analysis as well as IMF and BICEPS reports is that the Latvian anti-inflation plan will not help, but neither would probably anything else.
And again the only suggestion given is relaxing the immigration policy to allow an inward flow of migrant worker to compensate to the very sudden outflow of Latvian workers.

"This short term advantage may be important, since longer term solutions like increasing the human capital component in the economy and moving up to higher value activity need much more time, and what is at issue here is transiting a fairly small economy from an unsustainable path to a sustainable one."

The idea is to use the countries ability to control the number of immigrants as a sort of soft landing gear, not as a long term solution.
Although, the author offers some positive remarks about the actions of Estonian government (planned doubling of immigrants' quota), i think the problems are pretty much the same here. Especially as Estonian and Latvian economies are linked through trade, investment, but also in the mindset of our foreign investors. So any crises in Latvia could seriously affect our economy as well.

It is high-time for the Estonian and Latvian governments to stop the populist game with luck and admit that the only way to sustain our economic success currently is controlled migration of labour. Controlled in terms on numbers not education or skill level. Only this will allow our companies to produce goods that are competitive on world level, only this will allow our brightest heads to concentrate to activities that are most value-adding, not rake higher wages on construction sites.


Clearly, another issue affecting the economies of Estonia and Latvia, are the low interest rates we enjoy due to our currency-peg to Euro. This Economist article reminds us of the rule of thumb that in a neutral monetary policy short term interest rates should equal nominal economic growth. With Estonian nominal economic growth of 19% in Q1 of 2007, interest rates of 4,25% must clearly create oversupply of money, resulting in strong inflationary pressures and misallocation of investment.

Ameerika vabadus viisavabaduses

Ilvese Ameerika-visiidi ootuses on EPL asunud kirjutama lootusest kunagi USA-sse viisavabalt reisida (siin ja siin).

Minul on viimasest kahest aastast kaks kokkupuudet erinevate riikide immigratsiooniametitega. Esiteks taotlesin turismiviisat Ameerika Ühendriikidesse: täitsin ära 2 lehekülge avaldust, võtsin ülemuselt allkirja tekstile, mis ütles, kui vajalik ma oma tööandjale olen, ootasin 20 minutit intervjuu-järjekorras ja rääkisin saatkonna ametnikuga 2 minutit juttu. Ülejärgmisel päeval sain kätte 10-aastase turismiviisa.

Teine kord tahtsin saada 3-päevast turismiviisat ühele Kasahstani edukale ärimehele ja tema kolleegile. Täitsin ära avalduse ja viisin selle immigratsiooniametisse - ootasin 1,5 tundi järjekorras, kuid kuna selgus, et miski info oli puudu, tuli avaldus uuesti täita (avaldusel pidi olema küllakutsuja - s.o. minu tööandja juhatuse liikme allkiri). Seejärel pidin uuesti 2 tundi järjekorras ootama ja umbes 30 minutit erinevatele küsimustele vastama, et selgitada, miks ikkagi tahame neid inimesi Eestisse tuua ja kus nad elama hakkavad. Tulemuseks 3-päevane ühekordse sisenemisega turismiviisa.

Samasugust jama ja peedistamist on kirunud ka paljud teised inimesed, kes soovinud kas ise Eesti viisat saada või proovinud mõnd inimest Eestisse ärikohtumisele või muidu reisile tuua.

Julgen isiklikule kogemusele ja teistelt kuuldule tuginedes julgelt väita, et Ameerika viisasüsteem ei ole võrreldes Eesti omaga ei alandlik ega vaevarikas - ma oleks õnnelik kui meie süsteem oleks sama efektiivne, selge ja korrektne kui jänkide oma. Las Ameeriklased muudavad oma süsteemi ära siis, kui nad ise selleks vajadust tunnevad. Meie ametnikud (sh. president) ärgu viitku enda ja USA kolleegide aega seda teemat arutades, vaid pigem mõelgu, kuidas teha Eesti immigratsiooni-amet mõistlikuks ja Eesti arengut mitte-takistavaks organisatsiooniks.

Powered by ScribeFire.

Alkoholibisness

BNS: Tallinna linnavolikogu otsustas
neljapäeval 1. augustist piirata alkohoolsete jookide jaemüüki
pealinna kauplustes kella 20-8....

Osas Harjumaa omavalitsustes säilib võimalus ka pärast
kella 20 poodidest alkoholi osta. Keila ja Maardu linna ning
Kernu valla juhid on teatanud, et ei kavatse piiranguid
kehtestada.



Mõtlesin sellise bisnessi välja.

Kui mul on Keila linnas pood, siis ma võin alkoholi müüa ka peale 20:00.

Oma Keilas asuvast poest võin ma ju kaupa ka tellimuse peale koju viia.

Keegi ei saa mul keelata võtta parema kliendisuhte huvides äririski ja asuda kaubaga teele juba enne kui tellimus esitatud (näiteks pitsamüügikohad võiksid kärutäie pitsadega kogu aeg teel olla, niiet kui mina tellimuse esitan on pitsa juba sõidus).

Ma võin ju tellitud kaubad inimesele viia suvalisse kohta, kuhu inimene selle tellib.



Ehk siis kell 22:30 helistab kodanik minu Keilas asuvasse poodi ja palub endale koju või sõbra juurde või Vabaduse platsi tuua 2 pudelit viina. Ettenägelikult on minu auto (4 kasti viina pagassis) juba paar tundi varem Keilast teele asunud ja kohe kui Keilas asuv müüja saab tellimuse olen mina juba Vabaduse platsis kohal annan kliendile tellituda kauba, trükin välja arve ja võtan raha.



Kui keegi leiab, et see idee on nii juriidiliselt kui äriliselt teostatav ja selle käsile võtab, siis palun mulle ka poe telefoninumbrit.

Powered by ScribeFire.

Swedish economic model

This blog post is about two things: commenting on the Swedish economic and social model and trying out a new Firefoc add-on i just downloaded - ScribeFire.



On Project Syndicate webpage there is a great article by Stockholm University economics professor Assar Lindbeck.

Leftist politicians and other people tend to bring Sweden as an example where economic growth has been achieved in parallel with (or even due to) generous welfare-state.

Lindbeck rebuts it by dividing the Swedish Model into three historical stages:

1. from about 1870 until the 1960’ - a period of liberal economic reforms, low taxes and limited government interventions. The result: "Sweden moved from being one of the poorest western countries to being the third richest country in terms of GDP per capita"

2. from 1960 until 1985 - a period of increased government spending, personal taxation and reduced incentives to work, save, and start business. At the same time strong labor-market regulations and labor unions. This is what is usually identified as the "Swedish model". The result: "Sweden fell from third to approximately seventeenth place in the OECD in terms of GDP per capita"

3. from late 80s to 90s: removal of capital market regulations, entry to EU, tax-cuts, deregulation of markets. The result: the growth has picked up again and for last decade Swedish economy has been growing faster than OECD on average.



According to this historical perspective "Swedish model" is a good example how prosperity is achieved through liberal, business-friendly economic climate, where people are motivated to work more and take risks in business. Generous welfare by the state can bring good living conditions to the poor, but only on the account of the general economic growth and prosperity.

Powered by ScribeFire.

Hääletamise mitu varianti

Savisaar keelab minul peale tööd alkoholi osta, mina ei registreeri ennast Tallinna elanikuks ja jätan linna ilma kohaliku omavalitsuse osast üksikisiku tulumaksust. Vähemalt niipalju saan kohalikku poliitikat mõjutada.

Lugemist nädalavahetusest

Economist kirjutas eelmise nädala numbris jälle Eesti kübersõjast jälle huvitavaid fakte. Kas teie näiteks teadsite, et tänu Venemaa küberrünnakutele ei töötanud vahepeal Eesti häda-abi numbrid?

Kätte sattus ka üks mõne-aja-tagune artikkel Eduard Phelpsilt (noobeli laureaat 2006), mis räägib maksundusest ja tööpuudusest ning vaatleb seda erinevate majandusteooriate nurga alt. Nobelisti kohta on Phelpsil väga loetav tekst, niiet soovitan ka mitte-ekonomistidel tema artiklit uurida-puurida.

Kes kurat on Lootsmann?!

Mul nüüd tõsine arusaamatus võimujaotusest Eestis. Siiani on meil olnud nii, et kodanikud valivad parlamendi, kes teeb riikliku tasandi otsuseid - seaduseid. Osade küsimuste lahendamine on aga jäetud kohaliku omavalitsuse tasandile, sinna valivad kohalikud elanikud oma esindajad, kes siis otsustavad kohalikke asju.
Aga kes kurat on maavanem?! - kohale määratakse valitsuse poolt (valitud kõigi riigi kodanike poolt), aga otsuseid teeb kohalikul tasandil. Seni kuni need otsused on teatud korralduste täideviimise järelvalve (näiteks detailplaneeringud jms.), siis võib veel aru saada, et tegemist on valitsuse poolt määratud järelvalveinstitutsiooniga kohaliku omavalitsuse tegevusele. Aga kui maavanem (hetkel siis Lootsmann) hakkab kohaliku tasandi poliitikat tegema, siis on asi kurjast.
Tänases EPL artiklis kirjutab Lootsmann, et keelustas alkoholimüügi peale 8 õhtul selleks, et kaitsta minu tervist ja julgeolekut! Mis kuradi mandaadiga ta seda teeb? Eelmise Vabariigi valitsuse mandaadiga?! Kui Eesti rahvas oleks tahtnud, et teda kaitstaks, oleks ta valinud sellise Riigikogu, kes oleks alkoholimüüki piiranud üle riigi. Kui Harjumaa elanikud tahavad, et neid sellisel viisil kaitstaks, valiksid nad vastavad kohalikud esindajad. Aga kuidas saab olla eelmise valitsuse poolt määratud isikul olla õigus teha kohaliku taseme poliitikat?! Soovitan tõsiselt kõigil alkoholimüüjatel pöörduda õiguskantsleri poole!

Mis aga puutub Lootsmanni artiklisse, siis hear me now: Mina olen täiskasvanud ja vaba inimene. Mina tahan, et ma saaksin töölt koju minnes osta endale poest pudeli õlut, veini või viina. Väga võimalik, et ma teen enda tervisele sellega kahju nagu ka väga paljude muude otsustega, mida ma elus teen. Kui on tõestatud, et sellise otsusega tekitan ma lisakulutusi riigile (st. kaaskodanikele ja -elanikele), palun antud summad lisada alkoholiaktsiisile või minu tervisekindlustusele. Võtan ka oma vabal tahtel endale riski, et kui peale kaheksat saab poest ja tänavakohvikust alkot osta, väheneb minu turvalisus tänavatel. Vabades ühiskondades on paratamatult ohtlikum elada kui mitte-vabades, aga mina eelistan siiski vabadust ja võimalust ise otsustada. Palun riigil mitte hakata mõistatama, mis mulle hea on, vaid küsida seda minu käest.

Economist and Estonia

I've used Economist as my main source of information about foreign affairs for years now and i have frequently complained of the low level of analysis of international events in Estonian media. But when I start getting most interesting news about my home country from Economist, i start getting really worried about our newspapers. But the latest Economist has a worthwhile story about Russian cyber-attacks towards Estonia.

Clearly Economist takes it very seriously:
no country has experienced anything on this scale.
“If a member state's communications centre is attacked with a missile, you call it an act of war. So what do you call it if the same installation is disabled with a cyber-attack?” asks a senior [NATO] official

But this Estonian official probably overdid a bit:
Estonia's defence ministry goes further: a spokesman compares the attacks to those launched against America on September 11th 2001.

And to point to the seriousness of the issue:
“We are back to the stone age, telling the world what is going on with phone and fax,” says an Estonian internet expert.
Well, when yesterday the Russian rail company announced that the passenger train between Tallinn and St. Petersburg will start running again, they did it by a telegram.

An interesting country we are living in! Too bad we get good coverage only once a week.

Uue koalitsiooni migratsioonipoliitika

Näedsa, teeme parempoolsetest ja vasakpoolsetest valitsuse, siis nende suurim ühisnimetaja on see, et ärme Eestisse võõrtööjõudu lubame.
Aga kuidas plaanib see valitsus oma hariduspoliitikas motiveerida inimesi kõrg- või isegi keskharidust saama, kui turul on peagi suurem puudujääk (ja sellest lähtuv palgatase) põhiharidusega lihtehitajast kui kõrgharidusega spetsialistist. Sest spetsialisti võib vajadusel ka Venemaalt, Ukrainast, Hiinast või Vietnamist sisse tuua, aga ehitusele kõlbavad ainult aarialased, keda meil lihtsalt paraku on piiratud arv ja neistki paljud piiritaga.
Ja kui 2 aasta pärast tuleb majanduskriis, siis jäävad ju töötuks ikkagi sisenõudlusele suunatud ehitajad, mitte aga ekspordile suunatud spetsialistid. Miks ei võiks meil selle asemel praeguse ehitusbuumi (kus ilmselgelt ehitajaid kodumaal ei jätku) tingimustes olla ajutise tööloaga võõrmaalastest ehitajad, kes pärast buumi raugemist ka koju tagasi läheksid?!

Üha enam hakkab tunduma, et ka sellest valitsusest tuleb võitjana välja Savisaar, kui viimane majandusminister, kelle võimuloleku ajal läks majandusel hästi. Sest see valitsus vist plaanib jätkata olulistes majandusküsimustes mitte-otsustamist või populismi.

Koolide koormamisest

Kurat, masendav kuidas ei ajakirjanikud ega poliitikud lugeda ei viitsi.
Täna algatasid Sotsdemid allkirjade kogumise Tallinna koolide U.S. Investi tütarettevõttele antud hoonestusõiguse pantimise vastu. Mõni aeg tagasi kirjutas sama küündimatu loo Äripäev.

Ei suutnud jätta asja kommenteerimata sealsamas Sotsdemide lehel:

Lp SDE,

Oma telereklaamis ütlesite, et teie erakonnas on keegi Peeter, kes "oskab hästi lugeda". Äkki kutsute Peetri appi ja loete linnavalitsuse otsuse läbi. Ühe-leheküljelise tekstiga peaks vast hakkama saama. Sealt võite ilusti lugeda, et koormati hoonestusõigust, mitte kinnistut. Hoonestusõigus anti Vivatex Holdingule konkursi korras, mis põhines volikogu otsusel, mis võeti vastu 2006 suvel. Hoonestusõiguse koormamine ei saa kuidagi koormata kinnistut rohkem kui hoonestusõigus seda juba ise teeb.
Teiseks ütleb linnavalitsuse otsus, et "ühishüpoteegi seadmise leping sisaldab hüpoteegipidaja kohustust anda tagasivõetamatu nõusolek kustutada ühishüpoteek vastava hoonestusõiguse osas juhul, kui Tallinna linn omandab vastava hoonestusõiguse selle vastava hoonestusõiguse seadmise lepingu ja hoonestusõiguse võlaõigusliku müügilepingu ning asjaõiguslepingu peatüki 9 alusel või kui toimub vastava hoonestusõiguse omanikule langemine". Ehk siis niikui tekib mingi olukord, kus linnal on õigus hoonestusõigus lõpetada, tuleb hüpoteek koheselt vabastada.
Seega, linna jaoks ei muutunud vastava nõusoleku andmisega mitte midagi halvemaks ega paremaks.
Palun, õppige lugema!

Riigikaitsest Postimehes

Täna avaldab Postimees intervjuu julgeolekuanalüütiku Edward N. Luttwak'iga, kes võtab ilusti kokku kohustusliku ajateenistuse ja totaalkaitse vajalikkuse Eesti-suguses väikeriigis:

NATO abi ei saabu automaatselt. Oletame, et Eesti-Vene piiril leiab aset vahejuhtum: jäneseid jahtivad Eesti noorukid haavavad kogemata Vene piirivalvurit. Sellele järgneb olukorra eskaleerumine ja vägede koondamine piirile.

Eesti loodab mõistagi NATO riikide toetusele. Prantslased võiksid siia oma vägesid saata, aga ei saa, sest nad soovivad saada lepingut uute rongide ehitamiseks Moskva metroo jaoks.

Itaalia saaks siia oma vägesid saata, kuid Itaalia parlamendis on vasakpoolsed ja katoliiklased põhimõtteliselt patsifistlikel seisukohtadel. USA merejalaväelasi ei taha keegi saata, sest merejalaväelased Narva jõel oleks liiga provokatiivne.

Taanlased tuleksid hea meelega, aga kõik nende sõdurid on missioonidel Afganistanis või Sri Lankas.

Asi on selles, et britid saadaksid kindlasti oma väed appi, isegi kui neil oleks venelastega mingid lepingud pooleli, aga vaid juhul, kui te ise ennast kaitsete.

Kui aga CNN peaks näitama kohvikus cappucino’t joovaid eestlasi, ütleksid Briti parlamendisaadikud: miks peaksime meie aitama eestlasi, kui nemad samal ajal cappucino’t joovad? Unustage ära!

Milton Friedman - Requiescat in pace

A reason to blog: the year that saw Drucker pass away, now also has witnessed the death of Milton Friedman. Says Economist:

An economics giant, he not only revolutionised monetary theory, but singlehandedly did more than almost any economist in history to advance the cause of free markets. He was not merely an accomplished economist, but an accomplished popular writer; his Newsweek columns remain gems of clarity and brilliance decades later. We will not soon see his like again.

I cannot hereby help quoting my boss upon Mart Laar, two-times PM of Estonia, receiving Friedman prize in economics: "Everybody considers a big deal that our former prime minister received a prize named after economist who suggested that the government should do nothing."

Rahavliidu tudengipalk

Rahvaliit on asunud promoma tudengipalga ideed, mis kindlustaks kõik normaalselt edasijõudvad õppijad tudengistipendiumiga. Viimati kirjutas sellest lähemalt Postimehes Jaak Allik.
Üldiselt on kõrgharidus õppijale hea investeering. Kõrgharidusega inimesed saavad keskmisest oluliselt rohkem palka. Allik arvutab, et kui tudeng peaks laenurahaga kinni maksma kogu oma hariduse ja elamise, tähendaks see talle hiljem 2500-kroonist laenu kuumakset. See on kindlasti vähem, kui ta hariduse omandamisega võitnud on. Seega tunduks mõttetu kõrghariduse andmine riigi kulul. See tähendaks, et riik toetab neid andekaid, tublisid ja edukaid, kes niigi paremini hakkama saavad, ülejäänud ühiskonna arvel.
Samas kaasneb inimese kõrgharidusega ka kasu ühiskonnale. Kui üks inimene saab hariduse, saavad sellest kasu ka teised, sest haritud inimestega on lihtsam toota suuremat lisandväärtust. Kuna selline kasu ei tule inimesele otse vaid kogu ühiskonnale, peaks selle eest ka ühiskond tasuma.
Sellest lähtuvalt peaks riik kindlasti kõrgharidust mingis ulatuses toetama. Kuid kindlasti ei peaks ülikoolis käimise eest palka maksma. Üliõpilane ei ole mingi elu hammasrataste vahele jäänud, endaga mitte hakkama saav ühiskonna heidik, keda riik peab ülal pidama, vaid kõrge tulevikupotentsiaaliga inimene, kellele tuleb anda võimalus selle tulevikupotentsiaali arvelt ennast juba täna toetada, mida saabki teha laenu abil.
Täiesti arusaamatuks jäävad Alliku väited, nagu "Probleem on selles, et Eestis ei väärtustata kõrgharidusega inimeste tööd." Ei ole! Probleem võib olla selles, et ei väärtustata teatud ametialade (Allik toob välja õpetajad, kultuuritöötajad ja arstid) tööd. Nende ametite paremaks väärtustamiseks ei ole tudengipalgast midagi kasu, kui väiksed palgad nendes sektorites säilivad. Samas väärtustatakse täiesti korralikult head majandus- või juuraharidust.
Lõpuks jõuab Allik järeldusele, et "Seepärast on tasuline ja laenurahale rajanev kõrgharidus meie palgataseme juures eesti rahvuse jätkusuutlikkusele ohtlik." Nagu juba enne ütlesin, on kõrghariduse riiklik toetamine oma olemuselt edukate toetamine edutute arvelt. See suurendab ühiskonna suuremat kihistumist. Kuna tegemist on samas riigi seisukohast kasuliku investeeringuga, tuleb teatud ulatuses seda siiski teha. Aga mõistetamatuks jääb, miks tähendab Eesti madal palgatase seda, et riik võib inimestelt korjata rohkem makse ja toetada sellega geneetiliselt õnnelikku eliiti.

Economisti blog

The Economist on ka liitunud blogimaailmaga. Free Exchange nimelises ajaveebis avaldavad oma mõtteid Economisti ajakirjanikud. Loodetavasti leiab sealt tulevikus huvitavat lugemist rahvusvaheliste suhete ja poliitika kohta.

Kinnisvara maksustamine

Tänases Päevalehe Ärilehes on Villu Zirnask ära tõlkinud Stockholm School of Economicsi professori Jeffrey Sommersi artikli, kus autor soovitab Baltimaadel kõrgemalt maksustada kinnisvara.

Kuigi enamik inimesi suhtub kõrgetesse kinnisvarahindadesse kui jõukuse märki, tasuks sellest pigem mõelda kui kulust, mis vähendab majanduse konkurentsivõimet võrreldes nende riikidega, kus eluasemekulud on väiksemad.
/.../
Madalad kinnisvaramaksud jätavad kinnisvaraomanikele ja -ostjaile lihtsalt suurema sissetuleku, mille vastu on hea pankadelt suuremaid laene küsida. Kõrgemad maksud kinnisvaralt ja kapitalikasult võiksid viia kinnisvarahinnad tagasi vastavusse majanduse fundamentaalnäitajatega ning vähendada kinnisvarakrahhi ohtu.
/.../
Kinnisvara- ja kapitalikasvu maksude tõstmisel oleks mitu tulemust. Esiteks, see vähendaks huvi kinnisvaraga spekuleerida, sest kinnisvara hoidmine edasise hinnatõusu ootuses muutuks kallimaks. /.../ Teiseks, nimetatud maksude tõstmine võimaldaks vähendada sotsiaal- ja üksikisiku tulumaksu. See tähendab – vähendada tootliku töö maksustamist võrreldes spekuleerimisega.

Lisainfona mainiksin, et Lätis ja Leedus on kinnisvaramaks äripindadele kehtestatud mahus 1-1,5% kinnisvara katastrilisest või raamatupidamislikust väärtusest (mis tavaliselt oluliselt madalam turuväärtusest). Eestis on ainult üsna tühine maamaks, kinnisvaramaks puudub. Elamukinnisvara maksustamine (mida nähtavasti Sommers soovitab) on vähem levinud.

Kahjuks puudub Sommersi artiklist konkreetne ettepanek, aga eeldatavasti võiks soovitatud maks olla kuskil 1% kinnisvara väärtusest. Sel juhul maksaks 2 miljoni kroonise korteri ostnud spekulant iga kuu 1 600 krooni maksu, mis võiks vähendada huvi "osta-ja-hoia" strateegia vastu.
Kokku on Eestis ehitusregistri andmetel 38 miljonit ruutmeetrit elamispinda. Arvestades tinglikult keskmiseks hinnaks 5 000 kr./m2, laekuks riigile sellisest maksust ca 1,9 miljardit krooni tulu. Tõesti märkimisväärne summa. Kuid arvestades, et Eestis on ca 85% leibkondadest oma elamispinna omanikud (mis erineb oluliselt enamikest riikides, eriti Rootsist), oleks see väga suur kulu elanikele - 3000 krooni keskmise eluruumi kohta. Arvestades, et kohaliku kinnisvarabuumi tippajal - 2003.a. algusest kuni 2006.a. I p.a. - on Eestis juurde tulnud ainult 900 000 m2 elamispinda, siis isegi juhul, kui pool sellest on läinud spekulantidele ja antud pindade keskmine väärtus on 20 000 kr./m2, maksaksid mainitud 1,9 miljardist spekulandid ainult 90 miljonit, ehk alla 5%. Usun, et riik ei peaks rakendama meetodeid, mille mõjust ainult 5% toimib soovitud eesmärgi päraselt.
Pigem tuleks tõdeda, et investeeringud elamispindadesse on mittetootvad investeeringud ja nende riiklik toetamine juhib raha kõrvale vajalikest tulevikus lisaväärtust andvatest projektidest. Seega peaks lõpetama eluasemelaenude intresside tulumaksust vabastamise. Samuti on vale Sommersi poolt artikli lõpus välja pakutud riigi poolt ehitushinnaga korterite müümine elanikele. Sellised riiklikud abiprogrammid ei aita vaeseid (kes ei jõua ka ehitushinda tasuda) ja samas raskendavad tootvat äri, kuna konkureerivad ressursidega teistesse ettevõtmistesse. Läbi ehitusturu koormamise ja maa kasutamise toetavad mõlemad meetodid ka kaudselt kinnisvarabuumi. Thanks, but no thanks, Jeffrey!

P.S. Avaldan tunnustust Päevalehele ja Zirnaskile selle artikli tõlkimise eest. Mitte tihti ei saa Eesti ajakirjandusest lugeda argumenteeritud majanduspoliitilisi ettepanekuid. Järgmine kord võiks juba toimetus artiklile lisada omapoolse Eestit puudutava numbrilise kommentaari lugejate taustsüsteemi arendamiseks.

Uus ühiskondlik debatt: Legaliseerige polügaamia!

Becker ja Posner on oma blogis analüüsimiseks võtnud polügaamia legaliseerimise teema. Pean tõdema, et kui abielu institutsiooni laiendada homoseksuaalsetele paaridele (mida ma toetan), siis on väga raske leida argumente ka polügaamia keelustamiseks.
Seega huvitavat lugemist: Beckeri blogi ja Posneri vastus.

Ilvese jumalateenistus

Üks mõte, mis kunagi häirima hakkas:
Mulle jääb arusaamtuks, miks käivad Eesti presidendid saamas õnnistust luterlikult kirkult. Meil ju on ikkagi riigi ja kiriku lahusus. Miks siis on osa presidentiks vannutamise tseremooniast kiriklik?

Urmas Varblane ja Raul Eamets tööjõu importimise vastu

Eelmisel nädalal avaldasid Tartu Ülikooli majandusprofessorid Urmas Varblane ja Raul Eamets artikli, kus kirjeldasid, miks Eesti ei tohiks sisse tuua odavat välistööjõudu. Nende peamine argument oli, et odava tööjõu sisse toomisega teeme elu endale mugavaks, mis lükkab edasi teadmismahukate tootmise arenemise:

Ühelt poolt räägitakse vajadusest liikuda suuremat lisandväärtust andvatesse tootmise ja teenuste valdkondadesse, kus on tarvis haritud tööjõudu ja kus saaks maksta ka kõrgemat palka. /.../ Kuid teiselt poolt sooviksime teha tee lahti sellisele tööjõule, kes oleks nõus kehvama palgaga kui meie oma elanikkond ja kes lihtsalt asendaks seda tööjõudu, kes on Eestist lahkunud välismaale paremaid töö- ja palgatingimusi otsima. /.../
Odava võõrtööjõu sissetoomine tähendab minevikku vaatavat majanduspoliitikat. /.../ Nii on võimalik lahendamata jätta need probleemid, kuidas tööturule tuua Eestis seni hõivest väljas olevad inimesed ja kuidas parimal viisil koolitada suurt laulva revolutsiooni ajal sündinud põlvkonda, kes hakkab jõudma nüüd sellesse ikka, kus omandatakse elukutset.

Tõsi, tihti leitakse lahendused olulistele probleemidele kriisisituatsioonis. Nii näiteks oli ka Vene kriis 90ndate lõpus Eestile küll valus, aga pikas perspektiivis orienteeris meie majanduse lõplikult ümber Euroopa turule. Samas tunduvb professorite välja pakutud lahendus - ajame asja ettevõtetele hästi hulluks, äkki nad siis mõtlevad välja kuidas suuremat lisaväärtust luua - ülimalt kahtlane. Juhin tähelepanu, et suurem lisandväärtus tähendaks juba täna ettevõtjale suuremat kasumit, seega kui ettevõtja suudaks seda suuremat lisandväärtust luua, teeks ta seda juba täna.
Soovitaks majandusproffessoritel natuke rohkem vestelda erinevate elu-alade ettevõtjatega. Hiljuti kuulsin lugu inseneri haridusega noormehest, kes otsustas erialase töö asemel parketti laduda, kuna seal teenib rohkem. Täna ongi tekkinud olukord, kus lihttööjõu puudus on hakanud tugevasti vähendama noorte motivatsiooni õppida ja ennast arendada, sest sama töötasu saab ka palju lihtsamalt kätte. Aga ilma haritud ja kogemusteta tööjõuga ei teki ka teadmistepõhist majandust.
On naiivne väita, et kui me liigume teadmistemahukasse majandusse, siis me ei vaja enam lihttöölisi. Koristajad, ehitajad, ettekandjad eksisteerivad ka Silicon Valleys. Kui aga Silicon Valley omavalitsuse juht oleks kunagi seadnud piirangud, et sinna piirkonda ei tohi tulla lihttöölised, siis ei oleks sellest alast saanud kunagi maailma kõige arenenumat infotehnoloogia tööstuse clusterit. Ameerika Ühendriigid on vaieldamatult maailma teaduse lipulaev (näiteks läksid USA-sse kõik selle aasta Nobeli teaduspreemiad), samas on ta olnud ka läbi aegade üks vabama immigratsioonipoliitikaga riike. Samuti on Iiri majandusime põhinenud investeeringutel haridusse ja teadusesse, mida on täiendanud Euroopa kõige vabam immigratsioonipoliitika. Et majandus areneks, peab ühiskonnas nii tööjõu- kui kapitali turg olema tasakaalus.
Kui me tahame liikuda teadmistemahukasse ühiskonda on meil vaja, et meie noortel oleks motivatsiooni õppida ja see tekib teadmisest, et parem haridus annab ka tulevikus parema sissetuleku. Selle taustal tundub väga imelik professorite Varblane ja Eamets ning ka paljude poliitikute väide nagu oleks pigem põhjendatud kõrgetasemeliste töölist sisse toomine, aga mitte lihttööliste. Selline tegevus suurendaks konkurentsi valgekraede hulgas, mis veelgi vähendaks palgavahet sinikraedega ja seega langetaks hariduse tasuvust. Samuti on vaja, et emadel oleks võimalik leida mõistliku tasu eest koduabilisi, mis võimaldaks neil kergemini naasta tööjõuturule. Ja nii edasi.
Samuti on kontrollitud immigratsioon parim võimalus lahendada kiirest majanduskasvust tingitud ajutist tööjõupuudust. Saab ju tööjõulubasid väljastada ajutiselt, nagu on tehtud Balti Laevaremonditehase töötajate puhul, kes kõik on pärast loa lõppu kenasti ka kodumaale tagasi läinud.
Seega kontrollitud, kuid avatud immigratsioonipoliitika on lahendus, mis aitab, mitte ei takista Eesti liikumist teadmistemahuka majanduse poole.

IRL skandaal - läks nii nagu alati

Minu arvates oli täiesti kiiduväärt Isamaa ja Respublica Liidu idee valida erakonna peaministrikandidaat läbi avaliku arutelu. See oleks võimaldanud erakonnal paremini läbi arutada oma poliitilised prioriteedid, mõista ühinenud erakonna liikmete soove ja maailmavaadet ning tutvustada IRL seisukohti kogu valijaskonnale. Kogu debatt oleks, erinevalt valimiskampaaniatest, toimunud üldise üksteisemõistmise ja ärakuulamise õhkkonnas, nagu see algselt paistis ka minevat. Lisaks oleks selline debatt andnud erakonnale tugeva võimaluse enese reklaamimiseks. Ajal, mil võimul olev valitsus on nähtavasti otsustanud kuni valimisteni mitte ühegi sisulise küsimusega tegeleda, oleks IRL saanud pakkuda ja läbi aruatada oma lahendusi Eesti elu puudutavatele küsimustele. Sellega oleks võinud enda poole tõmmata suure hulga valijaid, kes ootavad valitsuselt aktiivset rolli meie ühiskonnakorralduse ja majanduse juhtimisel.
Selle valguses on täiesti masendav, et juba enne kui jõuti mingi sisulise diskussioonini, suudeti hakata kaklema erakonna juhi valimise metodoloogia üle, mis on juba kord kokku lepitud. Kogu selle jama tagajärjel ei ole valijatel endiselt selgust, millise maailmavaate eest seisab IRL või mis on nende prioriteedid ja ideed Eesti ees seisvate probleemide lahendamisel. Võtke ennast kokku! On ju ükskõik, kes on partei esimees, kui selliste jamadega suudetakse oma valijad kõigepealt eemale peletada.

French democracy

At the beginning of the year, i commented on sentencing David Irving for denying Holocaust. I found in undemocratic and also ineffective as a way of reducing hatred and xenophobia in society. Now France is about to take a step forward as BBC reports:

The French parliament is due to vote on a law that would make it a crime to deny that Turkey perpetrated a genocide against Armenians in 1915-17.
Armenia says Ottoman Turks killed some 1.5m people in a systematic massacre, a claim strongly denied by Turkey. The official Turkish position states there was fighting, but no genocide; that Turks and Armenians were killed.

The genocide (which it most probably was) is a largly unsettled issue not only in Turkey (where people have been prosecuted for claiming it was a genocide), but in the region in general. Definetely this is an event that must be remembered and condemned, but also explained and discussed. Denying the right to do so does not promote better undertanding of the genocide and it works against any attempt of Europe to rise as a leading voice in pro-democracy foreing politics.

Miks ajakirjanikele tuleks õpetada statistika alustõdesid!

Sest muidu jäämegi lugema artikleid, kus aetakse segamini põhjuslikud seosed ja korrelatsioon. Agne Kuus Postimehest ja Kairi Kõlves Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudist on täna jõudnud järeldusele, et alkohol seisab suuresti kõigi enesetappude taga. Selle tõestuseks toovad nad fakti, et "uurimuse järgi olid 61 protsenti enesetapjatest alkoholisõltlased või kuritarvitajad."
Minule ütleb see fakt küll ainult seda, et 61 protsenti enesetapjatest olid alkoholisõltlased või kuritarvitajad, mitte aga seda, et alkohol oleks need inimesed ennast tapma ajanud. Võib-olla lihtsalt need põhjused, mis ajasid inimesi enesetapule, ajasid nad kõigepealt jooma. Sel juhul oleks alkohol indikatsioon inimese suitsiidiohust, mitte enesetapu põhjustaja. Võib-olla tänu sellele, et inimesed hakkasid jooma ja leidsid sellest lohutust, tegid nad suitsiidi hiljem. Sel juhul võiks alkohol olla lausa ravim suitsiidide vastu. Võib-olla alkohol tõesti põhjustas enestapud, aga antud uuring seda küll ei näita (vähemas ses osas, mis ajalehes ära toodud).

Tähelepanuväärne on, et Kairi Kõlves jõuab isegi sellistele mõtetele üsna lähedale:

Kõlvese sõnul ei saa suitsiidi puhul siiski ühte või teist riskitegurit üle- ega alatähtsustada, sest tihti on mitu põhjust korraga. «Liigne alkoholitarvitamine võib tuua kaasa töö- ja perekaotuse või vastupidi, inimene hakkab pärast neid sündmusi jooma,» selgitas ta.

Aga lõpuks järeldab siiski, et "Olulisemaid tegureid enesetappude vähendamiseks oleks karmim alkoholivastane poliitika ja perekonnaväärtuste hoidmine". Ma loodan sügavalt, et ükski Eesti elu üle otsustaja ei tugine nii puudulikule analüüsile, aga siiski peaksid ajakirjanikud suutma natuke rohkem fakte analüüsida ja aru saada statistika põhitõdedest.

Hansa paljastab Reformikate populismi!

Eesti juhtiv uuriv ajakirjanik on oma blogis paljastanud Reformarite uut kava erakonna populistlikumaks liikumise suunal. Aga ootame ära ametlikud ettepanekud, eks siis näha ole, kas tegu on kavala strateegiaga säästmise suurendamiseks headel aegadel või on Reformarid hakanud pidama lahinguid Keski valijate peale populismi raskerelvadega.

Ilvese kõne

Kas ikka ei ole meil presidenti, kes oskaks kõnet pidada vaid kõigest veidi vigaselt kirjandit ette lugeda?!

Ruhnu karu ilmus jälle välja!

Tegemist ei ole minu esimese loodusloolise sissekandena. Hoopis esimese konspiratsiooniteooriaga. Mulle meenus uudise peale Ruhnu karu välja ilmumisest, lugu mille kirjutas Kaarel Tarand 15. juuni Päevalehes: "Ruhnu karu on tegelikult väljamõeldis".

Kui keegi võtaks vaevaks Hercule Poirot' moodi väikesed hallid ajurakud tööle panna, jõuaks ta õige pea järeldusele, et karu saagas on midagi viltu. Algusest peale. See tähendab, et pole ühemõttelist kindlust, kas see mütoloogiline kangelane üldse olemas on. Meedias on figureerinud terve hulk kaudseid tunnistajaid, kelle tunnistused on aga kahel põhjusel väheväärtuslikud või ebaveenvad.
Esiteks, suurem osa tunnistajatest jutustab ümber teiste jutte või on näinud ainult kaudseid asitõendeid. Nad on näinud karu jälgi, kuna usaldusväärne kõrgemalseisev isik on neile öelnud, et tegu on karu jälgedega. Nad on näinud karu väljaheiteid, sest eksperdid on öelnud, et tegu on just karu väljaheidetega.
Teiseks, tunnistajaid, kes väidavad end olevat karu näinud, ühendab seik, et kõigi nende elujärg on seotud keskkonnaministeeriumi meelevallaga.
...
Kui võtta hüpoteesiks, et Ruhnu karu on väljamõeldis, tuleb küsida, kellele seda vaja oleks. Millega tegeles meedia aprillis? Õige, presidendivalimistega. Viis erakonda olid juba ühes paadis ja said kõik kandidaatiderohkest kampaaniast kasu, k.a vaba meediat tavaliselt vaenav Keskerakond. Ainsana oli teemaga hädas Rahvaliit, sest Reiljani plaani järgi pidi Rüütli esileastumine toimuma juunis. Nagu tagantjärele näha, võttis vähemalt trükimeedia kandidaatide tutvustamist tõsiselt ning karu kui uus teema sobis Rahvaliidule täiuslikult.

Tähelepanuväärne, et päev pärast seda, kui meediasse on ilmunud Kapo uurimistegevus Keskonnaministeeriumi vastutusalas oleva Maa-ameti suhtes, ilmub ka Ruhnu karu taas välja:

Karu jälgi on üle pika aja nähtud Ruhnu saare mererannas, ütles [täna] BNS-ile keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsler Olav Etverk.

Jällegi viitab keskonnaministeeriumi ametnik umbisikuliselt kellelegi kolmandale isikule, kes olevat näinud karu jälgi. Vahepealsel ajal, kus Rahvaliit tundis ennast hästi kui presidendi tegijat, oli karu loomulikult kadunud - teda ei huvitanud isegi söök:

Enne seda ei andnud karu endast pikka aega elumärki, ta ei käinud sööda juures ega ka kaerapõllul, samuti ei märgatud teda liikumas ega leitud ka jälgi.

Arvestades, et täna andis kohtunik juba loa Maa-ameti peadirektori vahistamiseks kuni pooleks aastaks, kuuleme lähiajal loomajutte ilmselt veelgi.

Kadi Pärnits lammutab tööjõuturgu

Sotsiaaldemokraat Kadi Pärnits kirjeldab tänases Postimehes oma nägemust vajalikest reformidest tööjõuturul. Tunnen kohe vajadust seda kommenteerida, kartuses, et selliste ideede jõustumisel lõpevad Eestis töökohad muidu peagi üldse otsa.
Loole inimlikuma varjundi andmiseks kirjeldab Pärnits artikli alguses olukorda üksisiku näitel:

Nooremapoolne naine kaotas mitte kõige väiksemas Eestimaa linnas töö, põhjuseks see, et firma pani uksed kinni. Kahe lapse ülalpidamise tõttu oli vaja kiiresti leida töö, mille eest saaks minimaalselt 7000 krooni kätte

Tahaksin siinkohal mainida, et 2005. aasta keskmine brutopalk oli 8 073, mis teeb ca. 6500 krooni "kätte". Sealjuures sisaldab brutopalk ka töötajatele makstavaid erisoodustusi ja muud. Ehk siis Pärnitsa arvates on Eestimaal äraelamiseks vaja teenida keskmisest oluliselt rohkem palka.

Edasi hakkab Pärnits esitama oma kava palkade tõstmiseks:
Alampalk aastaks 2008: 5000 EEK
Oskustöötaja alampalk: 8000 EEK
Kõrgharidusega töötaja alamapalk vähemalt riigi keskmisega võrdne
Riigiametnike astmepalga tuleb kahekordistada
Lisaks sellele veel muud tuntud meetodid palkade kasvatamiseks nagu "koostada eeskätt meie endi inimestele omal maal töötamiseks positiivne programm. Alates sellest, et tõsta tuleb töötajate erinevaid tagatisi ja töösuhte turvalisust, unustamata muidugi rakendada süsteemset palgapoliitikat."
Arusaamatuks jääb, miks on valitud sellised palgatasemed, kui artikli alguseks selgus, et sellest nagunii elamisväärseks eluks ei jätku, kuna "vaja on minimaalselt 7000 krooni kätte".

Kui Pärnitsa idee sellised muutused läbi viia jõuga (seadusandlikult alampalka muutes), siis on selle selgeks tagajärjeks suur tööpuudus. Tahaks tähelepanu juhtida, et palgatase ei teki ettevõtte juhtide poolt suvalisi numbreid paberile kirjutades, vaid konkurentsis teiste ettevõtjatega. Kui ettevõtja ei suuda inimese tööga luua suuremat väärtust kui näiteks 3000 krooni + maksud + kaudsed kulud + investeeringu tootlus, siis ei saa ta ka rohkem palka maksta. Sõltumata sellest, kas süüdi on puudulik infrastruktuur, ettevõtja rumalus või suutmatus või pankade ahnus. Alampalk ei tee meie teid paremaks, elektrit odavamaks, laenuvõtmist lihtsamaks, ega ettevõtteid nutikamaks uute tehnoloogiate kasutajaks.
Kui meil on kaks inimest, kes mõlemad on nõus tegema 3000 krooni eest tööd, siis miks on õiglane maksta ühele inimesele 6000 krooni ja teine jätta tööta? Või miks on õiglane keelata kõrgharidusega inimestel töötada madalama palgaga kui keskmine? Sotsdemide eesmärk peaks olema ikkagi tööhõivet suurendada, mida aitab teha tööturu liberaliseerimine, töötajate ümberõppevõimalused jms, mitte regulatiivsete piirangute kehtestamine, piirates väiksemate võimetega inimeste ligipääsu tööjõuturule.

Kui Eesti valitsused oleksid läbi aegade olnud rohkem töötajate kui tööandjate poolel ehk vasakpoolsed, oleks meil 15 aastaga olnud põhitegevusaladel korralikud palgad, mis keelaksid vähem maksta ehitajatele, politseile, tuletõrjujale olenevalt tema haridusest ja staažist üle Eesti

Paraku oleks sellega kaasnenud ka veel väiksem arv politseinike, sest rahapuudusel ei oleks saanud neid palgata. Samuti oleks tegemata jäänud olulised investeeringud tehnikasse. Just needsamad asjaolud, mis on teinud Eesti politseist ühe parema ja ausama kogu Ida-Euroopas. Täna tuleb jah tõsta päästeteenistujate palku, aga seda tänu turusurvele, mille on tinginud tugev majanduskasv.

Artikli lõpuosas jõuab Pärnits ka asjalike ettepanekuteni tööhõive kasvatamisest ja tugistruktuuride parandamisest. Just nimelt seda tulebki teha! Miinimumpalkade tõstmine aga vastupidiselt seab piiranguid tööandjatele töötajate palkamiseks. Ja piirangud loogilisel VÄHENDAVAD, mitte ei suurenda tööhõivet. Eesti palkade madalus ei ole tingitud vähesest regulatsioonist, vaid majanduse vähesest tootlikkusest. Kadi Pärnitsa ettepanekud mõjuksid negatiivselt Eesti ettevõtetele, aga lausa hukatuslikult väga suurele osale töötajaskonnast.

Leo Kunnas laupäevases Päevalehes ja uues raamatus

Eesti Päevaleht avaldas eelmise laupäeva numbris väljavõtte Leo Kunnase uuest raamatust "Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast".

Olen lugenud Kunnase raamatut "Sõdurijumala teener", mis oli huvitav ajalooline seiklusjutt. Uut raamatut pole veel lugenud, aga vähemalt Päevalehe väljavõtte järgi on tegemist muuhulgas sisuka (Eesti) kaitsepoliitika analüüsiga. Kunnas toob tähelepanuväärseid võrdluseid sõja-ajaloost:

Kui üle-eelmise sajandi teisel poolel leiutati kuulipilduja, arvasid mõned algul tõsimeelselt, et see on relv, mis muudab sõjad võimatuks. Kui eelmisel sajandil ilmusid järjest keemia-, tuuma- ja bioloogilised relvad, räägiti iga kord sõjalise mõtte revolutsioonilisest arengust.

Kuid kõigile neile leiutistele vaatamata oli, on ja jääb sõda lihtsate jalaväesõdurite surmavõitluseks, et teatud maa-alasid vallutada või enda käes hoida. Kõik teised väe- ja relvaliigid sisuliselt toetavad jalaväge selle raske ülesande täitmisel.

Ajaloole ja oma Iraagi-kogemusele tuginedes väidab ta, et

Siinse kogemuse valguses on näha, kui absurdne on idee, et NATO väikesed liikmesriigid peaksid leidma endale mingi nišivõimekuse stiilis: küpsetage suuremate jaoks leiba või koristage peldikuid, ka poleks vaja karta, et keegi võiks surma saada.
...
Võib öelda, et meil juba on oma nišivõimekus, seda pole vaja leiutama hakata. Selleks on võitlev jalavägi. Igal sõjalisel operatsioonil, igas sõjas on puudus jalaväelastest, nii ka siin.
...
Selles kontekstis hämmastab mind paljude tsiviilisikute, poliitikute ja riigiametnike enesekindlus, kui nad räägivad, milline on tänapäeva sõda, milline revolutsioon sõjanduses on toimunud ning millisteks tuleviku superrelvajõududeks peaks praegused ajast ja arust armeed transformeerima.
Härrad Rumsfeld ja Wolfowitz aga arvasid, et lühikeses võidukas sõjas tuleb toime 75 000 võitlejaga, kuna moodne tehnika asendavat inimesi ning et Iraagi elanikkond tervitab koalitsioonivägesid üksmeelselt kui vabastajaid.
Praegu, sõja kolmanda aasta keskpaigas on Iraagis umbes 130 000 USA ning 20 000 koalitsioonivägede sõdurit. Kui see oleks olnud lühike võidukas sõda, poleks me praegu siin.
...
Ükski mõistlik sõjaväelane ei vaidlusta, et sõja ja rahu kohta käivad poliitilised otsused on demokraatlikes riikides rahva valitud juhtide ja esinduskogude teha. Aga kui poliitikud ja riigiametnikud selle asemel, et selgelt ja arusaadavalt määratleda sõjalise kampaania soovitud poliitiline lõppeesmärk, hakkavad hoopis otsustama, mis vahenditega ja kuidas sõjalist operatsiooni läbi viia või millist armeed on selleks üleüldse vaja, järgnevad sellele alati väga suured probleemid, mille lahendamise needsamad poliitikud ja riigiametnikud lükkavad paraku samade sõjaväelaste kaela, kelle nõuandeid nad varem ignoreerisid.

Soovitan antud artiklit (ja võimalusel raamatud) kõigil sõjapoliitikast huvitatutel lugeda. Üks teine väga asjalik ja ülidetailne lugemine Iraagi missiooni planeerimisest ning seal tehtud vigadest ja nende põhjustest on Michael Gordoni (chief military correspondent for the New York Times) ja Bernard Trainori (retired Marine Corps lieutenant general) raamat Cobra II: The Inside Story of the Invasion and Occupation of Iraq. Ka see raamat jõuab Kunnasega väga sarnaste järeldusteni.

Using WTO to stop climate change

Center of Global Development reports a great idea by Nobel laureate Joe Stiglitz:

U.S. trade partners [should] ask the WTO for authority to impose countervailing duties on exports of U.S. steel and other energy-intensive products that benefit unfairly from Washington’s refusal to join the Kyoto Protocol limiting carbon and other greenhouse gasses.

There is a precedent for such duties, Stiglitz said, because Washington previously obtained a World Trade Organization ruling in support of a U.S. ban on the import of shrimp caught in Thailand using nets that killed endangered species of turtles.

Clearly if you can impose a trade sanction to save a turtle, you can impose a trade sanction to save the planet.

There is of course a slight downside to the proposal as it might mean US stepping out of WTO altogether or at least giving a strong populistic card to protectionist to play in US politics. Nobody would benefit from that. Witty point, nevertheless.

Vaher Savisaare lubadusest pensionäridele

Kes iganes peab blogi aadressil vaher.blogspot.com on teinud huvitava tähelepaneku:

Alles hiljuti esines Savisaar populismiga, lubades 4 aastaga tõsta keskmise kuupalga 25 000 kroonini. Mind üllatas aga eilne Savisaare sõnavõtt Pensionäride kolmandal suurkogul. Ligi 350 pensionäri ees esines Edgar üleskutsega tõsta 4 aasta jooksul keskmine pension kõigest 5500 kroonini? Lubada kõigest 22%ni keskmisest palgast ulatuvat pensioni, nii närust kohtlemist pole pensionärid oodanud ka paduparempoolsetelt!

Kui lugeda 2006nda aasta keskmiseks palgaks 9550 krooni, siis moodustab selle aasta 3100 kroonine keskmine pension 32,5%.

Arvestades, et keskmise palga kasv ligi 27% aastas põhjustab eeldtavasti ka tugevat inflatsiooni, võib pensionäridele lubatud pensionitõus 15% aastas tähendada reaalse ostujõu kasvus üsna väikest muutust.
Tuleb ettevaatlik olla igasuguste absurdsete numbrite õhku loopimisega, Edgar.

Tony Blairi kõne parteikonverentsil

http://news.bbc.co.uk/1/hi/help/3681938.stm (link parandatud Kajari kommentaari peale)
Huvitav vaatamine kõigile poliitikahuvilistele. Poliitikutele peaks olema lausa kohustuslik.
Riigikogu valimiste lähenedes loodaks väga, et mõnigi Eesti erakond suudab sellest kõnest eeskuju võtta ja valimisvõitluses kuuleks konkreetseid ning mõõdetavaid eesmärke ja prioriteete; tõestust oma suutlikkuse kohta koos näidetega minevikust; ausust, nii enese kui riigi ees seisvate probleemide koha pealt, julgus tunnistada oma vigu; väärtushinnanguid, millele võimul olles tuginetakse (lisaks sellele, et lubatakse jälle ausam olla kui teised); ning selgeid prioriteete nii sise- kui välispoliitikas.
Nagu juuresolevalt õppevideolt näha on see võimalik. Ma usun, et see on ka poliitiliselt kasulik.

Rasmus Pikkani majandusanalüüs Postimehes

Tänases Postimehes kirjutab Sampo Panga investeeringute juht Rasmus Pikkani väärt arvamusloo, kus analüüsib Eesti majanduskasvu ja kummutab müüti majandusmullist, mis kohe-kohe lõhkema hakkab.
Oma arutlustes juhib tähelepanu kolmele faktile:

1. Kuna Eesti nominaalne majanduskasv (mis sisaldab ka hindade kasvu) ületab palgakasvu 5-6 protsendipunkti võrra, on palgakasv igati põhjendatud ja meie konkurentsivõime (mõõdetuna toodetud lisaväärtuse suhe tööjõukulusse) kasvab.

2. Vaatamata sellele, et Eesti on laenanud välismaalt 172 miljardit krooni, on Eesti ka välja laenanud 130 miljardit, ehk meie neto positsioon ei ole sugugi halb. Isegi kui liita sellele 162 miljardit krooni muid välisinvesteeringuid ja lahutada meie välisinvesteeringud 29 miljardit, moodustab meie välismaalt saadud raha eba-olulise osa GDP-st.

3. On levinud veendumus, et nii kiire kasv ei saa kesta ja lõpeb varem või hiljem mulli lõhkemisega. Aga miks? On ju Hiina suutnud 3 aastakümmet kasvada rohkem kui 10% aastas.

Pikkani artiklis on igat teemat selgitatud laiemalt, niiet soovitan kõigil seda lugeda. Üks paremaid majandusanalüüse, mida viimastel aegadel Eesti ajakirjandusest lugeda on saanud.

Kilk ja Werol kaks kuud hiljem

Eilses Päevalehes avaldavad Rein Kilk ja AS Werol Tehased juht Robert Närska, et selle majandusaasta (mis lõppes 31. juulil) lõpetab Werol kasumis. Kui aasta alguses prognoosis Närska 10 miljoni kroonist kasumit, siis Kilk ütleb ajalehele, et Närska prognoositud kasum jäi küll loodetust väiksemaks, kuid siiski võib juba kasumist rääkida.
Ise-enesest tore uudis nii Kilgile, Eesti põllumeestele kui majandusele tervikuna. Imelikuks teeb selle aga asjaolu, et 4 kuud tagasi taotles Kilk (läbi inkassofirma) alalise maksejõuetuse tõttu Weroli pankrotti ja Robert Närska kinnitas vaid 2 kuud tagasi kohtusaalis, et ettevõtte tegevus ei ole jätkusuutlik, tema varad on vähem väärt kui kohustused ning parim lahendus oleks firma tegevuse lõpetamine ja varade müük.
Tuleb ainult tunda heameelt, et tollal leidus tarku inimesi, eesotsas kohtunik Zakaria Nemsidsveridzega, kes leidisid, et olukord pole lootusetu ja Werolile tuleb anda veel üks võimalus.

Edgar, kurat! Demokraatiat ära puutu!

Kui üldiselt valitseb Eesti poliitikas arusaam, et demokraatia alustalasid vähemalt avalikult kõigutama ei minda, siis Savisaar kaldub aeg-ajalt seda piiri ületama.
Viimatine suurem üle-astumine meenub kohalike valimiste päevist, kus keeldu valimispäeval reklaami teha rikkusid linnapildis K-kohukese postrid. Nüüd on Savisaar läinud Riigikohtu kallale. Eestis kehtib põhiseaduse alusel võimude lahususe printsiip ja kohtuvõimu iseseisvus on seni olnud suhteliselt tugev. Igasugused avaldused mõne valitsuse ministri poolt, mis enne riigikohtu otsust süüdistavad kohtunikke erapoolikuses, on selge püüd kohut mõjutada ja seega põhiseaduse vastased. Kui Savisaarel on tõesti põhjust arvata, et Märt Rask langetab otsuseid tuginedes oma kunagisele erakondlikule kuuluvusele, on probleem märksa tõsisem, kui antud otsus valijameeste kohta. See paneb kahtluse alla kogu Eesti kohtusüsteemi ja seega Eesti demokraatia toimimise põhimõtted. Seetõttu peaks Savisaar esitama konkreetsed põhjendused oma väitele, mis tugineksid Riigikohtu tehtud (valedele) otsustele, mitte prognoosile tulevaste otsuste kohta.
Just selliste esinemiste pärast, kus täielikult sülitatakse demokraatia põhimõtete peale, on Keskerakonna ja Savisaare edu Eestile ohtlik. Maailma ja meie enda riigi ajalugu on korduvalt näidanud, et rahva uinumine demokraatia kaitsmisel lõpeb alati selle rahva anastamisega. Kodanik, ole valvel!

Ma ei kirjutanud Savisaare pealt maha, ausalt!

Kui kirjutan öösel blogi ja loen järgmisel päeval väga sarnaseid mõtteid ajalehes Edgar Savisaare sulest, tekib mul arusaadavalt mure oma maailmavaate kujunemise pärast. Aga maha ma ei kirjutanud, ausõna. Jõudsin ise sama järelduseni, mis Savisaar: "Mis aga Ilvesesse puutub, siis rohkem kui keskpärast presidenti, vajab Eesti võimekat välispoliitilist esindajat."

Ilvese välispoliitilisele rollile mõeldes soovitan ka lugeda viimast Diplomaatiat, kellele kätte satub (netis seda paraku ei ole). Seal analüüsib Ilves väga sisukalt maailmapoliitika mõju Eestile.

Miks Rüütel võiks siiski saada presidendiks?

Laupäeval valitakse tõenäoliselt Eestile järgmine president. Või valitakse ta valimata jätta.
Kuna mulle meeldib ikka põhjendatud argumentatsioon, siis proovisin uurida, miks peaksid valijamehed Rüütlit valima.

Rüütli toetuseks meediast just eriti palju kiitvat ei leia. Meenub Reiljan, kes on kiitnud istuva presidendi lahkust ja rahvameelsust, sõbralikkust ja pehmust, aga ühtki korralikku selgitust Rüütli tugevustest küll meelde ei tule. Samas tuleb tõdeda, et meedia pole ka just päris erapooletuna välja paistnud. Vaatasin siis Rüütlit toetavate erakondade kodulehti.
Eestimaa Rahvaliidu kodulehelt leiab küll 20 punkti, mida Rüütel presidendina oluliseks peab, aga seda, miks tema on parem kandidaat kui Ilves või miks ta üldse hea kandidaat on, ei leia.
Rahvaliidu noorteorganisatsiooni leht on küll oma toetuses konkreetsem ja selgem, kuid ainsa põhjusena, miks Rüütlit toetada suudavad nad välja tuua tema kogemuse. Nõrk.
Ilmselgelt puudub Rahvaliidul selgus, miks nad ikkagi Arnold Rüütlit toetavad.
Keskerakonna inimesed ei pea Rüütli toetamist üldse oluliseks - leheküljel ringisurfates ei paista kuskilt, keda partei presidendina eelistab. Hämmastav.
Täiesti kummaline, et presidendikandidaati toetavate erakondade lehekülgedelt ei ole võimalik leida ühtki sisulist põhjendust Rüütli valimise poolt. Ei jäta just kampaaniast eriti usaldusväärset muljet.
Keskerakonna päästab küll täishäbist nende häälekandja Kesknädal, kus on presidendivalimiste teemat aktiivselt analüüsitud. Selle viimases numbris on 7 artiklit pühendatud selgitamaks, miks Ilves presidendiks ei sobi. Ilves seostatakse kõigi Rüütli kohta avaldatud meediakajastustega, sealjuures üle-eile Kanal2 eetris linastunud sisutühja dokfilmiga. Samuti võrreldakse Tammsaare pargis laupäeval toimuvat Ilvese toetuskontserdit, millegi nii jubedaga kui hiljutised revolutsioonid Ukrainas ja Valgevenes (whats your point, Kn?).
Mõned artiklid on ka Rüütli toetuseks. Näiteks pikk intervjuu Savisaarega, "Laupäeval valib Eesti kodurahu ja vägivalla vahel". Kuid kahjuks ei leia ka sellest artiklist mitte ühtegi selgitust, miks oleks Rüütel hea president (küll aga selgitusi, miks väited, nagu oleks Rüütel vana, Savisaare ja Reiljani poolt juhitav kommar, ei ole piisavad tema riigijuhiks sobivuse kummutamiseks).
Ainsana on Rüütli poolt nõustunud sõna võtma Elmar Sepp. Tuues välja järgmised argumendid:
1) Rüütli presidentuuri ajal on Eesti jõudnud kiireimaisse majandusliku arengu faasi ja tööpuudus on langenud 1,6%-ni. Mnjah, 1,6% on meil küll registreeritud tööpuudus, mida üldiselt ei jälgita. Ja kuidagi imelik tundub ka väide, et "just president Rüütli tark sisepoliitiline tegutsemine ja oskus erimeelsusi tasandades luua majandusele stabiilne kasvupinnas" on tinginud meie majanduse kiire kasvu.
2) Rüütli ajal jõudis Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Fakt jumala õige! Kui suur on siin olnud Rüütli roll on muidugi jälle küsitav. Isiklikult arvan, et üsna tühine. Euroopa Liidu poolt hääletama ta vist ikka veidi maa-rahvast kannustas ja see võis olla üldiselt euro-skeptilise kontigendi veenmisel olla üsna oluline aspekt. Ehk Rüütel aitas meil endal EL-i astuda, tema panus selleks, et meid sinna ka vastu võetaks, oli küll tõenäoliselt olematu.
3) Kolmandaks tuleb argument selle kohta, et Rüütlil on sarnane saatus paljude eestlastega (?) ja et ta oleks võinud oma Nõuka-aegsel positsioonil ikka Eestimaa täitsa tuksi keerata, aga ei teinud seda. No, tubli mees! Aitäh!

Üsna tähelepanuväärne on, et Eesti kahe suurima erakonna liikmetest toob oma presidendikandidaadi toetuseks mingeid argumente välja ainult Elmar Sepp. Tundub tõesti, justkui kardaksid Rahvaliit ja Keskerakond ennast Rüütliga siduda ja mingigi toetuse avaldamiseks lükatakse püünele kloun, kelle kohta saab alati öelda: "ta tegi ju ainult nalja".

Elmar Sepa argumendiks on, et President, kelle ajal on Eesti saavutanud läbi aegade suurima majanduskasvu ning astunud Euroopa Liitu ja NATO-sse, peab olema hea riigijuht. Ma ei nõustu selle väitega, sest ei suuda leida ühtki tegevust, mida Rüütel oleks nende saavutuste heaks teinud (v.a. mainitud EL-i promo). Samas, tuleb tõdeda, et kui sellised majandus- ja välispoliitilised suursaavutused saavad toimuda tõepoolest presidentist sõltumatult, siis on tegemist ikka täitsa mõttetu ametikohaga.

Sellest lähtuvalt pean tunnistama, et võib-olla oleks Eestile siiski parem kui presidendiks ei saaks TH Ilves, saagu või Rüütel. Ilvese (välis)politiiline kapasiteet võimaldaks tal täita kindlasti olulisemaid ja Eestit rohkem edasi aitavaid rolle. Mitte, et Euroopa parlamendi liikme koht seda oleks, aga järgmiste Riigikogu valimiste järel võiks olla ta üks olulisemaid jõude juhtimaks KeRa-vaba poliitikat.

Savisaare toetus laevandusele

Äripäev kirjutab, et "Neljapäeval võttis valitsus vastu põhimõttelise otsuse hakata toetama laevandust". 2007. aastal läheb laevanduse toetusesse 30 miljonit krooni, aastal 2010 aga juba 209 miljonit krooni.
Ainus põhjus Savisaare poolt oli, et kuna mujal Euroopas laevandust toetatakse, siis me ei tohiks jätta oma ettevõtteid kehvemasse konkurentsisituatsiooni. Väga halb ja mitte-usutav põhjendus. Esiteks, Eesti juba toetab laevandust subsideerides regulaarühendust saartega. See on vajalik samm, et võimaldada aktiivne inimeste ja kaupade liikumine saartele. Kui tahame, et inimesed saartel elaksid, siis tuleb seda riigil toetada, vastasel juhul oleks saartele minek liiga kallis.
Miks aga toetada laevandust kui sellist? Seda enam et mille jaoks konkreetselt raha vaja on ja kuhu seda pannakse pole veel otsustatud. Kindlasti pole mõtet laevandus toetada, ainult sellepärast, et teised seda teevad. Sama hästi võiks öelda otse, et muudes riikides on laevafirmadel soojad sidemed korrumpeerunud poliitikutega, olgu ka meil.
Laevanduse toetamine võib olla vajalik, aga mitte vajalikum kui igasugu muu äritegevuse toetamine. Ehk see 30 - 209 miljonit tuleks suunata üldise ärikeskkonna parandamisele, võib-olla ka infrastruktuuri arendamisele, mitte aga ühe valdkonna selektiivsele põhjendamata toeamisele.

Greg Mankiw Eesti majandusest

Mõned päevad tagasi kirjutas maailma üks tunnustatuimaid majandusblogijaid Greg Manikw Eesti majandusimest. Hea lugemine. Lugege kindlasti kommentaare, mis on antud ja vaadake ka blogisid, mis on sellele sissekandele linkinud.
Mart Laar on suutnud ennast uskumatult hästi maailma liberaalse maailmavaate pooldajate hulgas promoda kui üks juhtivaid majandusgurusid.

Priimäe moraalikoodeks noortele

Tänases Päevalehes teeb Linnar Priimägi põhjaliku, ülevaate erinevatest "kultuuri mõtestamise põhikategooriatest". Alates Piiblist kuni Harvardi proffessori Lawrence'ini. Sellele tuginedes püüab Priimägi tuletada tänastele noortele sobivat moraalikoodeksit. Igati tervitatav ettevõtmine, sest Eesti hariduselu vajab lisaks õppeprogrammi koostamisele kindlasti ka laiemat arutelu selle üle, mida peaksid haridusteel omandatama ja kuidas. Hariduse eesmärk ei saa olla ainult faktide õppimine ja analüüsivõime arendamine, vaid kindlasti ka väärtushinnangute kasvatamine.
Samas ei ole ma põrmugi nõus Priimäe järeldusega, et tänapäeva noortel on puudu säravatest eeskujudest. Ta väidab, et "Teine voorus, mis tuleks 21. sajandi algul kanda moraali punasesse raamatusse, on julgus ehk vanamoodsalt öeldes vaprus. ... Vaprus on kangelaslikkuse kauneim omadus. Kuid kuhu on jäänud meie aja kangelased?" Ning tõdedes, et tänapäeval puuduvad noortel õiged eeskujud, ülistab Lääne-Euroopa ajalugu, kus "Makedoonia Aleksander on oma eeskujuga üles kasvatanud 40 põlve eurooplasi!"
Kuid mida tähelepanuväärset tegi Makedoonia Aleksander? Ta võttis oma isalt üle edukalt toimiva Rooma riigi juhtimise. Oma lühikese valitsusaja jooksul vallutas ära pool maailma, viies sellega Rooma riigi punkti, kus seda ei suutnud keegi (peale tema) juhtida. Pärast Makedoonia Aleksandri surma enamik vallutatud piirkondadest eraldus Roomast ja algas Rooma riigi allakäik. Tuli, nägi, võitis! Aga ei loonud ega arendanud midagi püsivat.
Just see ongi selliste "kaanetüdrukutest" kangelaste eeskujuks võtmise oht, et eelistatakse üksikut edulugu loomisele ja stabiilsele arengule. Kõige paremini on sellest kirjutanud Jim Collins oma juhtimisteooria raamatus "Good to Great", millest on kokkuvõte ilmunud Harvard Business Review artiklis millalgi 2001. aastal ja kordusena 2005.a. juuli numbris. Jim Collins on analüüsinud Ameerika ettevõtteid, kes on suutnud tõusta keskpärasusest tippu ja sinna püsima jäänud. Ühe olulisema komponendina toob ta välja Level 5 juhi - s.o. juhi kelle puhul tugev proffessionaalne tahe on seotud erakordse isikliku tagasihoidlikkusega. Kui Level 4 juht (Makedoonia Aleksander?) leiab, et ettevõtte kokkuvarisemine pärast tema lahkumist tõestab ta asendamatuid juhtimisoskusi, siis Level 5 juht saab suurimat rahulolu, kui ta pensionärina võib uhkusega viidata maailma juhtivale firmale ja öelda "Kunagi ma töötasin seal!" Kui üks tahab särada, siis teine tahab luua.
Collinsi on toonud hulganisti näiteid ja võrdlusi erinevatest juhtidest, nii et kui keegi kahtleb, kas tagasihoidlikkusel on äris kohta, siis see raamat annab hulganisti kinnitust, et see on lausa möödapääsmatu. Ja kui keegi tahab oma väärtushinnanguid juhtimiskirjanduse asemel ilukirjandusega arendada, siis soovitan Priimäe viidatud "Punase ja musta" asemel kindlasti Tolstoi "Sõda ja rahu". Seal on pikalt arutletud üksikisiku ja ühiskonna rolli üle ajaloosündmuste käigus ja jõutud järeldusele, et igasugu Napoleonid ja Aleksandrid on kõigest mingi epohhi sümbolid. Pealegi on see ka märksa parem raamat kui "Punane ja must".
Seega olen ma vastu Priimäe seatud eesmärgile, et meie kõige olulisem noorsootööprogramm on suure eeskuju puudumise likvideerimine. Või vähemalt selle eeskuju loomine kaanetüdrukute kujul. Pigem peaks noortele õpetama, et edu tuleb koostööst, avatusest, usaldusest ja järjekindlusest. Ehk vana mõttetera "Sa võid kõike saavutada, tingimusel, et sa oled nõus tunnustuse selle eest jätma teistele."

Tarmo Kõuts asendusteenistusest

Viitseadmiral Tarmo Kõuts teeb tänases Postimehes väärt ettepaneku, kutsuda usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldujad seadusega ettenähtud asendusteenistusse ja luua nende põhjal päästetöödel kasutatav üksus. See vabastaks ajateenijad ja kutselised kaitseväelased päästetöödel osalemisest oma põhitegevuse arvelt. Kõuts juhib tähelepanu sellele, et vaatamata asendusteenistuse olemasolule Eesti seadusandluses, pole aastatel 1997 kuni 2006 sinna saadetud ühtki noormeest.
Samas peaks aga Kõuts minema ühe sammu edasi. Nagu viitseadmiral isegi mainib, kohustab põhiseadus kõiki kodanikke osa võtma riigikaitsest. Seega ei näe ma põhjust, miks aja- või asendusteenistust rakendada ainult heas füüsilises vormis noormeestele. Asendusteenistuses võiks edukalt osaleda ka neiud ja halvema tervisega noormehed. Nii looduskatastroofide likvideerimisel kui ka tagalateenistuses oleks kasu ka nõrgemate füüsiliste võimetega inimestest.
Selline laiendatud kaitseteenistus võimaldaks õpetada inimesi Eestit kaitsma erinevate meid ohustavate riskide eest, mitte ainult otsese sõjalise agressiooni puhul.

Think again, Edgar!

Tänases Päevalehes on taas tõstatatud võõrtööjõu sissetoomise teema. Kuna olen sel teemal oma blogis sõna võtnud, tahan ka nüüd näidata, miks majandusminister Edgar Savisaar on valel teel, kui soovib lubada riiki otsustuskorras ainult kvalifitseeritud tööjõudu.
Neis riikides, kuhu on palju madala kvalifikatsiooniga võõrtöölisi tulnud, arvatakse, et see on üks põhjusi ühiskonna ebavõrdsuse kasvul. Majandus areneb ja tõstab keskmist palka, aga tänu immigrantide tihedale konkurentsile ei jõua palgatõus vähem kvalifitseeritud põliselanikeni.
Savisaare idee lubada riiki ainult spetsialiste tekitaks just vastupidise olukorra - suureneks konkurents kõrgelt haritud intelligentsi hulgas. Konkurents langetaks palkasid suuremat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel ning vähendaks motivatsiooni õppida ja ennast arendada. Samas oleksid madalama taseme töökohad kaitstud konkurentsi eest ja seega seal palgad suhteliselt kõrgemad. Miks peaks keegi hakkama kulutama aega ja raha hariduse peale, kui see tähendaks vaid suuremat võitlust töökoha pärast, kuid mitte (piisavalt) kõrgemat palka?!
Niiet think again, Edgar! Ühiskonnas võrdsuse loomine ei tohi tulla arengu arvelt. Seega jään endiselt oma soovituse juurde panna võõramaalaste tööload oksjonile ja lasta majandusjõududel otsustada, kellest tööjõuturul kõige rohkem puudu on. Samuti tuleks sel juhul suur osa võidust, mida võõrtöölised majandusele toovad, riigikassase.

Mu sõber Villu ja mina ka!

Tänases Päevalehe Ärilehes on Villu Zirnask minu ideed toetama asunud. Väga meeldiv! Ükskord me võidame nii-kui-nii!!!

Veel Ekspressi kolmest Eestist

Kui Ekspress tahab ennast uuriva ajakirjandusena tõestada, võiks ta viimases numbris avaldatud kolme Eesti kaardile lisada Jüri Mõisa ekspertarvamuse asemel statistilise regressioonanalüüsi valla maksutulu põhjuste kohta.
Ma prognoosin, et Mõisa pakutud mereäärsus ei oma olulist mõju valla rikkusele. Arvan, et olulised on hoopis kaugus Venemaast (ehk läänepoolsus) ja lähedus Tallinnale. Ka saare peal asumine paistab kasuks tulevat, kuid seal on väga suured erinevused, nii et see võib ka statistiliselt ebaoluline olla. Kindlasti näib hästi mõjuvat kirjakeele sarnane emakeel - murded ja venekeelsus mõjuvad ühtmoodi laastavalt.
Aga võib-olla ma ka eksin. Regressioonanalüüs toob tihti välja tähelepanuväärseid seoseid, mida palja silmaga ei märka või suuda analüüsida.
Igal juhul tahaks ka teada, milline on tõenäosus, et, asukohta arvestades, on Vasalemma vald üks Eesti vaesemaid.

Jüri, mis juhtus?!

Kui Gruusia president Saakashvili ütles, et riigis on kõik ametnikud korrumpeerunud ja äri on võimalik teha ainult altkäemaksu makstes, said paljud pahaseks. Selgus, et mitmed ametnikud ei võta tihti pistist ja on ärisid, kes pole kunagi riigitöötajatele lisaraha pidanud maksma. Saakashvili põhjendas oma toorest tooni vajadusega probleemile tähelepanu tõmmata: "Kui ma oleksin öelnud, et Gruusias võtavad mõned ametnikud vahest ebaseaduslikke tasusid, poleks mind keegi kuulanud." Ja see mõjus. Tänu avalikkuse tähelepanule suutis president läbi suruda reformid, mis kahe aastaga on Maailmapanga andmetel vähendanud Bribe taxi (keskmine altkäemaksude osakaal käibest) Gruusias 2,7% pealt 0,5 protsendile. Kui tahad esineda sõnavõtuga, millel on mõju, tuleb liialdada ja üldistada.

Eks sellest vist lähtus ka Jüri Mõis Ekspressile intervjuud andes. Küll jääb sealsete lahmivate avalduste puhul arusaamatuks, mida Mõis saavutada püüab või millele oma järeldustes tugineb.
Esiteks väidab ta, et Tartul ja Lõuna-Eestil puudub arengupersepktiiv, sest "maailmas arenevad need linnad, mis asuvad mere ääres". Kui ajalugu on mingiks näitajaks, siis on sellele küll raske tõestust leida. Euroopa suurriigid Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Poola on mereriigid, aga kõigi pealinnad asuvad sisemaal. Paljude väiksemate riikide pealinnad on küll mere ääres, aga mingit kindlat trendi selles osas kindlasti pole. Linnastumine maailmas küll jätkub, aga samas jäävad alles ka tegevused, mida on mõistlikid arendada linnast väljaspool (põllumajandus, suurtootmine, logistika). Regionaalpoliitika ülesanne on tagada, et sellised võimalused oleksid olemas ja vajadusel piirkondlikku elu säilitada ka hetkedel kui majanduslik huvi vastava piirkonna vastu on madal.

Imelik ja eelmise väitega vastuolus on Jüri Mõisa järgmine väide, et Lasnamäe majad tuleks lammutada ja nende asemel ehitada väikemajade linnaosi. Linnade mõte siiski ongi tiheasustus. Nagu Mõis oma eelmise punktis väitis tekib suurlinnas elamisest kasu just tänu teenuste ja kaupade paremale kättesaadavusele ja tihedamatele inimeste (ja ettevõtete) vahelistele kontaktidele. Kõik need effektid aga kaovad, kui Tallinnast teha indivuaalelamute suurküla, mis peaks inimeste mahutamiseks katma veerand Eestit. Kogu maailmas tegeldakse aktiivselt linnade laialivalgumise takistamisega, kuna see suurendab liikluskoormust, loodussaastamist ja kulutab mõtetult inimeste aega reisimise peale. Kui Mõisal kulub täna 1,5 tundi tööle ja koju sõidu peale, siis sisuliselt raiskab ta 15-20% oma effektiivsusest (kui ta selle asemel 1,5 tundi rohkem töötaks). Kui kõik Tallinnlased koliksid äärelinnadesse, siis jääks Eesti palju vaesemaks, lisanduvad ummikud suurendaksid raiskamist veelgi.

Kolmandaks esineb Mõis intervjuus väitega, et ühistransporti on vaja selleks, "et saaks sõita 10-16aastased lapsed, puuetega inimesed, need, kel load on ära võetud ja kes on parajasti juua täis." Sest normaalsed inimesed ei hakka kunagi ühistransporti kasutama. "Eestlastest nagu ka ameeriklastest ei õnnestu bussirahvast kasvatada," lisab ta. Ma ei tea, millel põhineb Mõisa arvamus ameeriklaste kohta, kuid USA suurlinnades, kus on hästitoimiv metroosüsteem, on alati ka metroode lõpp-peatuste lähedal suured parkimismajad, kuhu inimesed oma autod jätavad. Ehk inimesed sõidavad autoga sinnani, kuhu saab mööda laia kiirteed, aga linnasiseseks liikumiseks kasutatakse ühistransporti. Kogu maailma kogemus on, et kui inimestele pakkuda puhast, täpset, kiiret ja mugavat ühistransporti võtavad elanikud selle meeleldi vastu, sest see on effektiivne. Seda sama 1,5 tundi töölesõiduaega võiks Mõisgi kasutada mõistlikult lugedes läbi ajalehed, kirjutada valmis mõne e-maili või valmistades ette päevasteks kohtumisteks. Lisaks säilib loodus ja vähenevad ummikud. Mõistlik ühistranspordisüsteem on kindlasti ühe 21. sajandi linna arengus palju olulisem kui mere lähedus.

Seega mul on hea meel, et Mõis enam poliitikas ei ole, muidu oleks see artikkel väga murelikuks teinud. Nüüd ainult natuke.

Võõrtöölised riiki oksjoni korras!

Mõni nädal tagasi kirjutas Päevaleht majandusministeeriumi ideest hakata otsustama mitte ainult seda, milliseid võõrtöölisi ettevõtetel vaja on, vaid juba ka seda, kui palju neile palka tuleb maksta. Ministeeriumi põhjendus on, et võõrtöölised ei tohi kohalikku tööjõudu asendada, vaid peavad seda täiendama. Ehk võõrtööjõu Eestisse lubamine on põhjendatud vaid juhul, kui Eestist selliseid ametimehi ei leia.
Sellise loogika järgi võiks Eestisse tööle tulla vaid ülikõrged spetsialistid. Ministeerium paistab aga ära unustavat, et selleks, et töökoht luua 1 spetsialistile, on vaja palju inimesi, kes teevad lihttööd. Ja just neist lihttöölistest on Eestis täna puudus.
Ministeerium on märkamata jätnud ka pisiasja, et turumajanduses on peamiseks edasiviivaks jõuks konkurents. Seda ka tööjõu osas. On ju absurdne, et kui ettevõttele või riigiasutusele vajalik maja jääb ehitamata lihtsalt sellepärast, et ehitustööliste palgad on viimase aastaga kasvanud ligi 30%. Samas on olemas ukrainlane, kes oleks nõus maja odavamalt ehitama.
Veelgi jaburam on reguleerida, millise tasuga peab riiki toodud töötaja töötama. Ehk kui muidu võiks võõrtööjõu odavusest kasu saada Eesti ettevõte, siis majandusministeeriumi arvates peaks kogu võit minema immigrandile.

Minu arvates oleks igati loogiline jätta kõik sellised probleemid ettevõtjate otsustada. Ja kui riigi soov on kuidagi immigratsiooni reguleerida ja piirata, siis võiks seda teha läbi oksjonite. Ehk igal kuul paneb riik oksjonile teatud arvu töölubasid. Ettevõtjad (või üksikisikud) võivad osta tööloa ja anda selle ükskõik kellele. Tavapärane turvakontroll välja arvatud, ei ole riigi asi, kellega on tegu, mida ta oskab, või kui palju palka saama hakkab.
Sellisel juhul oleks tagatud, et tööload läheksid inimestele, kes suudavad luua kõige rohkem lisaväärtust. Ettevõtted maksaksid ainult selliste inimeste töölubade eest, kelle siia toomise tulu oleks oksjonil kujunevast hinnast kõrgem.
Samuti saaksid antud tehingust kasu kõik osapooled. Riigieelarvesse tuleks lisatulu, ettevõtted saaksid tegevust laiendada või kulusid kontrolli all hoida ja immigrant saaks tööd. Samuti oleks antud süsteem oluliselt kiirem, kui tänane, kus Balti Laevaremonditehas ja Skype kulutasid 8-11 kuud töölubade saamiseks - mõttetu sebimine, mis kulutab inimressurssi, aga ei anna kellelegi kasu.
Riigil jääb ainult otsustada, kui palju immigrante igal aastal soovitakse näha ja sellest lähtuvalt kujundada igakuiste oktsjonite mahud. Hind kujuneb juba turupakkumise käigus. Kui 2005. aastal sai Eestis töötamiseks elamisloa 1100 inimest, aga samal perioodil vähenes riigis elanike arv 3000 inimese võrra ja välismaale tööle läks erinevatel hinnangutel umbes 20 000 inimest, võiks immigrantide arvu kindlasti suurendada ja samas teenida oksjonilt riigile tõhusat tulu.

Loe ka: Tööjõupuudus on süvenev ja pikaajaline nähtus 07.08 Eesti Päevalehest

Kuidas Tarand 10 milliga kvaliteetajakirjandust teeks

Kaarel Tarand tuleb tänases Päevalehes välja ettepanekuga toetada riiklikult 10 väliskorrespondenti aastas kokku 10 miljoni krooniga. See võimaldaks ajalehtedel saata laia ilma rohkem reportereid, kes tooksid koju suurema kvaliteediga uudiseid ja seeläbi parandaksid Eesti meedia kvaliteeti. Tarandi arvates on idee nii veatu, et järeldab: "Väärtleht - see on imelihtne!"

Tarandi arvamuslugu on kiiduväärt sellepoolest, et seal on olemas 2 olulist argumenteeritud kirjatüki osa: esitatud on probleem ja pakutud on konkreetne lahendus. Lahenduse mõju analüüsi ja faktilise tõestusega on juba kehvem. Ehk siis edasi sellest, miks ma olen veendunud, et antud idee ei tööta.
Tarand oleks võinud kirjutada, kui palju kulutavad ajalehed/ajakirjad väliskorrespondentidele täna. Kui see summa on suurem kui 10 miljonit krooni, siis riigi subsiidium lihtsalt asendab erafinantseeringut ja väljendub vaid kirjastajate suuremas kasuminumbris. Sest ajalehtede väljaandja eesmärk ei ole mitte kättesattuva raha eest võimalikult palju/head ajakirjanduste teha, vaid ikkagi eelkõige kasumit teenida. Ehk iga peatoimetaja peab mõtlema, et kui ta annab miljoni rohkem väliskorrespondentsiks, siis peab see suurendama lehe tulusid vähemalt samapalju. Esimesed kroonid teenivad ennast lihtsamini tagasi, sest kui sa oled esimene leht, kes välismaalt uudiseid vahendab, siis on tõenäoliselt võimalik leida see huvigrupp, kes hakkab seepärast sinu lehte lugema ja maksab su kulutused kinni. Aga edasi on iga kroon vähem väärt, sest suhteline erinevus, mida sa lood on järjest väiksem. Mingil hetkel tekib olukord, kus lisaraha ei tekita enam sellist erinevust kvaliteedis või kvantiteedis, et sellega suudaks leida sama raha väärtuses uusi lugejaid või teenida kulutusi tagasi läbi hinnatõusu.
Oletame, et täna on Eesti meedias see piir 20 miljoni krooni juures. See piir sõltub inimeste ostujõust ja huvist välisuudiste vastu. Samuti sellest, mida selle 20 miljoni krooni eest ajaleht toota suudab. Aga kindlasti mitte sellest, kust pärineb kirjastaja raha. Kui riigi poolt antud 10 miljonit saab kulutatud, siis tasub kulutada veel 10 miljonit ja kõik. Edasi läheb ärilises mõttes raiskamiseks. Seega ülejäänud raha jääb lihtsalt üle ja suurendab ajalehtede kasumit.
Pikemas perspekteevis võivad muidugi mõjutada meediasektori suuremad kasumid uusi ettevõtteid turule, mis suurendab eeldatavasti effektiivsust ja valikut, aga mõju välismeediale on väga kaudne.

Mõju oleks muidugi olemas, kui täna kulutaksid ajakirjandusväljaanded vähem kui 10 miljonit krooni aastas väliskorrespondentidele. Ehk siis lehelugejad leiavad, et see piir, kust väliskajastusele kulutatud summa ei teeni enam neile samaväärset kasu on madalamal kui 10 miljonit. Sel juhul oleks riigi poolt makstud rahast see osa, mis ületab tänaseid kulutusi muidugi lehtedele motivatsiooniks suurendada väliskorrespondentide arvu. Ise-asi muidugi, millest need korrespondendid kirjutaksid. Loomulikult sellest, mille eest tarbijad kõige rohkem maksma on nõus. Vaevalt me saaksime lugeda lugusid Mehhiko presidendivalimistest või kohapealset kirjeldust Gaza sektorist. Küll aga oleks meil tõenäoliselt korrespondent Marbella villadepiirkonnas või Sharm el Sheikhis.

Ehk siis seni kuni lugejat ei huvita välismaailmas toimuv, ei muuda olukorda lehtedele raha juurde andmine. Ja neid keda huvitab, saavad oma info kätte pigem Economistist ja BBC-st kui Päevalehest ja TV3-st. Igasugune muutus selles peab eelkõige käima ikkagi nõudluse poole pealt. Seda saab eelkõige teha läbi haridusüsteemi, mis on suunatud avatumale maailmavaatele ja laiemale silmaringile. Kui aga soovime kiiremat mõju, siis võiks selle 10 miljonit krooni jagada parem 40 kõige targema inimese vahel, kes peaksid iga päev andma 1000 krooni kõige kvaliteetsemale lehele, oma äranägemise järgi. Sel juhul oleksid lehetoimetajad motiveeritud kirjutama selliseid lugusid, mis oleksid huvitavad ja kvaliteetsed, et saada võimalikult palju sellest 10 miljonist kroonist endale. Sel juhul oleks see raha meedia jaoks lisaraha, mis suunataks konkreetselt kvaliteetsema ajakirjanduse tegemiseks. Vähemalt nende 40 inimese arvates.

Wages and Work Hours (and taxes)

Harvard University economics professor Greg Mankiw has a great blog to read. Today he points to a recent NBER study, which cites:

In 1983, the most poorly paid 20 percent of workers were more likely to put in long work hours than the top paid 20 percent. By 2002, the best-paid 20 percent were twice as likely to work long hours as the bottom 20 percent.

This is definetely one reason behind rising economic inequality in United States. The correlation (although the research doesnt provide a causual link) between worktime and pay is of course positive as "having the most productive people in our society working harder is a net gain for all of us" as states one of the commentators at the blog.

Also read other comments in the blog, especially one by mvpy, who proposes lower marginal tax rates as a motivator for the rich to work more. But at the end comes to the conclusion that:

If all these highly paid men and women are working such long hours, then, theyll possibly find partners at the workplace. This is pretty common. And this of course would lead to a surge in inequality among households.

Mainly, i just wanted to point out the blog as a great reading in general with 2-3 new post every day.

Rahvaliidu presidendikampaania alanud

Sala-rahvaliitlane Mikk paljastab oma tänases blogis Rahvaliidu aktiivset mainekujunduskampaaniat:

Olen mingil imelikul kombel sattunud Rahvaliidu noorteorgansiatsiooni listi. Ja milliseid kirju sealt listist leian:

Kiri 1:
Tere kallid erakonnakaaslased !Reformierakonna noorte kodulehele http://www.reforminoored.ee/news.php onüleval küsitlusselle kohta, kes võiks olla järgmine president.Me kõik teame, kes see inimene võiks olla, seega käime korra kõik eelpooltoodud lehele ja hääletame Arnold Rüütli kasuks :)Ilusat päeva lõppu,Kadri

Kiri 2:
Tere

www.postimees.ee on küsitlus presidendi kandidaatide kohta. Igast arvutist saab hääletada vaid üks kord ning kuna hetkel juhib Ilves väga suure %-ga, siis palun kõiki võtta appi kõikvõimalikud abinõud ja hääletada nii erinevatest arvutitest kui võimalik.

Suured tänud,
kadriˇ

Harvard Business Review IdeaCast

For those of you interested in great management literature, Harvard Business Review has launched a new bi-weekly podcast where they have interviews with academics and/or proffessionals writing in their magazine.
It is a good complementary listening to HBR articles as well as to get insight to the latest management ideas, plus it is free. I enjoy listening to it while driving by car, so that the time doesn't seem as wasted.

Savisaare konservatiivne rahanduspoliitika

Aeg jälle oma blogisse miskit kirjutada.
Võtaks siis vähe sõna hiljutise Savisaare avalduse kohta liigse tarbimise kohta Eestis. Ühelt poolt on muidugi tervitatav ja loomulik, et majandusminister avaldab muret olukorras, kus majanduse ülikiire kasv põhineb suuresti sisetarbimisel ja üha raksem on ettevõtetel leida konkurentsivõimelisi töötajaid. Siiski ei peaks ükski valitsuse liige ära unustama, et ka valitsusel on suured hoovad sellise ülekuumenemise vähendamiseks. Kui Savisaar manitseb eelkõige Eesti Panka rakendama abinõusid tarbimise vähendamiseks, siis seoses meie rahanduspoliitikaga oleme Euroga nii tihedalt seotud, et keskpanga roll on üsna tilluke. Kuna enamus laene on Euros või Euroga seotud, ei mõjuta kohalike intressimäärade muutmine midagi, tegutseda saab ainult regulatiivselt piirates, mis tuleb alati effektiivsuse arvelt.
Küll on aga säilinud kõik fiskaalpoliitika tööriistad. Ehk siis vahet pole, kes tarbib, vaid kui palju ja kuidas tarbitakse. Seega ma loodan, et Savisaare mure ületarbimise ja majandusmulli pärast jätkub ka lisaeelarve arutusele tulekul ja sel aastal pannakse lisaeelarve raha reservfondi. Sest lõpuks pole ju riigi tarbimine kasvanud sugugi vähem kui eraisikute oma.
Samuti on tuletaksin Savisaarele meelde, et ta on ka Tallinna linna elu juhtiva Keskerakonna juht. Seega on väga silmakirjalik rõhuda tarbimise vähendamisele päeval, mil pealinna volikogu otsustas vastu võtta teise lisaeelarve sel aastal, mis ligi 10% kasvatas kogu käesoleva aasta eelarve mahtu. Kuigi võib väita, et teede ehitamine on investeering tulevikku, mis just nimelt toetab majanduse jätkusuutlikkust, aitab selline kulutamine siiski kaasa majanduse ülekuumenmisele, kuna konkureerib nende samade ehitustöötajate peale, kelle järgi ka erasektoril puudus on. Sellega viiakse raha just nende samade inimeste kätte, kes on suured tarbimis- ja eluasemelaenude võtjad viimase aja hüppelise palgatõusu näol. Pigem oleks võinud need 500 miljonit krooni kasutada Tallinna seadusega lubatud piiri peal oleva võlakohustuse vähendamiseks. Sel juhul oleks saanud teid ehitada siis, kui majandus jahtub ja hädasti vaja töid, mille abil vähendada tööpuudust ja/või hoida üleval kasvuaastatel sisetarbimise teenendamiseks loodud struktuure.