Leo Kunnas laupäevases Päevalehes ja uues raamatus

Eesti Päevaleht avaldas eelmise laupäeva numbris väljavõtte Leo Kunnase uuest raamatust "Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast".

Olen lugenud Kunnase raamatut "Sõdurijumala teener", mis oli huvitav ajalooline seiklusjutt. Uut raamatut pole veel lugenud, aga vähemalt Päevalehe väljavõtte järgi on tegemist muuhulgas sisuka (Eesti) kaitsepoliitika analüüsiga. Kunnas toob tähelepanuväärseid võrdluseid sõja-ajaloost:

Kui üle-eelmise sajandi teisel poolel leiutati kuulipilduja, arvasid mõned algul tõsimeelselt, et see on relv, mis muudab sõjad võimatuks. Kui eelmisel sajandil ilmusid järjest keemia-, tuuma- ja bioloogilised relvad, räägiti iga kord sõjalise mõtte revolutsioonilisest arengust.

Kuid kõigile neile leiutistele vaatamata oli, on ja jääb sõda lihtsate jalaväesõdurite surmavõitluseks, et teatud maa-alasid vallutada või enda käes hoida. Kõik teised väe- ja relvaliigid sisuliselt toetavad jalaväge selle raske ülesande täitmisel.

Ajaloole ja oma Iraagi-kogemusele tuginedes väidab ta, et

Siinse kogemuse valguses on näha, kui absurdne on idee, et NATO väikesed liikmesriigid peaksid leidma endale mingi nišivõimekuse stiilis: küpsetage suuremate jaoks leiba või koristage peldikuid, ka poleks vaja karta, et keegi võiks surma saada.
...
Võib öelda, et meil juba on oma nišivõimekus, seda pole vaja leiutama hakata. Selleks on võitlev jalavägi. Igal sõjalisel operatsioonil, igas sõjas on puudus jalaväelastest, nii ka siin.
...
Selles kontekstis hämmastab mind paljude tsiviilisikute, poliitikute ja riigiametnike enesekindlus, kui nad räägivad, milline on tänapäeva sõda, milline revolutsioon sõjanduses on toimunud ning millisteks tuleviku superrelvajõududeks peaks praegused ajast ja arust armeed transformeerima.
Härrad Rumsfeld ja Wolfowitz aga arvasid, et lühikeses võidukas sõjas tuleb toime 75 000 võitlejaga, kuna moodne tehnika asendavat inimesi ning et Iraagi elanikkond tervitab koalitsioonivägesid üksmeelselt kui vabastajaid.
Praegu, sõja kolmanda aasta keskpaigas on Iraagis umbes 130 000 USA ning 20 000 koalitsioonivägede sõdurit. Kui see oleks olnud lühike võidukas sõda, poleks me praegu siin.
...
Ükski mõistlik sõjaväelane ei vaidlusta, et sõja ja rahu kohta käivad poliitilised otsused on demokraatlikes riikides rahva valitud juhtide ja esinduskogude teha. Aga kui poliitikud ja riigiametnikud selle asemel, et selgelt ja arusaadavalt määratleda sõjalise kampaania soovitud poliitiline lõppeesmärk, hakkavad hoopis otsustama, mis vahenditega ja kuidas sõjalist operatsiooni läbi viia või millist armeed on selleks üleüldse vaja, järgnevad sellele alati väga suured probleemid, mille lahendamise needsamad poliitikud ja riigiametnikud lükkavad paraku samade sõjaväelaste kaela, kelle nõuandeid nad varem ignoreerisid.

Soovitan antud artiklit (ja võimalusel raamatud) kõigil sõjapoliitikast huvitatutel lugeda. Üks teine väga asjalik ja ülidetailne lugemine Iraagi missiooni planeerimisest ning seal tehtud vigadest ja nende põhjustest on Michael Gordoni (chief military correspondent for the New York Times) ja Bernard Trainori (retired Marine Corps lieutenant general) raamat Cobra II: The Inside Story of the Invasion and Occupation of Iraq. Ka see raamat jõuab Kunnasega väga sarnaste järeldusteni.