Jüri, mis juhtus?!

Kui Gruusia president Saakashvili ütles, et riigis on kõik ametnikud korrumpeerunud ja äri on võimalik teha ainult altkäemaksu makstes, said paljud pahaseks. Selgus, et mitmed ametnikud ei võta tihti pistist ja on ärisid, kes pole kunagi riigitöötajatele lisaraha pidanud maksma. Saakashvili põhjendas oma toorest tooni vajadusega probleemile tähelepanu tõmmata: "Kui ma oleksin öelnud, et Gruusias võtavad mõned ametnikud vahest ebaseaduslikke tasusid, poleks mind keegi kuulanud." Ja see mõjus. Tänu avalikkuse tähelepanule suutis president läbi suruda reformid, mis kahe aastaga on Maailmapanga andmetel vähendanud Bribe taxi (keskmine altkäemaksude osakaal käibest) Gruusias 2,7% pealt 0,5 protsendile. Kui tahad esineda sõnavõtuga, millel on mõju, tuleb liialdada ja üldistada.

Eks sellest vist lähtus ka Jüri Mõis Ekspressile intervjuud andes. Küll jääb sealsete lahmivate avalduste puhul arusaamatuks, mida Mõis saavutada püüab või millele oma järeldustes tugineb.
Esiteks väidab ta, et Tartul ja Lõuna-Eestil puudub arengupersepktiiv, sest "maailmas arenevad need linnad, mis asuvad mere ääres". Kui ajalugu on mingiks näitajaks, siis on sellele küll raske tõestust leida. Euroopa suurriigid Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Poola on mereriigid, aga kõigi pealinnad asuvad sisemaal. Paljude väiksemate riikide pealinnad on küll mere ääres, aga mingit kindlat trendi selles osas kindlasti pole. Linnastumine maailmas küll jätkub, aga samas jäävad alles ka tegevused, mida on mõistlikid arendada linnast väljaspool (põllumajandus, suurtootmine, logistika). Regionaalpoliitika ülesanne on tagada, et sellised võimalused oleksid olemas ja vajadusel piirkondlikku elu säilitada ka hetkedel kui majanduslik huvi vastava piirkonna vastu on madal.

Imelik ja eelmise väitega vastuolus on Jüri Mõisa järgmine väide, et Lasnamäe majad tuleks lammutada ja nende asemel ehitada väikemajade linnaosi. Linnade mõte siiski ongi tiheasustus. Nagu Mõis oma eelmise punktis väitis tekib suurlinnas elamisest kasu just tänu teenuste ja kaupade paremale kättesaadavusele ja tihedamatele inimeste (ja ettevõtete) vahelistele kontaktidele. Kõik need effektid aga kaovad, kui Tallinnast teha indivuaalelamute suurküla, mis peaks inimeste mahutamiseks katma veerand Eestit. Kogu maailmas tegeldakse aktiivselt linnade laialivalgumise takistamisega, kuna see suurendab liikluskoormust, loodussaastamist ja kulutab mõtetult inimeste aega reisimise peale. Kui Mõisal kulub täna 1,5 tundi tööle ja koju sõidu peale, siis sisuliselt raiskab ta 15-20% oma effektiivsusest (kui ta selle asemel 1,5 tundi rohkem töötaks). Kui kõik Tallinnlased koliksid äärelinnadesse, siis jääks Eesti palju vaesemaks, lisanduvad ummikud suurendaksid raiskamist veelgi.

Kolmandaks esineb Mõis intervjuus väitega, et ühistransporti on vaja selleks, "et saaks sõita 10-16aastased lapsed, puuetega inimesed, need, kel load on ära võetud ja kes on parajasti juua täis." Sest normaalsed inimesed ei hakka kunagi ühistransporti kasutama. "Eestlastest nagu ka ameeriklastest ei õnnestu bussirahvast kasvatada," lisab ta. Ma ei tea, millel põhineb Mõisa arvamus ameeriklaste kohta, kuid USA suurlinnades, kus on hästitoimiv metroosüsteem, on alati ka metroode lõpp-peatuste lähedal suured parkimismajad, kuhu inimesed oma autod jätavad. Ehk inimesed sõidavad autoga sinnani, kuhu saab mööda laia kiirteed, aga linnasiseseks liikumiseks kasutatakse ühistransporti. Kogu maailma kogemus on, et kui inimestele pakkuda puhast, täpset, kiiret ja mugavat ühistransporti võtavad elanikud selle meeleldi vastu, sest see on effektiivne. Seda sama 1,5 tundi töölesõiduaega võiks Mõisgi kasutada mõistlikult lugedes läbi ajalehed, kirjutada valmis mõne e-maili või valmistades ette päevasteks kohtumisteks. Lisaks säilib loodus ja vähenevad ummikud. Mõistlik ühistranspordisüsteem on kindlasti ühe 21. sajandi linna arengus palju olulisem kui mere lähedus.

Seega mul on hea meel, et Mõis enam poliitikas ei ole, muidu oleks see artikkel väga murelikuks teinud. Nüüd ainult natuke.