Kadi Pärnits lammutab tööjõuturgu

Sotsiaaldemokraat Kadi Pärnits kirjeldab tänases Postimehes oma nägemust vajalikest reformidest tööjõuturul. Tunnen kohe vajadust seda kommenteerida, kartuses, et selliste ideede jõustumisel lõpevad Eestis töökohad muidu peagi üldse otsa.
Loole inimlikuma varjundi andmiseks kirjeldab Pärnits artikli alguses olukorda üksisiku näitel:

Nooremapoolne naine kaotas mitte kõige väiksemas Eestimaa linnas töö, põhjuseks see, et firma pani uksed kinni. Kahe lapse ülalpidamise tõttu oli vaja kiiresti leida töö, mille eest saaks minimaalselt 7000 krooni kätte

Tahaksin siinkohal mainida, et 2005. aasta keskmine brutopalk oli 8 073, mis teeb ca. 6500 krooni "kätte". Sealjuures sisaldab brutopalk ka töötajatele makstavaid erisoodustusi ja muud. Ehk siis Pärnitsa arvates on Eestimaal äraelamiseks vaja teenida keskmisest oluliselt rohkem palka.

Edasi hakkab Pärnits esitama oma kava palkade tõstmiseks:
Alampalk aastaks 2008: 5000 EEK
Oskustöötaja alampalk: 8000 EEK
Kõrgharidusega töötaja alamapalk vähemalt riigi keskmisega võrdne
Riigiametnike astmepalga tuleb kahekordistada
Lisaks sellele veel muud tuntud meetodid palkade kasvatamiseks nagu "koostada eeskätt meie endi inimestele omal maal töötamiseks positiivne programm. Alates sellest, et tõsta tuleb töötajate erinevaid tagatisi ja töösuhte turvalisust, unustamata muidugi rakendada süsteemset palgapoliitikat."
Arusaamatuks jääb, miks on valitud sellised palgatasemed, kui artikli alguseks selgus, et sellest nagunii elamisväärseks eluks ei jätku, kuna "vaja on minimaalselt 7000 krooni kätte".

Kui Pärnitsa idee sellised muutused läbi viia jõuga (seadusandlikult alampalka muutes), siis on selle selgeks tagajärjeks suur tööpuudus. Tahaks tähelepanu juhtida, et palgatase ei teki ettevõtte juhtide poolt suvalisi numbreid paberile kirjutades, vaid konkurentsis teiste ettevõtjatega. Kui ettevõtja ei suuda inimese tööga luua suuremat väärtust kui näiteks 3000 krooni + maksud + kaudsed kulud + investeeringu tootlus, siis ei saa ta ka rohkem palka maksta. Sõltumata sellest, kas süüdi on puudulik infrastruktuur, ettevõtja rumalus või suutmatus või pankade ahnus. Alampalk ei tee meie teid paremaks, elektrit odavamaks, laenuvõtmist lihtsamaks, ega ettevõtteid nutikamaks uute tehnoloogiate kasutajaks.
Kui meil on kaks inimest, kes mõlemad on nõus tegema 3000 krooni eest tööd, siis miks on õiglane maksta ühele inimesele 6000 krooni ja teine jätta tööta? Või miks on õiglane keelata kõrgharidusega inimestel töötada madalama palgaga kui keskmine? Sotsdemide eesmärk peaks olema ikkagi tööhõivet suurendada, mida aitab teha tööturu liberaliseerimine, töötajate ümberõppevõimalused jms, mitte regulatiivsete piirangute kehtestamine, piirates väiksemate võimetega inimeste ligipääsu tööjõuturule.

Kui Eesti valitsused oleksid läbi aegade olnud rohkem töötajate kui tööandjate poolel ehk vasakpoolsed, oleks meil 15 aastaga olnud põhitegevusaladel korralikud palgad, mis keelaksid vähem maksta ehitajatele, politseile, tuletõrjujale olenevalt tema haridusest ja staažist üle Eesti

Paraku oleks sellega kaasnenud ka veel väiksem arv politseinike, sest rahapuudusel ei oleks saanud neid palgata. Samuti oleks tegemata jäänud olulised investeeringud tehnikasse. Just needsamad asjaolud, mis on teinud Eesti politseist ühe parema ja ausama kogu Ida-Euroopas. Täna tuleb jah tõsta päästeteenistujate palku, aga seda tänu turusurvele, mille on tinginud tugev majanduskasv.

Artikli lõpuosas jõuab Pärnits ka asjalike ettepanekuteni tööhõive kasvatamisest ja tugistruktuuride parandamisest. Just nimelt seda tulebki teha! Miinimumpalkade tõstmine aga vastupidiselt seab piiranguid tööandjatele töötajate palkamiseks. Ja piirangud loogilisel VÄHENDAVAD, mitte ei suurenda tööhõivet. Eesti palkade madalus ei ole tingitud vähesest regulatsioonist, vaid majanduse vähesest tootlikkusest. Kadi Pärnitsa ettepanekud mõjuksid negatiivselt Eesti ettevõtetele, aga lausa hukatuslikult väga suurele osale töötajaskonnast.