Priimäe moraalikoodeks noortele

Tänases Päevalehes teeb Linnar Priimägi põhjaliku, ülevaate erinevatest "kultuuri mõtestamise põhikategooriatest". Alates Piiblist kuni Harvardi proffessori Lawrence'ini. Sellele tuginedes püüab Priimägi tuletada tänastele noortele sobivat moraalikoodeksit. Igati tervitatav ettevõtmine, sest Eesti hariduselu vajab lisaks õppeprogrammi koostamisele kindlasti ka laiemat arutelu selle üle, mida peaksid haridusteel omandatama ja kuidas. Hariduse eesmärk ei saa olla ainult faktide õppimine ja analüüsivõime arendamine, vaid kindlasti ka väärtushinnangute kasvatamine.
Samas ei ole ma põrmugi nõus Priimäe järeldusega, et tänapäeva noortel on puudu säravatest eeskujudest. Ta väidab, et "Teine voorus, mis tuleks 21. sajandi algul kanda moraali punasesse raamatusse, on julgus ehk vanamoodsalt öeldes vaprus. ... Vaprus on kangelaslikkuse kauneim omadus. Kuid kuhu on jäänud meie aja kangelased?" Ning tõdedes, et tänapäeval puuduvad noortel õiged eeskujud, ülistab Lääne-Euroopa ajalugu, kus "Makedoonia Aleksander on oma eeskujuga üles kasvatanud 40 põlve eurooplasi!"
Kuid mida tähelepanuväärset tegi Makedoonia Aleksander? Ta võttis oma isalt üle edukalt toimiva Rooma riigi juhtimise. Oma lühikese valitsusaja jooksul vallutas ära pool maailma, viies sellega Rooma riigi punkti, kus seda ei suutnud keegi (peale tema) juhtida. Pärast Makedoonia Aleksandri surma enamik vallutatud piirkondadest eraldus Roomast ja algas Rooma riigi allakäik. Tuli, nägi, võitis! Aga ei loonud ega arendanud midagi püsivat.
Just see ongi selliste "kaanetüdrukutest" kangelaste eeskujuks võtmise oht, et eelistatakse üksikut edulugu loomisele ja stabiilsele arengule. Kõige paremini on sellest kirjutanud Jim Collins oma juhtimisteooria raamatus "Good to Great", millest on kokkuvõte ilmunud Harvard Business Review artiklis millalgi 2001. aastal ja kordusena 2005.a. juuli numbris. Jim Collins on analüüsinud Ameerika ettevõtteid, kes on suutnud tõusta keskpärasusest tippu ja sinna püsima jäänud. Ühe olulisema komponendina toob ta välja Level 5 juhi - s.o. juhi kelle puhul tugev proffessionaalne tahe on seotud erakordse isikliku tagasihoidlikkusega. Kui Level 4 juht (Makedoonia Aleksander?) leiab, et ettevõtte kokkuvarisemine pärast tema lahkumist tõestab ta asendamatuid juhtimisoskusi, siis Level 5 juht saab suurimat rahulolu, kui ta pensionärina võib uhkusega viidata maailma juhtivale firmale ja öelda "Kunagi ma töötasin seal!" Kui üks tahab särada, siis teine tahab luua.
Collinsi on toonud hulganisti näiteid ja võrdlusi erinevatest juhtidest, nii et kui keegi kahtleb, kas tagasihoidlikkusel on äris kohta, siis see raamat annab hulganisti kinnitust, et see on lausa möödapääsmatu. Ja kui keegi tahab oma väärtushinnanguid juhtimiskirjanduse asemel ilukirjandusega arendada, siis soovitan Priimäe viidatud "Punase ja musta" asemel kindlasti Tolstoi "Sõda ja rahu". Seal on pikalt arutletud üksikisiku ja ühiskonna rolli üle ajaloosündmuste käigus ja jõutud järeldusele, et igasugu Napoleonid ja Aleksandrid on kõigest mingi epohhi sümbolid. Pealegi on see ka märksa parem raamat kui "Punane ja must".
Seega olen ma vastu Priimäe seatud eesmärgile, et meie kõige olulisem noorsootööprogramm on suure eeskuju puudumise likvideerimine. Või vähemalt selle eeskuju loomine kaanetüdrukute kujul. Pigem peaks noortele õpetama, et edu tuleb koostööst, avatusest, usaldusest ja järjekindlusest. Ehk vana mõttetera "Sa võid kõike saavutada, tingimusel, et sa oled nõus tunnustuse selle eest jätma teistele."