Tuesday, July 04, 2006

Kuidas Tarand 10 milliga kvaliteetajakirjandust teeks

Kaarel Tarand tuleb tänases Päevalehes välja ettepanekuga toetada riiklikult 10 väliskorrespondenti aastas kokku 10 miljoni krooniga. See võimaldaks ajalehtedel saata laia ilma rohkem reportereid, kes tooksid koju suurema kvaliteediga uudiseid ja seeläbi parandaksid Eesti meedia kvaliteeti. Tarandi arvates on idee nii veatu, et järeldab: "Väärtleht - see on imelihtne!"

Tarandi arvamuslugu on kiiduväärt sellepoolest, et seal on olemas 2 olulist argumenteeritud kirjatüki osa: esitatud on probleem ja pakutud on konkreetne lahendus. Lahenduse mõju analüüsi ja faktilise tõestusega on juba kehvem. Ehk siis edasi sellest, miks ma olen veendunud, et antud idee ei tööta.
Tarand oleks võinud kirjutada, kui palju kulutavad ajalehed/ajakirjad väliskorrespondentidele täna. Kui see summa on suurem kui 10 miljonit krooni, siis riigi subsiidium lihtsalt asendab erafinantseeringut ja väljendub vaid kirjastajate suuremas kasuminumbris. Sest ajalehtede väljaandja eesmärk ei ole mitte kättesattuva raha eest võimalikult palju/head ajakirjanduste teha, vaid ikkagi eelkõige kasumit teenida. Ehk iga peatoimetaja peab mõtlema, et kui ta annab miljoni rohkem väliskorrespondentsiks, siis peab see suurendama lehe tulusid vähemalt samapalju. Esimesed kroonid teenivad ennast lihtsamini tagasi, sest kui sa oled esimene leht, kes välismaalt uudiseid vahendab, siis on tõenäoliselt võimalik leida see huvigrupp, kes hakkab seepärast sinu lehte lugema ja maksab su kulutused kinni. Aga edasi on iga kroon vähem väärt, sest suhteline erinevus, mida sa lood on järjest väiksem. Mingil hetkel tekib olukord, kus lisaraha ei tekita enam sellist erinevust kvaliteedis või kvantiteedis, et sellega suudaks leida sama raha väärtuses uusi lugejaid või teenida kulutusi tagasi läbi hinnatõusu.
Oletame, et täna on Eesti meedias see piir 20 miljoni krooni juures. See piir sõltub inimeste ostujõust ja huvist välisuudiste vastu. Samuti sellest, mida selle 20 miljoni krooni eest ajaleht toota suudab. Aga kindlasti mitte sellest, kust pärineb kirjastaja raha. Kui riigi poolt antud 10 miljonit saab kulutatud, siis tasub kulutada veel 10 miljonit ja kõik. Edasi läheb ärilises mõttes raiskamiseks. Seega ülejäänud raha jääb lihtsalt üle ja suurendab ajalehtede kasumit.
Pikemas perspekteevis võivad muidugi mõjutada meediasektori suuremad kasumid uusi ettevõtteid turule, mis suurendab eeldatavasti effektiivsust ja valikut, aga mõju välismeediale on väga kaudne.

Mõju oleks muidugi olemas, kui täna kulutaksid ajakirjandusväljaanded vähem kui 10 miljonit krooni aastas väliskorrespondentidele. Ehk siis lehelugejad leiavad, et see piir, kust väliskajastusele kulutatud summa ei teeni enam neile samaväärset kasu on madalamal kui 10 miljonit. Sel juhul oleks riigi poolt makstud rahast see osa, mis ületab tänaseid kulutusi muidugi lehtedele motivatsiooniks suurendada väliskorrespondentide arvu. Ise-asi muidugi, millest need korrespondendid kirjutaksid. Loomulikult sellest, mille eest tarbijad kõige rohkem maksma on nõus. Vaevalt me saaksime lugeda lugusid Mehhiko presidendivalimistest või kohapealset kirjeldust Gaza sektorist. Küll aga oleks meil tõenäoliselt korrespondent Marbella villadepiirkonnas või Sharm el Sheikhis.

Ehk siis seni kuni lugejat ei huvita välismaailmas toimuv, ei muuda olukorda lehtedele raha juurde andmine. Ja neid keda huvitab, saavad oma info kätte pigem Economistist ja BBC-st kui Päevalehest ja TV3-st. Igasugune muutus selles peab eelkõige käima ikkagi nõudluse poole pealt. Seda saab eelkõige teha läbi haridusüsteemi, mis on suunatud avatumale maailmavaatele ja laiemale silmaringile. Kui aga soovime kiiremat mõju, siis võiks selle 10 miljonit krooni jagada parem 40 kõige targema inimese vahel, kes peaksid iga päev andma 1000 krooni kõige kvaliteetsemale lehele, oma äranägemise järgi. Sel juhul oleksid lehetoimetajad motiveeritud kirjutama selliseid lugusid, mis oleksid huvitavad ja kvaliteetsed, et saada võimalikult palju sellest 10 miljonist kroonist endale. Sel juhul oleks see raha meedia jaoks lisaraha, mis suunataks konkreetselt kvaliteetsema ajakirjanduse tegemiseks. Vähemalt nende 40 inimese arvates.

2 comments:

Anonymous said...

40 targa ideel on jumet. neil võiks üldse lasta enamik probleemidest lahendada. või oot. misasi see riigikogu siis on?
üldiselt ma arvan et IQ põhine kastreerimine lahendab enamiku taolistest hädadest kõige effektiivsemalt ja suunab igasugust nõudlust "mõistlikuse" suunas kõige paremini.

madis

Kajar said...

Rõõm näha, et Sikureinu terad ei ole mitte langenud viljatule pinnasele.

Aga. Minuarust ei ole Tarandi analüüsist kõige nõrgem külg mitte nõudluse vaid pakkumise pool. Küsimus on: mida suudaks väliskorrespondent tänasele Eesti lugejale pakkuda, mis tal praegu saamata jääb? Näiteks Postimehel on praegu olemas, mitte küll täiekohalised korrespondendid, aga kirjasaatjad USAs, Prantsusmaal, Inglismaal, Soomes jne. Ometi on ajalehe parimad välismaalt kirjutatud lood minu arust Eesti ajakirjanike - Kaas, Bahhovski, Olesk - omad. Väliskorrespndendi efektiivsus võiks avalduda kaheti. ta kas a) kajastab kodumaale olulisis asju, mida rahvusvaheline meedia ei puuduta või b) leiab ise rahvusvahelisel tasemel teemasid, mida mujalt meediast (BBC ja Economist siis) kätte ei saa. Esimeseks asjaks pole välismaal piisavalt Eestile olulisi asju ja teiseks asjaks pole Eesti ajakirjanike pauerit. Seepärast ongi Eestil praegu ainult üks päris väliskorrespondent - Indrek Treufeldt.