Miks ma Europarlamendi valimistel IRL-i toetasin?

Kirjutasin juba varem, et mulle meeldivad Europarlamendi valimistel suletud nimekirjad - teevad otsustamise selgemaks. Nii kujuneski minu jaoks valik lihtsaks. Kuna võib arvata, et kõik suuremad erakonnad saavad Europarlamenti vähemalt ühe koha, siis taandus küsimus sellele, kas eelistada Paetit Reformierakonnast või Mihkelsoni IRL-ist. Ühelt poolt toetan ma poliitilistelt vaadetelt pigem liberaale kui parempoolseid, seega võiksin eelistada Reformierakonda, mis on Euroopa Liberaalide liige. Välispoliitiliselt on vast mõlemad mehed piisavalt targad, et Europarlamendis leida endal tähelepanuväärne koht. Mihkelson on ehk veidi aktiivsem, Paetil jällegi rohkem kogemust valitsuse-tasemel poliitikast. Samuti oleks Paet nähtavasti ainuke Europarlamendi liige, kes tuleks sellele kohale riigi välisministri kohalt. Ehk tõmbaks see talle vähemalt alguses postiivset tähelepanu. Nii langeski minu eelistus Reformierakonna kasuks. Ja nii ma ka hääletasin.

Üle-eile käisin aga jooksmas ja kuulasin pleierist raadiosaadet Olukorrast Riigis. Sealt kuulsin, et Paet olevat juba ammu öelnud, et ta ei kavatse Brüsselisse sõita kui valituks osutub. Ja tõe-poolest leidsin ka internetist ammuse sellekohase uudisloo. See oli minu jaoks pettumus. Ma tõesti arvasin, et Savisaar on ainus, kes kandideerib aga Eurparlamenti ei lähe. Nüüd võinuks juhtuda, et tänu minu häälele saanuks meid esindama euroskeptik Gräzin. See oleks olnud väga piinlik. Õnneks saab aga oma e-häält ümber muuta ja nii läks minu toetus IRL-ile. Reformarites olen aga nüüd veel rohkem pettunud.

Kuidas Ordi klienditeenind(amat)us minust elektrooniku tegi

Käsitöö pole mulle kunagi meeldinud. Esiteks lähen ma selle käigus närvi ja teiseks lähevad tavaliselt asjad selle käigus katki. Tööõpetus oli minu jaoks üks raskemaid õppeaineid koolis. Ja pealegi, ega ma sellepärast 3 aastat ülikoolis käinud, et kätega tööd teha.

Seega, kui mu Ordi läpaka akutoite laadija juhe katki läks, siis seadsin sammud poodi, et uut osta. Ordil on küll vähe päris oma esindusi, kuid selle-eest palju edasimüüjaid (kodulehe andmetel). Nii astusingi kõigepealt sisse Euronicsisse, kus paraku müüja ei saadud üldse aru, miks ma nende poest Ordi laadijat loodan leida.

Seejärel läksin Ordi esindusse Narva maanteel. Seal küll põhimõtteliselt oli olnud laadijaid, aga need olid otsa saanud. Mulle tunduks küll loogiline, et mõned laadijad võiksid siiski neil kõigis (kokku 6) esindustes olemas olla, sest ilmselgelt on tegemist kaubaga, mida on kliendil kiiresti vaja. See võiks ju õigustada veidi suuremat laojääki.

Aga klienditeenindaja lohutas mind, et kahe päeva pärast peaks kaup saabuma. See jäi mulle täiesti ebaselgeks. Ettevõtte enda tehas ja ladu asub 4 kilomeetri kaugusel, aga kaup liigub sealt kohale kaks päeva?!

Üritasin siis järgmisel korral õnne Ordi põhiesinduses Pärnu maanteel. Seal oli küll laadija olemas, aga kuna garantii- ja teenindusosakond suletakse kell 17, siis ei olnud võimalik seda kell 17.30 poemüüjal kuidagi edastada. Miks on vaja selline lihtne jubin nagu akulaadija lukustada kuskile eraldi osakonda? Miks nad ei võiks seista kuskil sellises kohas, kust nii poemüüja kui arvutite komplekteerija need kätte saab? Ei tea.

Igatahes olin väga pettunud ettevõttest, kelle peamiseks eeliseks võiks olla just IBM-ist ja Dell-ist kiirem ja mugavam teenindus. Aga kui juba akulaadija müümine koduturul on ülejõu käiv tegevus, siis mingit ärilist edu saavutada on ikka väga raske.

Eile läks aga asi kriitiliseks. Kui seni pidas mu juhe veel nii palju vastu, et sain ikka hädapärast arvutit kasutada, siis eile õhtul kell 11 lõpetas juhe igasuguse koostöö. Ja täna hommikul oli mul järjest 3 olulist kohtumist (Ordi teenindus avatakse loomulikult alles kell 9). Nii ei jäänudki mul muud üle kui võtta nuga kätte ja lõigata juhe lahti. Seejärel ühendasin arusaamatul põhjusel katki läinud otsad uuesti ja tõmbasin apteegikapist leitud plaastrirulliga uuesti kokku. Töötab nigu uus! (väljaarvated sädemete ragin juhtme ühendamisel või muul viisil puudutamisel).

Olen enda üle väga uhke!

Identiteedist

Mai tea... võib-olla varsti blogin ka miskit.
Vahepeal lugege mu kursaõe mõtisklusi rahvusliku identiteedi teemadel Facebookis:
http://www.facebook.com/home.php#/note.php?note_id=76237593502&ref=nf

Eesti kvartaalne majanduskasv Baltimaade parim!

Ehk siis I kvartalis 2009 muutus meie majandus -15.6% aastatagusega võrreldes ja kvartaalselt -6.1% (stak*). See viimane on lausa kolmandiku võrra väiksem langus kui meie lõunanaaberriikidel. Always look at the bright side of life!



* sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud

Läti majandus langes 2009 Q1 ootuspärased 18% (y-o-y)

Täna avaldas Läti statistikabüroo 2009.a. I kvartali majandukasvu esialgse hinnangu, mis oli 18% väiksem kui aasta varem. Üsna ootuspärane tulemus. Kvartaalne (sesoonselt korrigeeritud) langus jäi nähtavasti umbes kuskile 10-11% kanti.
Koledad numbrid, aga positiivne on see, et selliseid numbreid me ju ootasimegi. Igal juhul loodame, et kolmapäeval avaldatavad Eesti numbrid on veidi paremad, kuigi kindlasti mitte oluliselt (minu prognoos on 15-18% langust y-o-y).
Mina usun, et vähemalt kvartaalse langusnumbrina peaks käesolev kvartal jääma kõige nõrgemaks selles tsüklis. Aga langus muidugi veel jätkub.

Leedu GDP -9.5% q-o-q, -12.6% y-o-y

Baltiriikide rekord majanduslanguse kiiruses sai ületatud täna, kui Leedu teatas, et nende majandus kukkus selle aasta I kvartalis võrreldes 2008 viimase kvartaliga 9.5% (seasonally and working day adjusted). See on päris vägev tulemus, kuna eelmine rekord kuulus Lätlastele 5% kukkumisega eelmisest aasta I kvartalist. Kuna Leedukatel oli veel eelmise aasta keskpaik suhteliselt tugev, siis aastane kukkumine SKP-s oli vaid 12.6%. Kuid rekord seegi.

Danske Bank on sellisest esitusest üsna shokeeritud, kuna nemad ootasid umbes 8%-list y-o-y kukkumist ehk siis umbes 3%-list kvartaalset langust. Pikemalt mõtlemata langetati selle peale ka Leedu 2009.a. majanduslanguse prognoos 15% peale ("it is now likely that GDP will drop by more
than 15% on average for 2009"). Lisaks sellele prognoosib pank ka 6% langust järgmisel aastal.

Kuida karta on, et kauaks Leedu edetabeli tippu ei jää. Kurvad päevad saavad olema 11. ja 13. mai, kui oma majanduskasvu esialgsed hinnangud avaldavad Läti ja Eesti. Minu prognoos on, et Eesti majanduslangus võrrelduna 2008.a. I kvartaliga saab olema kuskil 15-17% kandis.

Miks mulle meeldib suletud nimekirjade süsteem Eurovalimistel

Palju pahameelt on tekitanud Europarlamendi valimistel suletud nimekirjade kasutamine. R2 saates Olukorrast Riigis nimetas Kalle Muuli seetõttu neid valimisi lausa mõttetuteks, kuna tegelikult inimesi valida ju ei saa.
Paljudel on millegi pärast arvamus, et kui nimekirjad oleksid avatud (see tähendab erakonnast saaksid esindatud kõige rohkem häälis saanud liikmed), siis oleks valikuvabadus justkui suurem. Minu arvates on vastupidi. Näiteks võiksin ma hääletada Reformierakonna poolt, kuna usun Ojulandi ja liberaalset maailmavaadet. Kui siis juhtub, et Reformierakond saabki piisavalt hääli, et saada üks koht Europarlamenti, võib selguda, et mingi kari Euroskeptikuid on andnud palju hääli Gräzinile ja Brüsselisse saadetakse hoopis tema. Ja mina käigu siis Euroopas ringi, silmad häbi täis, et Gräzin on minu häälega Brüsselis.
Nüüd on mul aga selge, et kui Reformierakonnast saab 1 inimene Europarlamenti, siis on selleks Ojuland, kui saab kaks, pääseb ka Paet Brüsselisse ja kui pooled kohtadest tuleb Oravaparteile, siis saab ka Gräzin Euroopa pealinna. Nende inimeste sobivust saan konkreetselt vaagida.
Samuti ei julgeks ma muidu võib-olla Isamaliidu poolt hääletada - üks koht konservatiividel juures ja kes teab, kes rahvalt kõige rohkem hääli suudab koguda. Aga praegu tean, et Isamaliitu läheb esindama Tunne Kelam, võib-olla ka Marko Mihkelson. Kui neid mehi usaldan, siis annan hääle Isamaliidule, kui ei usalda, siis mitte.

Seega minu arvates on suletud nimekirjad antud juhul palju sobilikumad valikute tegemiseks isikute pinnal.

Arengufondi investeering - Goliath

Kui jaanuaris arutasin Arengufondi kahe esimese investeeringu üle, siis terviklikkuse mõttes peaks väikse analüüsi tegema ka seni viimase rahapaigutuse Goliath Wind kohta. Arengufond investeeris ettevõttesse selle aasta alguses . Tegemist on ettevõttega, mis arendab sisuliselt uut tüüpi jõu ülekande mehanismi tuulegenraatoritele, mis võimaldaks alandada tuulegeneraatorite massi ja seeläbi hinda.

"So far, most turbines were equipped with gear-boxes, converting low rotor speeds into revolutions required to run a generator. While gear-box failures have become a major problem on multi-MW turbines, direct driven machines are a brilliant alternative: During 20 years, their drive train makes as few rotations as a gear-box machine has reached after just three months!

Despite unrivalled low operation and maintenance costs, direct driven machines are much more expensive than gear-box turbines, simply because of their heaviness: Weight is a major problem of today’s multi-MW wind turbines, pushing power generation costs up!"

Täpsemalt süsteemi tööpõhimõtetest pole räägitud, küll on aga tehtud vinge video. Miks see vajalik oli, jääb arusaamatuks. Küll aga võib aru saada, et oluline osa uuest tehnoloogiast on kanda iseäralikul rõngal, mis on ehitatud turbiini ümber, tiivikute taha. Täpsemalt saab tehnoloogiast nähtavasti lugeda patendikirjeldusest.

Minu arvates on tegemist esimese investeeringuga, kus on täidetud Arengufondi eesmärki -- raha on paigutatud varases staadiumis ettevõttesse, millel on edu korral suur turg, aga mis on veel staadiumis, kus on suured riskid ja erakapitali kaasamine seetõttu keeruline. Tuule-energia on vaieldamatul valdkond, mis areneb järgmisel paaril kümnendil väga kiiresti ning kus on suur nõudlus uute tehnoloogiate järgi, mis võimaldaksid vähendada investeeringuid 1MW võimsuse kohta. Samuti on ettevõttel olemas selge tehnoloogiline eristatavus (okei, ma pole siin küll ekspert) ja tugev meeskond tehnoloogia lõpuni arendamiseks. Ning kahtlemata on ettevõtte potentsiaal rahvusvaheline, sest Eestis seni veel tuulegeneraatoreid ei toodeta.

Selle kõige juures on kõrvalplaanile jäetud küll investeeritava ettevõtte seos Eestiga, aga ega kõike head korragi ongi raske tahta. Kaasinvestorid vähemalt on Eestist ja kodulehele on ilmunud ka kaks siinse taustaga inimest - Jana Morozov, kes on ettevõttese võetud kuna "She is good in networking, supplemented by her role as leader in an Estonian party" ja Margus Dintsenko.

Ettevõttesse investeeriti 7.9 mln krooni, mille eest said investorid 42.74% osaluse. See jagunes võrdselt Arengufondi ja kaasinvestori Powerdrive OÜ vahel. See teeb firma pre-money valuationiks 10.6 mln krooni. Raske öelda, kas seda on vähe või palju, aga siiski on see mõistetavam kui Smartposti valuation 58 MEEK. Kuhu investeeritav kapital paigutatakse, hoiab Arengufond tavapäraselt saladuses.

Igal juhul on kiiduväärt, et Arengufond on oma investeeringutes julgemaks läinud. Nüüd jääb veel soovida, et nad muutuksid ka aktiivsemaks. Vaja oleks pigem rohkem väiksemaid investeeringuid riskantsetesse projektidesse. Kuuldatavasti on kohe-kohe tulemas veel 2 põnevat investeeringut, aga sellest juba siis kui asi avaldatud on.

Tallinna linnahalli erastamine

Eile otsustas Tallinna Linnvalitsus anda õiguse Tallinna Linnahalli renoveerimiseks ilma konkursita Tallinn Entertainment LLC-le, mis on iluäri Estée Lauder Companies eestvedaja Ronald S. Lauderiga seotud firma. Ettevõte saab kohustuse linnahall renoveerida ja vastu õiguse linnahalli ja selle ümbrust 99 aastat majandada, sealhulgas ehitada hotell ja vaba-ajakeskus.
Ühelt poolt on tore, kui plaan jõustub ja tõesti piirkond ja linnahall korda tehakse. Mitu korda on ju hoonet oksjonile pandud, kuid huvilisi, kes oleksid valmis olemasolevat linnahalli renoveerima, pole leitud.
Aga ikkagi tundub kuidagi kahtlane selline otsustuskorras 99-aastaste õiguste jagamine ehk sisuliselt erastamine. Kahtlane tundub ka see, et kui kinnisvara- ja finantsbuumi tipuaegadel ei leitud investorit, kelle jaoks piirkonnast teenitav tulu oleks üles kaalunud Linnahalli renoveerimiseks minevat kulu, siis nüüd äkki on leitud ettevõte, kes on valmis investeerima siia üle miljardi krooni. Samuti on kahtlane, miks investorid eelistavad sellist keerulist projekti, kui tõenäoliselt oleks täna võimalik osta ka paremates asukohtades ja vabama tegutsemisvõimalusega objekte.

Loodame siiski kõige paremat ja kui projekt tõesti sellisena jõustub nagu Linnavalitsus seda kirjeldab, siis tuletage mulle meelde, et saadaksin Tallinna Linnavalitsusse kiidu- ja tänukirja, et nad on suutnud sellisel ajal meelitada Tallinna kinnisvarasse nii mahuka investeeringu.

vangis

Huvitavat mõttelõnga arutab Heateo päevikus Margo Loor. Eelmisel nädalal kohtas ta Tallinna kesklinnas 30 aastat vangis istunud ja hiljuti vabanenud linnaelanikku, kel polnud kuskil ööbida, ega raha söögi ostmiseks ning kelle jaoks tänane maailm oli täiesti uudne nii heas kui halvas mõttes:

“Näe, siin olid puubarakid,” näitas ta näpuga üle tee asuva Forum Plaza poole. “Ja Viru väljakul oli marsa peatus.” Uurisin, et kaua ta kinni istus. “30 aastat. Veebruari alguses sain välja. Täielikus šokis olen siiani. Kuhugi minna pole, kedagi ei tunne ja kõik on uus.”

Tekkis seda lugedes minulgi küsimus - kui riik on nõus 30 aastat maksma kinni ühe kriminaali elamis- ja valvamiskulusid, siis miks ei pingutata veel natuke, et anda vabanenule vähemalt võimalus naasta õiguskuuleka kodanikuna. Või on see tõesti mõttetu ja vangla ainus eesmärk on pahasid ajutiselt ühiskonnast eemal hoida.
Lugege kindlasti Margo sissekannet, endise väitlejana ja tänase Heategulisena ei piirdu ta olukorra kirjeldamisega vaid tal on ka positive content täitsa olemas.

Tööstustoodangu kolmas derivatiiv pööras veebruaris postiivseks

Positiivseid uudiseid majandusest! Veebruaris langes tööstustoodang võrreldes aasta varasemaga küll 30%, mis võib tunduda kole kukkumine. Samas tööstustoodangu languse kiiruse suurenemine vähenes. Kui jaanuaris oli tööstustoodangu langus 5 protsendipunkti kehvem kui detsembris, siis veebruaris oli langus juba ainult 3 protsendipunkti kehvem kuu varasemast. Ehk siis kolmas derivatiiv oli 2 protsendipunkti positiivne! Kas ka teie näete tunneli lõpus valgust?

Hariduse tulevikust

Fred Wilson on bloggija, keda loen üsna aktiivselt. Hiljuti rääkis ta oma VC-blogis, kuidas ta äripartner tõi laua taha kokku juhtivad mõtlejad, pedagoogid ja ettevõtjad, et arutada hariduse tuleviku üle. Siin mõned huvitavamad punktid, mis Fred välja tõi

The student (and his/her parents) is increasingly going to take control of his/her education including choice of schools, teachers, classes, and even curriculum. That's what the web does. It transfers control from institutions to individuals and its going to do that to education too.

Alternative forms of education (home schooling, charter schools, online learning, adult education/lifelong learning) are on the rise and we are just at the start of that trend.

Students will increasingly find themselves teaching as well. Peer production will move from just producing content to producing learning as well.

Credentialing and accreditation in the traditional sense (diplomas) will become less important as the student's work product becomes more available to be sampled and measured online.

Testing and assessment will play more of a role in adapting the teaching process. A good example of this is how video games constantly adapt to the skill level of the player to create the perfect amount of creative tenstion. Adaptive learning systems will soon be able to do the same for students.

Mulle meeldib see viimane punkt. Igale õppeainele oma Guitar Pro!

Ei maksa kriisi-mõtetega üle pingutada

Kohati on mulle hakanud tunduma, et majanduskriis on halvanud kriitilise mõtlemise samamoodi nagu eelnevalt halvas ülikiire majanduskasv. Ei puuduta ju majanduse jahtumine kõiki sektoreid ja firmasid ühtemoodi. Ometi kuulen üha enam ka ettevõtetelt, kellel läheb täna hästi, et vaja on mõelda palkade kärpimise ja inimeste koondamiste peale. Ei tasuks kriisimõtlemisega siiski üle pingutada - kui ettevõte kasvab ja omab head arengupotentsiaali, siis tuleks just täna otsida uusi häid inimesi, keda on turul rohkesti saada. Isegi kui paistab, et tootmismahtu on mõnikümmend protsenti üleliia, et tohiks inimesi koondada, kui aastane kasvupotentsiaal on veel suurem. Vastasel juhul ei õnnestugi seda potentsiaali realiseerida.
Samuti on täna hea aeg uute ettevõtete loomiseks - on ju paljud tuntud innovatiivsed lahendused alguse saanud just kriisi aegadel. Näites Dell ja Microsoft.

Hiljuti rääkisin ühe peamiselt Lõuna-Euroopas tegeleva privaatpankuriga. Tema arvates on suur osa täna toimuvatest suurkoondamistest (Saksamaal, Prantsusmaal ja mujal) sellised, mida oleks pidanud juba ammu tegema. Aga varem lihtsalt ei olnud sellist head argumenti nagu majanduskriis kuskilt võtta ja valitsused oleks ettevõtetele kallale läinud. Nüüd on aga hea öelda, et annaksime tööd küll, aga näe kriis on, tuleb kõik lahti lasta.

Kristjan Lepik: ei maksa tormata ekspordi järele nagu lambakari

Eelmise nädala Ärilehes refereeriti Kristjan Lepiku sõnavõttu ühelt Tarkinvestori seminarilt:

Lepiku sõnul on eksportida üha raskem, Eesti mahud niigi suured ja keegi ei räägi detailides, mis sektoritest tuleb eksport, vaid umbäärastes loosungites. „Olgem realistid, Eesti võimalus on olla allhankija, mitte glamuurne innovatsioon,“ lisab Lepik.

„See võib kõlada igavalt, kuid Eesti lahendus on praegu olla kvaliteetne allhankija,“ räägib Lepik. Mis me targutame, ütleb Lepik, kui välismaa ei taha meie tooteid. Ahelas tuleb liikuda samm-sammult ja ratsionaalselt ülespoole, mitte unistada võimatutest unelmatest.

Tarkinvestori foorumis, täpsustab Kristjan veel:

Loosung "EKSPORT" on praegu väga populaarne, kuid selle loosungi hoidjad ei pruugi ise ka eriti detailset mõtet omada, et mida? ja kuhu? me ekspordime. Sest protektsionism kogub jõudu ja nõudlus väheneb üle maailma, meie eksport on kindlasti vähem maailmas oodatud kui aasta tagasi.

Minu mõte ongi, et meil peaks olema ratsionaalsed ootused, selle asemel, et Nokiat kohe püüda (selleks ei ole meil baasi, see on võimatu), tuleks liikuda samm sammult ja alustada sihipärasest tegevusest osutada kvaliteetsemat (liigume tooteprotsessis ülespoole) allhanget Lääne-Euroopale.

Ka ise olen seisukohal, et loogiline järgmine samm odava allhanke maast on olla kalli, kvaliteetse, paindliku ja nutika allhanke maa. Eelmise aasta lõpus rääkisin ühe Eestis tegutseva Taani ettevõtjaga, kes ei saanud aru, miks Eestit nii vähe tema kodumaal promotakse. Taanis on väga aktiivne innovatsioon ja väike-ettevõtlus. Aga kuna seal on ühed maailma kallimad tööjõukulud, siis peavad sealsed ettevõtted juba päevast üks hakkama mõtlema outsourcingule. Tihti aga ei ole see outsourceing sellisel kujul, et saadad toote joonised, näidise ja lepid kokku mitu konteineritäit toodet järgmisel kuul Rotterdami sadamas on. Pigem vajatakse väikeseid mahte, teadmistemahukat tegevust ja võimalust lennata kiirelt protsessi üle vaatama või uusi projekte läbi arutama. Selleks sobiks Taani meile sihtturuna väga hästi. Näidetena valkondadest sobiks siia contract research organisationid (pharma/biotech), tarkvara-arendusettevõtted jne.
Lisaks lisandväärtusele, mis tuleb toodete/teenuste müügist, õpiksime selle käigus ka uusi tehnoloogiaid kasutama, tootmisprotsesse optimeerima ning looksime usaldust ja kasulikke kontakte välisturgudel. Seda saaks siis juba päris oma toodete loomiseks tulevikus ära kasutada.

Äripäev magas maha suure välisinvesteeringu?

Päris maha küll ei maganud, aga kui eelmisel nädalal viis Urmas Sõõrumaale kuuluv U.S. Invest lõpuni 75% osaluse müügi Väo elektrijaamas, siis ei hõisanud meie juhtiv majandusleht suure välisinvesteeringu tuleku üle vaid teatas esiküljel: "Laenukoorma alla ägav Sõõrumaa haldusfrima müüs osaluse konfliktses Väo Elektrijaamas". Mõni päev hiljem arvas äripäev ise, et osaluse ostmiseks kulutas Prantsuse firma Dalkia International 1.5-2 miljardit krooni. Võrdluseks, kogu 2008.a. III kvartali jooksul tuli Eestisse uusi otseinvesteeringuid 1.8 miljardit.
Seega oli tegemist väga olulise sammuga Eesti majanduse jaoks. Vaid päev varem arutasid Kuku raadio saates Majandusruum, kuidas riik peaks looma task-force'i välisinvesteeringute Eestise toomiseks, luues eritingimusi vastavalt iga investori/projekti vajadustele. Seda nõuab olukord, kus kohalikul ettevõtjal iseseisvalt välisinvestorit Baltikumi tuua pole võimalik. Nüüd tegi aga üks ettevõte sellise tehingu ära, aga meie ajakirjandus leiab ikka ainult probleeme ja kahtlustusi.

Välisturistide arv majutusettevõtetes jaanuaris suurem kui aasta varem

Statistikaamet teatas eelmisel nädalal, et jaanuaris kasutas majutusettevõtteid 8% rohkem välisturisti kui aasta varem. Arvestades suurenenud käibemaksu ja majanduslangust kogu maailmas, on see igati positiivne näitaja. Majutusasutuste kahjuks ei kompenseerinud see küll langust siseturismis - kokku oli majutusi jaanuaris 6% vähem kui aasta varem ning tubade täituvus oli vaid 27%.
Ehk suudab Eesti välisturismi alal isegi Euroopa majanduslangusest kasu lõigata, kui suudame ennast reklaamida odava, kuid kvaliteetse puhkuse sihtkohana. Peamine välisturistide kasv tuligi Venemaalt (+3600 turisti) ja Soomest (+2800), kust on tõesti Eestisse reisida odavam kui näiteks Pariisi. Teistest riikidest oli jaanuaris hoopis 1700 turisti vähem kui aasta varem.

Reproduktiivmeditsiini ümarlaud

Reedel toimus Arengufondis ümarlaud, kus arutati võimalusi edendada ühiselt Eesti viljatusravi-kliinikute ja biotehnoloogia ettevõtete (konkreetsemalt oli küll juttu Asper Biotechist) eksporti.
Meelde jäid Jaanus Pikani sõnavõtt sellest, kuidas Rootsis on ravimiteenuste ekspordile kaasa aidanud suur sisserännanute arv. Immigrantide kontakte ära kasutades on loodud sidemed arengumaades, kuhu pakutakse Rootsi kvaliteediga raviteenust. Ka Indrek Kask Asperist rõhutas väliskontaktide olulisust teadmismahuka tootmise käivitamisel.
Eesti kogemusest rääkides selgus aga, et üks projekt Vene klientide Eestisse viljatusravile kutsumiseks jäi katki selle pärast, et kliendid ei saanud Eesti viisat. Sellest kuuldes tekkis küll tahtmine tsiteerida klassikuid: "Tule taevas appi!"
Võiks ikka muude majanduse päästmise plaanide seas ära otsustada, et kui me oleme avatud kapitalile ja kaupadele, aga mitte inimestele, siis ei saa me ka kunagi riigiks, mille tugevus on inimeste ajudega loodud väärtusel.

Edward Hugh avalik kiri Eestimaa rahvastele

Tavaliselt ei blogi küll 2 korda päevas, aga üks põhjalikumaid (ja negatiivsemaid) Baltikumi majanduse jälgijaid ja analüüsijaid Edward Hugh on A Fistful of Euros blogis avaldanud järjekordse depressiivse visiooni Eesti majandusest pealkirja all: "Why You Need Devaluation - An Open Letter To The People Of Estonia". Lugege ja mõelge! Lugege ka kommentaare, seal läheb arutelu edasi.

Edward Hugh erineb paljudest majandusanalüütikutest selle poolest, et peab väga oluliseks demograafia rolli majanduse arengute prognoosimisel. Seda eriti Ida-Euroopas, kus viimastel kümnenditel on muutused olnud väga kiired.
Edwardi prognoos Eesti tulevikku on karm: kasvumootoriks olnud sisetarbimine on kokku kukkunud, tööpuudus suureneb, eksport on väga keeruline, kuna kõrge palgakasv ja euroga fikseeritud kurss on hävitanud meie konkurentsivõime. Isegi kui meie konkurentsivõime läbi palkade langetamise (mis on senini olnud liiga aeglane) taastub, võib siis juba olla liiga hilja, sest "kaotatud" aastate jooksul on praeguse iibe juures talumatult suureks muutunud ülalpeetavate suhe töö-ealistesse:

"when the recovery does come, if the Baltic countries are still stuck struggling with their pegs, the additional haemorrage out will be in young people looking for money to send home to their ageing and impoverished relatives, thus giving the whole demographic thing another turn of the screw."

Tervet artiklit lugedes näete, et selline arvamus on Edwardil ka faktide ja analüüsiga üsna hästi põhjendatud. Üsna mõtlemapanev lugemine.

Läti-hirm Eestis

Eelmisel nädalal rääkisin ühe lätlasest sõbraga, kes oli väga kohkunud Eestis levinud Läti-hirmust. Olles veetnud 3 päeva Tallinnas, jäi tal mulje, nagu oleks ta pärit kollatõvve-katku nakatunud, allpool vaesuspiiri elavast riigist.
Kõigepealt läks ta panka arveldusarvet avama. Nii kui teller kuulis, et tegemist lätlasega, tuli tal silmi kaastundev pilk ja ta hakkas uurima, kui halb ikka lätis elu on ja kas mu sõber ikka saab seal hakkama. Seejärel oli tal vaja teha mõned tööintervjuud, kus tuli ka alati esimesed 5 minutit murelikele tööotsijatele seletada, et Lätis veel inimesed nälga ega kollatõppe massiliselt ei sure.

Aga mis teha, kui meil hetkel suurimaks rõõmuks see, et Lätlastel läheb veel harvemini. Hoopis mu sõbral võinuks rohkem viisakust olla - ise tuleb külla ja kohe hakkab meie iluseid kujutelmi purustama.

Esimesed valguskiired maailma-majanduses?!

Danske Banki viimases Business Cycle Monitoris on juhitud tähelepanu esimestele positiivsetele märkidele globaalses majanduses:

Overall signs of a bottom in the global industrial cycle have continued in the February indicators. China has been leading the way showing a further rise in PMI and the US managed to eke out a small rise in ISM – despite declines in some regional surveys. In Europe data have been more mixed, with manufacturing PMI falling in both Euroland and the UK. OECD's leading indicators are showing signs of bottoming out in most regions and a stabilisation in commodity prices and the Baltic Freight Index offers further evidence for stabilisation in manufacturing production.
...
Going forward we continue to look for a further rise in leading indicators as the inventory draw down comes to an end and the massive stimuli worldwide starts to kick in. We expect the rise to be strongest in Asia and the US, while European indicators will likely show a more muted increase."

Need kolmetähelised lühendid tähendavad erinevaid majandususaldusindekseid (business confidence indicators) ja on tihti kõige kiiremad indikaatorid majanduskeskkonna muutumisest. Arvestades nende indikaatorite madalat taset, näitavad täheldatud positiivsed muutused küll kõigest seda, et majandus jätkab langemist, kuid aeglasemalt kui enne. Aga asi seegi.

Enne kui positiivsed arengud Ameerikast läbi Euroopa meieni jõuavad läheb aga paraku veel kaua aega - Eesti majandususaldusindeks kukkus veebruaris kolinal kõigi aegade madalamale tasemele.

Aarne Üksküla ei taha preemiaks saadud miljonit!

Tänane Postimees kirjutab, et esmaspäeval kultuuritegelaste elutööpreemiad saanud Aarne Üksküla ja Arvo Pärt kinkisid preemiaks saadud miljon krooni heategevuseks. Üksküla kommenteerib:

«Miljon, eks ole, oli see ju? See oli minu jaoks midagi hirmsat, sest ma mitte ei vihka raha, vaid ma kardan... mulle ei meeldi, kui mul on rohkem raha, kui ma vajan seda.»

Tegemist kindlasti kummardust vääriva žestiga kahe sümpaatse ja Eesti kultuuri edendanud vanahärra poolt. Samas, kui preemia laureaadid ei vaja seda raha, siis miks seda üldse jagada? Kas riik peaks olema solvunud, et raskel ajal välja käidud preemiaraha ei taheta vastugi võtta? Mis on üldse elutööpreemiaga kaasas käiva rahasumma eesmärk?

Ehk oleks mõistlikum anda laureaatidele miljon krooni asemel eripension. Statistikaameti andmetele tuginedes on tänastel laureaatidel jäänud veel keskmiselt 9,3 aastat elada. Seega võiks hirmutava miljon krooni asemel anda neile parem 9 000 krooni kuus. Riigi jaoks kulu sama, aga laureaatidele aga ehk lihtsam koorem kanda.

Kas Tallinn peaks Admiraliteedi basseini ala tagasi ostma?

Eelmisel nädalal tuli uudis, et Tallinna Admiraliteedi basseini äärsete kinnistute omanikud Ühendatud Kapital ja Skanska EMV taotlevad taas Tallinnalt pikendust, kuna ei suuda suurarendusele finantseerijat leida.
Tegemist on kinnistutega, mis asuvad Admiraliteedi basseini otsas ja kuhu on planeeritud ehitada suures koguses kortereid (ca 1000), büroosid ja kaubanduspindu. Tegemist on olulise piirkonnaga linna arendamisel, kuna likvideerib koleda tühermaa vanalinna ja sadama vahel. Maa-ala müüdi Ühendatud Kapitalile 2000. aasta suvel 100 miljoni krooniga, müügitingimused nõudsid ehituse algust 9 kuud peale detailplaneeringu kehtestamist. Planeering kehtestati 2006. aasta 1. novembril, kuid 2008. aastal anti arendajatele ehitusega alustamiseks ajapikendust. Nüüd on ka see aeg otsa saanud.

Kui maatüki erastamise hetkel peeti oluliseks, et piirkonda hakataks kiiresti arendama, tunduks loogiline, et sellest nõudmisest ei taganeta. Kui arendaja ei suuda oma ülesandeid täita, tuleb lugeda leping lõppenuks ja kinnistu tagasi osta. 100 miljonit krooni on ka tänases seisus üsna odav hind selle kinnistu eest - tõenäoliselt õnnestuks leida uus ostja, kes nõus ka ehitusega õige-aegselt algust tegema. Selline lahendus oleks ka õiglane teiste arendajate suhtes, kes maa-ala oksjonil osalesid ja arvestasid kohustusega kinnistut õige-aegselt arendama hakata. Viidata finantskeskkonna halvenemisele pole eriti pädev, kuna lepingu mõte oligi ju see risk panna ettevõtte kanda - kui vahepeal finantskeskkond võrreldes 2000. aastaga oluliselt paranes, siis ei kavatsenud ju Ühinenud Kapital linnale raha juurde maksta väliskeskkonna paranemise tõttu.

Teisalt jälle on Ühendatud Kapital teinud kinnistu arendamises ära suure töö - koostatud on detailplaneering, mille kontseptsiooni töötas välja valdkonna juhtivaid ettevõtteid maailmas - Chapman Taylor. Tänaseks on olemas hoonete idee-lahendused, mis on leidnud heakskiitu kõigis vajalikes instantsides. Admiraliteedi ala arendusprojekti direktoriks on Heiki Kivimaa, kes oma soovi linnaruumi ilmestada on tõestanud Rotermanni Kvartali projektijuhina. Kõik see annab alust uskuda, et Ühendatud Kapital plaanib piirkonna välja arendada Tallinnale vastuvõetavalt, ehkki mõningase viivitusega. Uue konkursi puhul võib küll leida arendaja, kes hakkab tööga kiiremini peale, kuid teadmata on alustatava arenduse kvaliteet. Samuti ei taga ehitusega varem alustamine ju ehituse varasemast valmimist.

Nii ongi linnavalitsus justkui keerulises seisus. Kuigi olen veendunud, et ehitustähtaega pikendatakse, tuleks linnavalitsusel (ja teiste võimuorganitel) tõsiselt edaspidi mõelda erastamislepingutesse pandavate tingimuste mõttekust. Piiravad tingimused, mida ellu viia ei suudeta või taheta on kahjulikud nii erastajale kui ka konkreetse projekti arendamisele.

Mobile Peer Awards - Fortumo siiski ei võitnud

Eelmisel nädalal kirjutasin, et Tartu firma Fortumo osaleb prestiižika Mobile Peer Awardsi finaalis. Nüüd on võitjad selgunud ja Fortumo nende hulgas paraku ei ole. Parimateks ja lootusandvamateks ettevõteteks mobiilinduse vallas erinevates kategooriates valiti:
Babajob.com - mobiiltelefoni abil töötav tööotsimis-sait Indias.
Orbster - Saksa firma, mis teeb GPS-põhiseid real-life mänge.
Fring - mis paneb Skype'i, MSN'i, Google Talk'i jm. mobiilile.
PopCatcher - Rootsis arendatud applikatsioon, mis lindistab raadiost lugusid (eh??)
Unkasoft - lahendus, mis paneb reklaami alla-laetavatele mobiilimängudele.

Ainult firmade kirjelduste põhjal on raske mingeid järeldusi teha - eks kohapeal omasid olulist mõju ka firmade presentatsioonid. Meeldiv on see, et firmad on väga erinevatest riikidest, mis näitab, et innovatsioon on siiski globaalne. Ja õnnitlused Fortumole, et ka Eesti sellisesse seltskonda pääses!

SKP langused kogu maailmas

Pärast mõtisklemist Baltiriikide majanduslanguste kohta, on huvitav tõdeda, et me ei ole üksi. Eelmisel nädalal avaldasid oma IV kvartali SKP numbrid ka Saksamaa ja Jaapan, kus numbrid olid pea sama kurvad.
Saksamaa majandus langes kvartaliga 2.1%. Sellega võrreldes on ju Leedu -2.4% täitsa OK.
Veelgi suurem uudis tuli, kui Jaapan teatas lausa 3.3% majanduslangusest neljandas kvartalis (NB! kõik numbrid on siin kvartaalsed võrdlused). Sellega võrreldes pole enam ka Eesti - 4.2% väga kohutav.
On ju Saksamaa ja Jaapan ühed maailma suuremad majandused, rikkad ja võimsad riigid. Samuti polnud neis riikides viimastel aastatel suurt kinnisvara- ja tarbimisbuumi, mille lõhkemine majandust halvanuks. Vastupidi - tarbimine ja laenukasv oli madal, kaubandusbilanss positiivne. Neist räägiti kui riikidest, kes on kõige paremini valmis globaalseks majanduskriisiks tänu oma kainele mõistusele headel aastatel.
Nüüd selgub aga, et ka ekspordile keskendumine ei aita. Mõlemad riikide majanduslangus on tingitud just tööstuse aeglustumisest seoses eksporditurgude kokku kukkumisega. Jaapanis langes kaupade väljavedu IV kvartalis lausa 13.9%. Üha enam selgub, et globaalses majanduskriisis ei pääse keegi ja säästmine buumi ajal ei ole kedagi aidanud.
Kuna Jaapan pole ka varasematel aastatel kiire kasvuga hiilanud, siis on viimaste kvartalite langus viinud riigi majanduse tasemele, kus see oli 2005.a IV kvartalis. Sellega võrreldes on meil ju lausa hästi - oleme kukkunud kõigest 2006.a. II kvartali tasemele.

Tartu Maratonil 2333. koht

Selle aasta Tartu Maraton on nüüd seljataga. Üldiselt jäin tulemusega rahule, ajaks kujunes 5:27 (stardijoonest mõõdetud neto-aeg 5:24). Koht oli 2333 ehk võistlejaterivi üsna keskel.
Silja Spordis määritud suusad olid igati tasemel - aitäh määrdetiimile.
Eks ta üsna väsitav oli - juba aastaid pole nii pikka pingutust ette võtnud, aga kokkuvõttes ikka hea meel, et lõpuni vastu pidasin. Eks järgmisel aastal jõuab tulemust parandada.
Keda täpsemalt huvitab saab lugeda meie sõpruskonna spordiblogist, millel veel nime pole.

Q4 Eesti SKP -9,4%; tööpuudus 7,6%

Täna avaldas Eesti statistika-amet IV kvartali SKP kasvu ja tööpuuduse numbrid.

SKP kahanemine oli hirmuäratav -9,4% võrreldes eelmise aasta IV kvartaliga ja -4,2% võrreldes III kvartaliga (sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud). Mõlemad numbrid on üsna kohtuvad. Alates 2008.a. I kvartalist on Eesti majanduskasv olnud negatiivne -0.9...-1.5% kvartalis, nüüd kukuti 4.2% peale. Samuti näeb number kurb välja võrreldes naaberriikidega - Leedu kvartaalne kukkumine oli miinus 2.4%. Läti kohta info puudub, kuid arvestades, et aastane kasv kukkus Lätis -4.2% pealt III kvartalis -10.5% peale IV kvartalis, siis on meie kukkumine -3.5% pealt -9.4%-le üsna samast klassist. Ja Läti pidi ju puhta p***** olema!

Tööpuudus suurenes IV kvartalis 6.2% pealt 7.6%-ni, lisandus 9 600 töötut. Erinevalt eelmisest kvartalist vähenes nüüd ka tööga hõivatute arv - 8 000 inimese võrra. Drastilised vähendamised toimusid töötlevas tööstuses: -14 500 ja ehituses: -8 000 inimest. Huvitaval kombel näitasid suurt tõusu Hulgi ja jaekaubandus (+12 900) ja haridus (+8 7000).

Samas on tähelepanuväärne, et viimase 12 aasta jooksul pole kordagi olnud inimestel olnud nii suurt töötahet - tervelt 67.7% 15-74 aastastest inimestest on tööturul, kas tööga hõivatuna või tööd otsivana.

Eesti start-up Fortumo Mobile Peer Awardsi finaalis

Hiljuti kirjutas Mobile Monday Estonia blog, et kaks Eesti start-up'i - Nutiteq ja Fortumo, on registreerunud Mobile Peer Awardsile. Mobile Peer Awards on rahvusvaheline uute mobiilitehnoloogia lahendusi pakkuvate ettevõtete võistlus, mis ise peab ennast üheks olulisemaks valdkonna ürituseks üldse. Nagu võib näha ka MoMo Estonia kodulehelt, ei ole Nutiteqil oma idee presenteerimine just tugevamaid külgi ja nii jäi neile ka ürituse finaaliuks suletuks. Seda tähelepanuväärsem on aga Fortumo jõudmine 20 rahvusvahelise firma hulka, kes esitavad oma ettevõtet 16. veebruaril Barcelonas!

Fortumo on ise-enesest Tartu firma Mobi poolt arendatud teenus "My M-Business", mis nüüd on tõstetud uude spin-off firmasse. Teenuse sisuks on pakkuda lihtsatele inimestele võimalust seada 5 minutiga üles ise-enda tasuline sms-teenus. Selleks võib olla siis mingi muu teenuse müük sms'i kaudu või mingi tarbijamäng või muu suhteliselt lihtne vidin.
Koostöös mobiilioperaatoritega on teenus täna toimiv 13 eri riigis. Seda võimalust on kasutanud 15 953 teenusepakkujat, kes on loonud kokku 44 252 sms-teenust. Teenus (sms-lahenduse loomine ja ülesseadmine) on tasuta, Fortumo võtab teatud protsendi sms'i hinnast. Joonisel on selleks protsendiks märgitud >2% ja operatoorite osaks 40-45%. Teenust looma hakates on aga näha, et see sõltub suuresti riigist ja sms'i hinnast, aga ca. 50-60% läheb üldiselt Fortumo ja telekomide vahel jagamisele (Rumeenias, Hiinas ja Malaisias võetakse lausa 70% käest). Fortumo osa on seejuures nähtavasti suhteliselt väike.

Tegu pole küll väga uue ettevõttega, aga siiski hea näitega, et ka majanduskriisi ajal tegeletakse Eestis ettevõtmistega, mis omavad suurt ekspordi-potentsiaali. Ja Mobile Peer Awards on tunnustuseks, et tegu pole lihtsalt mõne Lääne ärimudeli kopimisega, vaid teenusega, mis on huvipakkuv ka rahvusvahelises kontekstis. Hea töö!

Mobile Peer Awardsi lehel on üleval ka teiste finalistide videotutvustused. Minu lemmikud:
ShopSavvy - mobiilipõhine hinnavõrdlussüsteem, mis saab info toote ribakoodist tehtud fotost. Tõeliselt leidlik mobiiltelefoni võimaluste integreerimine - foto, internet, positsioneerimine.
aka-aki - parim tutvustusvideo.
Tõenäoliselt on äriliselt parimad projektid hoopis mõned B-2-B lahendused, aga need pole lihtsalt nii coolid.

Kulude kärpimine on-line meedias

Täna supsatas postkasti igapäevane Baltic Business News viie tähtsama uudise kokkuvõte:


Tundub, et ka nemad proovivad kulusid kokku hoida ja toodangu mahtu vähendada.

Lennufirmad Baltikumis

Leedu lennufirma flyLAL läks paar nädalat tagasi pankrotti. Leedu riik ei olnud nõus raskustes ettevõtet ka 1 liti eest üle võtma. SAS on samuti raskes seisus, koondab inimesi, müüb (või annab tasuta ära) osalusi tütarettevõtetes. Estonian Air on olnud probleemides juba kuid. Siiani püsiti veel SASi rahasüstide toel, aga nüüd soovivad nemadki ettevõttest välja saada. Lennundusameti eksjuht Toomas Peterson arvab, et Estonian Air ei ole kellelegi huvipakkuv. Ettevõtte sulgemine lähiajal ilma valitsuse toeta tundub üsna reaalne.

Aga oma 47% osaluse lätlaste AirBalticus müüs SAS 14 millioni lati (€20m, 313MEEK) eest. See teeb kogu ettevõtte väärtuseks 42 miljonit Eurot ehk 663 miljonit krooni. Umbes sama palju on täna väärt Eesti suurim ehitusfirma Merko. Ostjaks on ettevõtte tegevjuht Bertolt Flick.

Pikalt on räägitud, et AirBaltic saab avada nii palju rahvusvahelisi liine tänu Läti valitsuse toele. Estonian Air samas tegutseb puhtalt äriloogika järgi, mis tähendab vähem otselende ja tihedamat ühendust Kopenhaageniga, kust saab mujale ümber istuda.
Ise-enesest on võimalik riikliku dumpinguga ju paljugi korda saata. Aga see tuleb üldjuhul kohe välja kui ajad lähevad raskeks ja riik enam majanduslikult mõttetule tegevusele peale maksta ei suuda. Seega on hämmastav, et turu halvenedes on kahe naaberriigi "kommertsiaalsetel alustel" tegutsenud lennufirmad käpuli aga AirBaltic on väärt 42 miljonit Eurot.

Midagi peavad lätlased olema siin ikkagi õigemini teinud kui meie+SAS. Äkki sobiks Estonian Airi uueks osanikuks hoopis Air Baltic?

Arctic Start-up Evening Tallinnas

Eelmisel nädalal toimus Tallinnas, Von Krahli baaris Arctic Start-up Evening. Tegemist on üsna omanäolise üritusega - õhtul kell 6 kogunevad asjast huvitatud inimesed baari kokku ja joovad õlut. Lava peal tutvustavad ennast neli uut ettevõtet (Scred, Edicy, Snoobi, Nutiteq), hiljem arutab diskussioonipaneel (Tamkivi, Martinson, Taneli Tikka) VC-majandusest ja start-up'ide olukorrast.
Üritus oli tasuta ja seda reklaamiti pea-aegu ainult korraldajate sotsiaalses võrgustikus (blogid, facebook jne.) Vaatamata (või pigem tänu) sellele tulid kohale inimesed kogu Eesti tehnoloogiapõhiste start-upidega tegelevalt maastikult. Rahva hulk ja huvitavate organisatsioonide/inimeste esindatus oli märksa tugevam, kui samasuguse suunitlusega EASi, Connect Estonia või Tehnopoli korraldatud üritustel.
Ettekannete järel ja vahepeal sai juua õlut ja arutada teiste kohalviibijatega industry-trende.
Väga huvitav üritus! Tänud korraldajatele ja jõudu uute ürituste korraldamisel.

Stasticians please help - is situation in Lithuania awful or excellent?

Today Lithuania reported its 4th quarter 2008 GDP growth flash estimate. The first of the Baltic countries to do so.
Lithuanian Department of Statistics reports that in IV quarter 2008, against III quarter 2008, seasonally and working day adjusted, GDP decreased by 2.4 per cent.
-2.4% q-o-q?! Wow, that's bad! Taking into account that Lithuania was until Q3 considered the best of the Baltics States. Their economy had been growing all the way until Q3 2008 (whereas Latvia has been in the negative territory since Q4 2007 and Estonia since the beginning of 2008). To put the figure into perspective, Estonia's economy has not fallen by more than 1% in any single quarter during the recession.

But then the Lithuanian Department of Statistics adds: After random fluctuations have been eliminated, the GDP fell by 0,2% q-o-q!

What "random fluctuations"?! I don't understand anything! Is the economy quite OK, or in very steep decline?

Kuidas suurendada avaliku sektori tootlikkust

Viimasel nädalal olen pidanud tegelema kahe mõttetu probleemiga.
Esiteks esitasin hiljuti Kinasera EASi eeluuringu aruande, mille raames saime veidi alla 300 000 krooni toetust. Aruandluse raames tuli esitada tööjõukulude arvestuse tabel ja näidata pangas vastavad maksekorraldused. Tegin ilusa Exceli, kus arvutasin valemitega erinevad read välja ja summerisin kokku. Selgus aga, et raamatupidaja oli makseid arvestades arvutanud iga väljamakse (netopalk, tulumaks, sotsmaks, töötuskindlustus, jne.) eraldi ja ümardanud selle krooni täpsuseks. Kokku tuli väljamaksete ja minu exceli vahe 2 krooni. Selle kohta tuli ka EASilt kohe käsk viga parandada ja tabel ümber teha.
Teiseks sain kirja Tartu Maakohtu Registriosakonnalt, mis teatas, et Kinasera 2007.a. aruandes ei ole lisas esitatud müügitulu jaotus vastavalt Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK) neljandale tasemele. Sealjuures oli Kinasera müügitulu 2007.a. vaid 28 tuhat krooni ning ettevõtte põhitegevusala EMTAK kood oli aruande alguses märgitud.

Mõlemal juhul käitusid vastava ametkonna inimesed ettenähtud reeglite järgi ning suhtlesid minuga viisakalt ja abivalmilt. Siiski kulutasime kokku vast ca 2 tundi aega, et viga kirjeldada, seda mulle selgitada, mul vastavad parandused sisse viia ning uuesti allkirjastada ja esitada. Ning kasu sellest ei saanud nähtavasti keegi.
Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes arvavad, et bürokraatia on paha ja igale juhtumile peaks lähenema paindlikult. Vastupidi, usun, et selged reeglid ja täpsed vastutuspiirid teevad töö lõppkokkuvõttes kiiremaks ja efektiivsemaks. Samas võivad ju ka reeglid olla mõnevõrra paindlikud.
Näiteks audiitorfirmad rakendavad sarnases olukorras olulisuse printsiipi. Kokku lepitakse mingi määr, millest allapoole ei hakata veaga tegelema.
Olulisuse määra võiks rakendada ka avalikus sektoris. Esimese näite puhul näiteks lepitaks kokku, et kui erinevus dokumentides on alla 1000 krooni, määratakse EASi väljamakse madalama esitatud summa alusel ja kliendi käest lisainfot ei küsita.
Teisel juhul võiks samuti sead alampiiri, millest väiksema käibe puhul loetakse automaatselt käive põhitegevusalaks (kui firma pole ise teistsugust infot esitanud). Alla auditeerimispiiri jäävate ettevõtete puhul ei ole ju nagunii mingit kontrolli, mis infot registrile on esitatud. Samuti võiks kaaluda väikeste ettevõtete puhul üldse majandus-aasta aruannete miinimumnõuete vähendamist. Täna peavad kõik ettevõtted koostama aruande samade nõuete alusel, mis ühe omanikuga väike-ettevõtete puhul on suhteliselt koormav ja kasutu.
Seega võimaldaks olulisuse piiri sisseseadmine suurendada nii avaliku- kui erasektori efektiivsust ja tõstaks sellega majanduse konkurentsivõimet.

Miina Härma Gümnaasium on joomla?!

Google teab:

Haridusreform kohtusaalist

Täna kirjutab Päevaleht, et Riigikohus on otsustanud, et ainus alus õpilaste gümnaasiumisse võtmiseks saab olla põhikooli lõputunnistuse hinnete keskmine. Nagu ka artiklis kirjutatakse, on selline otsus jabur - tänu koolide väga erinevale tasemele Eestis, ei näita põhikooli lõpuhinded midagi. Õnneks lubab haridusminister Lukas, et olukorra muudab juba valitsuses heaks kiidetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis annab vabaduse sisseastumistingimusi sätestada koolidele tagasi. Loodame!

Mulle jääb aga mõistetamatuks, miks inimesed selliste teemadega üldse kohtusse pöörduvad. Noh, saad pärast kaht aastat kohtus käimist otsuse, et sul on õigus Gustav Adolfi Gümnaasiumis õppida. Ja kui sind kolme tundi hilinemise pärast napilt enne lõpetamist koolist välja ei visata, siis saad isegi ihatud institutsiooni diplomi taskusse. Ja ülejäänud elu näevad kõik sinu nime Google'isse toksides, et oled mõttetu isekas bitchija. Head elu Ken Aavik!
Nagu ütles Andy Warhol, "In the future, everybody is famous for 15 minutes"

Sõprade spordiblogi

Kauri, Lauri, Kristiina, Kristi ja minu trenniblogi lugege siit.

Savisaar tahab toetada väike-ettevõtteid

Reedeses Äripäevas esitas Savisaar oma "kava" väike-ettevõtluse toetuseks. Kuna pean ka ennast servast väike-ettevõtjaks, siis tunnen end puudutatult.

Savisaare esimene idee on valitsuse tagasiastumine. Noh, see ei ole nüüd küll otseselt poliitika, mis kohe väike-ettevõtluse õitsema paneks.

"Teiseks peab riik astuma samme selleks, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted saaksid kiire ja kohese juurdepääsu krediidiliinile. Vajadusel tuleb leida võimalusi laenata riigi garantii alusel või otse riigi vahenditest. Praegu on väikeettevõtted alarahastatud, järelikult pole olemasolevad rahastamise meetmed ja riiklik tugisüsteem piisavad."

Meil on täna olemas nii EAS kui ka Kredex, mis mõlemad aktiivselt oma toetusi ja laene pakuvad. Hiljuti taotlesin pangast laenu EASi toetusrahade sildfinantseerimiseks ja pank ajas ise välja võimaluse garanteerida seda laenu Kredexi poolt. Arusaamatuks jääb, mida Savisaar teisiti teeks.
Ka kolmas Savisaare idee puudutab laenugarantiisid, et vältida ettevõtete pankrotte. Usun, et kasulikum oleks, kui tänased nelja sõbra ehitusettevõtted pankrotti läheksida ja inimesed hakkaksid mõtlema, kuidas teha uusi ekspordisuutlikke ettevõtteid.

"Neljandaks peab riik leidma rahalised võimalused ja looma süsteemi, mis võimaldaks osta osalusi ettevõtetes, milles nähakse perspektiivi ekspordisuutliku tootmise või teenuse arendamiseks"

Ka selline struktuur on juba olemas, Arengufond nimeks. Selle mõtte algatajaks oli tõepoolest kunagi Savisaar. Miks see mõte siiski halb on, kirjutasin siin ja Jüri Saar kirjutas siin.
Viimaks tahab Savisaar teha riiklikku fondi, mis ostaks ettevõtetelt kokku halvad investeeringud. Ma näen, miks see on hea olemasolevatele ettevõtetele. Aga kindlasti oleks see valus negatiivne impulss majandusele tervikuna. Põhineb ju uute ettevõtete loomine suuresti Schumpeteri kirjeldatud creative destructionil - selleks, et saaks tekkida uus innovatsioon peab laskma vanadel ja ebaõnnestunud ärimudelitel hävida, mitte neid riigi kulul üleval hoida.

Ei saa vist ikka Savisaarest uute ettevõtete sõbralikku poliitikut.

Majanduslik populism lokkamas

Erinevalt Lätist ja Leedust, pole meil veel inimesed tänaval valitsuselt majanduskasvu nõudmas. Seda vaatamata Keskerakonna väitele nagu oleks majanduslangus Ansipi valitsuse poliitika (keda huvitab, võib uurida, palju on olnud keskmine majanduskasv Ansipi valitsuse ajal).
Küll aga on juhtiva majandus-populismi parteid Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond hakanud välja tulema lauspopulistlike ideedega.

Esiteks, sotside ideest, et riik peaks laenu korras finantseerima hätta jäänud perede eluasemelaenude intresside tasumise.
See on üks halb idee, sest (1) ta ei täida eesmärki, (2) riik on vale institutsioon eraisikutele laenude andmiseks ning (3) idee on eba-õiglane.

1) Idee on halb
Hannes Rumm tunnistab ka ise, et rakustesse sattudes, tuleks kolida jõukohasele elamispinnale.

"Parim võimalus oleks vahetada oma kodu odavama vastu, kuid kinnisvaraturul, kus maju ja kortereid on ehitatud kahe aasta jagu ette, õnnestub see vaid üksikutel."

Arusaamatuks jääb analüüsi teine pool. Langenud on ju nii suuremate kui ka väiksemate korterite hinnad. Pakkumist ja valikut on turul küllaga. Üüriturul on hinnad langenud 20-30% (Tallinnas). Andes inimesele riiklikku laenu ülejõu käiva kodulaenu tasumiseks, surutakse inimene veelgi suuremasse võlakoormasse. Selle ainus kasu inimesele on probleemiga tegelemise edasi lükkamine ja võimalus teenida juhul, kui kinnisvarahinnad peaksid tõusma hakkama.

2) Riik ei peaks olema pank
Tein lugu on aga peredega, kelle makseraskus on ajutine. See tähendab, et laen on mõistlikku suurusega, mida ka täna pakutavate palkade juures on inimesel võimalik teenendada. Tööta jäämise tõttu tekib aga paari kuine auk rahavoos. Sel juhul on ka panga huvides mitte müüa korterit langevale turule ja tõsta inimesed tänavale, vaid pigem pakkuda ise täiendavat maksepuhkust. Olen veendunud, et pangad suudavad paremini hinnata inimeste maksevõimet, olukorda tööturul ja arenguid majanduses kui ministeeriumite ametnikud. Vajadusel tuleb panku abistada, et neil oleks kergem selliseid otsuseid vastu võtta (vähendada reservinõudeid, võib-olla isegi anda sihtotstarbelist laenu eluasemelaenude refinantseerimiseks), aga otsuse laenupuhkuste üle ja sellega seonduva riski peaksid võtma ikkagi kommertspangad.

3) Skeem on eba-õiglane
Koduomanikud ei ole üldiselt see majanduslikult halvasti toimetulev klass, keda riik peaks toetama. Kui ei leita raha pensionitõusuks või pensionite kojukandeks, siis eluasemelaenude kinni maksmine ei peaks olema prioriteet. Kui süsteemi eesmärk on toetada inimestel oma kodude omamist, siis peaks see olema avatud kõigile võrdselt.
Näiteks mina plaanin kolida lähiajal suuremasse üürikorterisse. Väga võimalik, et majanduskriisi arenedes ei suuda ma seal üüri enam maksta. Kui sotside idee läbi läheb, tahan, et ka mina saaks riiklikku odavat laenu oma kodu säilitamiseks!

Kalev Meedia lõpetab ajakirjade väljaandmise

Täna teatas Kalev Meedia, et on otustanud peatada kõigi ajakirjade väljaandmise seoses majanduskeskkonna halvenemisega. Otsus puudutab seltskonnajakirja „Just“, majandusajakirja „Ärielu“, spordiajakirju „Sporditäht“, „Basket“, auto-moto ajakirja „Moto“, moe- ja elustiiliajakirju „Avenüü“, „Avenüü Professional“, infotehnoloogiaajakirja „Praktiline Arvutikasutaja“, lasteajakirju „Muumi“ ning „Muumi Mõistatuste- ja Värviraamat“.

Kalevi väitel vähendab see kulusid 3,5 miljonit krooni kuus. Kõlab nagu mõistlik otsus - 42 miljonit krooni võitu aastas on praeguses majandussituatsioonis suur raha. Korrutame selle näiteks viiega ja saame, et ettevõtte väärtus võiks selle otsusega tõusta ca 200 miljonit krooni ehk umbes 8,5 krooni aktsia kohta. Sealjuures on Kalevi tänane aktsia hind 13,6 krooni.
Samas on mitmed asjad imelikud. "Just", "Ärielu", "Sporditäht" ja "Avenüü" on tuntud brändid, millel on kindel lugejaskond ja tellijad. Ettevõttel on 100 töötajaga sissetöötatud meeskond. Ajakirjade summaarne tiraaž on 66 600. Tundub ebaloogiline, et sellisele kontsernile ei olnud võimalik leida ühtki huvitatud ostjat. Juba pooleliolevatel tellimustel (mis nüüd tuleb klientidele kompenseerida) on selge rahaline väärtus.
Samuti on arusaamatu portaaliga kalev.ee jätkamine. Kui siiani oli sünergia, et sama meeskond sai toota sisu nii paberväljaannete kui ka portaali jaoks, siis nüüd see sünergia kaob.
Veelgi imelikum on venekeelse seltskonnaajakirja Bravo saatus. Kalevi börsiteates on ajakiri suletavate väljaannete nimekirjast välja jäetud, Kalevi enda uudises aga on ka sellele hingekella löödud. Huvitav on ka, et Kalev Meedia tegevjuhi Alar Pingi sõnul ei tulnud otsus äkki, vaid juhtkond oli ajakirjade sulgemise võimalusega juba mõnda aega arvestanud. Samas osteti "Bravo" alles eelmise aasta 7. novembril ehk umbes kaks kuud tagasi.

Minu elukogemus näitab, et kui miski on ilmselgelt ebaloogiline, siis pole see (kogu) tõde. Seega võib ka selles loos oodata veel üllatusi. Või siis on meedia- ja reklaamiturg tõesti teinud nii võimsa languse, et ka ühed Eesti suurimate tiraažidega ajakirjad pole kopkatki väärt. Nii või teisiti, homsel börsipäeval jääb nähtavasti Kalevi aktsia 60%-line hinnatõus ära.

Lendamisest

Olles viimasest kolmest päevast veetnud tubli osa lennujaamades või lennujaamade hotellides on paljuski selginenud minu suhtumine rahusvahelise reisijateveo olulisusest.

Olen aru saanud, et otselennud kodulinnast maailma on tähtsad. Selleks, et pidada 4-tunnine nõupidamine Marseilles, on Tallinnast ainus mõistlik variant 3-päevane reis. Tallinnast ei lähe Prantsusmaale ühtegi otsereisi. Olgem täpsed - Tallinnast lähevad vähemalt 3 korda nädalas otselennud üldse ainult 14 sihtkohta. See teeb igasuguse koostöö välisriikidega aeganõudvaks ja kalliks.
Hiljuti vestlesin ühe Tallinnas elava Taani ärimehega, kes oli veendunud, et uute tütarettevõtete loomisel ja outsource'imis-partnerite leidmisel on otselennu võimalus väga oluline. Ei saa ju reklaamida enda lähedust Euroopa Liidu turgudele, kui siia sõitmine võtab aeg rohkem kui mõnesse Aasia olulisse keskusesse. Seega vähendab otselendude vähesus tugevalt Eesti konkurentsivõimet. Tallinnast ei saa kunagi regionaalset finantskeskust, kui siit ei pääse kiirelt olulistesse Euroopa linnadesse (meil puuduvad otselennud nt. Pariisi, Berliini ja St Peterburgiga)

Mida saaks ette võtta? Läti valitsus kasutas oma osalust AirBalticus, et teha sellest regionaalne lennufirma, mis lendab põhimõtteliselt igale poole. Nad on olnud selles üsna edukad. Air Baltic ja Riia on mõne aastaga tõusnud kindlalt juhtivaks regionaalseks lennukeskuseks.
Eesti valitsuse poliitika on alati olnud mitte sekkuda ettevõtlusesse. Ma arvan, et see on üldjuhul õige. Seega toetan ka Estonian Air'i vähemusosaluse müümist. Lennunduse ergutamiseks ei pea omama lennufirmat. Üheks võimaluseks oleks langetada lennujaama-tasud nulli. Me ju ei võta raha väismaistelt bussifirmadelt meie teede kasutamise eest. See teeks Eestisse lendamise odavamaks, mis aitaks meelitada siia lendama erinevaid lennufirmasid. Lisaks tuleks muidugi teha ka müügitööd lennufirmade seas uute liinide avamiseks.

Teiseks avastuseks minu jaoks oli prantslaste kiir-rong TGV. Väga mugav ja kiire viis liiklemiseks. Sõidab mingi 300 km/h. Kui sellise suudaks käima panna Tallinna, Tartu ja Riia vahelt oleks ikka vägev küll. Kui Tallinnast saaks rongiga 2 tunniga Riia Lennnujaama, siis võiks need Tallinna otselennud ka arendamata jätta.

Edit: Viimaste TGV liinide ehituse hind on olnud umbes 10m EUR kilomeetri kohta. Tallinn-Tartu-Riga trassi hind oleks sel juhul ca 4,5 miljardit eurot ehk 70 miljardit krooni. Päris suur raha - äkki lätlased teevad IMFi ja naaberriikide laenuraha eest ära.

Praha lennujaamas

Kui sind kutsutakse Vahemere äärde nõupidamisele, siis viimane asi, mida kardad on, et see jääb ilma tõttu pidamata. Aga nii ta on: Marseille's on aastakümnete suurim lumetorm, lennujaam ja ümberkaudsed teed on suletud ning meie istume Praha lennujaamas oodates alternatiivseid variante. Ja kuskil on 8 tarka meest, kes tahaks meid kuulata, aga ei saa. Ebaõnn...

Arengufond - mis see on?

Aasta esimeseks sisuliseks postituseks võtsin veidi mõtiskleda Arengufondi teemadel. Mulle on täiesti arusaamatuks jäänud, mis on selle fondi eesmärk. Arengufond on küll tublilt asunud tegelema erinevate seire- ja muude projektidega, aga täiesti tahaplaanile on jäänud investeeringute pool. Samas on Eesti Arengufondi seaduseski esimeseks eesmärgipõhiseks tegevuseks märgitud, et fond "investeerib käivitamisjärgus teadmis- ja tehnoloogiamahukasse Eesti ettevõtlusse ning pakub vastavatele ettevõtjatele juhtimisalast tuge".
Kui teil pika otsimise peale õnnestub Arengufondi kodulehelt üles leida riskikapitali investeeringute jaotus, näete, et fond on tänaseks teinud vaid 2 investeeringut. Üsna masendav number, arvestades, et ettevõttes töötab 4 investeeringute eksperti ja üks arendusekspert. Economistis ja mujal välismeedias läbi viidud suurejoonelise kampaania abiga leitud soomlasest investeeringute divisjoni juht sai 2008.a. suve alguses kinga ja sellest ajast peale juhib divisjoni Arengufondi juht Ott Pärna, kellel aga paraku ettevõtluse/investeerimise kogemus puudub. Paistab, et Arengufondis on fondi ehk investeeringute pool soiku jäänud.
2 investeeringut on igal juhul ülikehv tulemus, kuna fond oma kodulehelgi on seadnud 2008.a. eesmärgiks jõuda 6 investeeringuni. Üsna sarnase ideega üles seatud Taani riiklik fond Vækstfonden on 16 tegevusaasta jooksul investeerinud 3 500 ettevõttesse.

Aga nüüd investeeringutest. Nagu öeldud on neid kaks:

Ilmarine Engineering. Nagu ettevõtte logo näitab, on firma asutatud 1859. Päris pikk eluiga "käivitamisjärgus" ettevõtte kohta. Aga see selleks. Huvitavam oleks teada, millesse Arengufondi poolt panustatud 10 miljonit krooni (pluss erainvestorite sama palju) investeeriti. Erinevalt enamikest riskikapitalifondidest, ei taha Arengufond seda selgitada. Rohkem selgust annab Ilmarise koduleht: "In autumn 2009, the new manufacturing workshop will be launched in Maardu Industrial Park." Jõudu tööle!

Smartpost. Tegemist on uudse pakkide kojuveo süsteemiga, kus kaubanduskeskustesse paigutatakse pakiautomaadid, kust saad oma paki kätte (selle asemel, et minna postkontorisse). Teataval määral see kindlasti jalavaeva vähendab. Samas vajab pakiautomaatide ülespanek märgatavat investeeringut (et teenus oleks mugavam kui postkontorisse paki järele minek, peaks automaate olema ju rohkem kui postkontoreid). Samuti pole tegu millegi uudsega rahvusvahelises mõttes - nagu ma aru saan, on sarnased teenused mujal riikides juba olemas.
Sellest kõigest lähtuvalt on üsna tähelepanuväärne tehtud investeering: Arengufond investeerib projekti 13,4 MEEK 15% osaluse eest ja kaasinvestorid veel 17,9 MEEK 20% eest. Kokku teeb see ettevõtte pre-money valuation'iks 58,1 MEEK. Arvestades, et selleks ajaks polnud veel alustatud pakiautomaatide paigaldust, on raske aru saada, milles nähti sellist ettevõtte väärtust. Arengufondi koduleht jällegi mingit selgust ei anna, ütleb ainult, et ettevõttel on plaanis tegevust alustada 2008. aastal. Päris kõva valuation ettevõtte kohta, mis pole veel alustanud!

Mida siis arengufondi esimese 16 tegevuskuu kohta arvata? Nähtavasti seda, et tänasel moel asja ajades on tegemist üsna arusaamatu jamaga. Investeeringuid on ülivähe ja need mis on tehtud, näevad välja väga kahtlased. Ma ei tea, kas Arengufond annab investeeringute divisjoni kohta aasta kokkuvõttes eraldi aruande välja, kuid seda oleks kindlasti huvitav lugeda. Minu arvates oleks aga kõige mõistlikum tunnistada, et riskikapitalistide mängimine on ebaõnnestunud ja see tegevussuund lõpetada.

Uuel aastal uue hooga!

Uuel aastal on mul plaanis blogimine jälle tõsisemalt käsile võtta. Ja kuna 2009 aasta on Eestis kuulutatud innovatsiooniaastaks, siis proovin minagi sellele kaasa aidata, jagades oma mõtteid ettevõtluse ja innovatsiooni ainetel.