Kuidas suurendada avaliku sektori tootlikkust

Viimasel nädalal olen pidanud tegelema kahe mõttetu probleemiga.
Esiteks esitasin hiljuti Kinasera EASi eeluuringu aruande, mille raames saime veidi alla 300 000 krooni toetust. Aruandluse raames tuli esitada tööjõukulude arvestuse tabel ja näidata pangas vastavad maksekorraldused. Tegin ilusa Exceli, kus arvutasin valemitega erinevad read välja ja summerisin kokku. Selgus aga, et raamatupidaja oli makseid arvestades arvutanud iga väljamakse (netopalk, tulumaks, sotsmaks, töötuskindlustus, jne.) eraldi ja ümardanud selle krooni täpsuseks. Kokku tuli väljamaksete ja minu exceli vahe 2 krooni. Selle kohta tuli ka EASilt kohe käsk viga parandada ja tabel ümber teha.
Teiseks sain kirja Tartu Maakohtu Registriosakonnalt, mis teatas, et Kinasera 2007.a. aruandes ei ole lisas esitatud müügitulu jaotus vastavalt Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK) neljandale tasemele. Sealjuures oli Kinasera müügitulu 2007.a. vaid 28 tuhat krooni ning ettevõtte põhitegevusala EMTAK kood oli aruande alguses märgitud.

Mõlemal juhul käitusid vastava ametkonna inimesed ettenähtud reeglite järgi ning suhtlesid minuga viisakalt ja abivalmilt. Siiski kulutasime kokku vast ca 2 tundi aega, et viga kirjeldada, seda mulle selgitada, mul vastavad parandused sisse viia ning uuesti allkirjastada ja esitada. Ning kasu sellest ei saanud nähtavasti keegi.
Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes arvavad, et bürokraatia on paha ja igale juhtumile peaks lähenema paindlikult. Vastupidi, usun, et selged reeglid ja täpsed vastutuspiirid teevad töö lõppkokkuvõttes kiiremaks ja efektiivsemaks. Samas võivad ju ka reeglid olla mõnevõrra paindlikud.
Näiteks audiitorfirmad rakendavad sarnases olukorras olulisuse printsiipi. Kokku lepitakse mingi määr, millest allapoole ei hakata veaga tegelema.
Olulisuse määra võiks rakendada ka avalikus sektoris. Esimese näite puhul näiteks lepitaks kokku, et kui erinevus dokumentides on alla 1000 krooni, määratakse EASi väljamakse madalama esitatud summa alusel ja kliendi käest lisainfot ei küsita.
Teisel juhul võiks samuti sead alampiiri, millest väiksema käibe puhul loetakse automaatselt käive põhitegevusalaks (kui firma pole ise teistsugust infot esitanud). Alla auditeerimispiiri jäävate ettevõtete puhul ei ole ju nagunii mingit kontrolli, mis infot registrile on esitatud. Samuti võiks kaaluda väikeste ettevõtete puhul üldse majandus-aasta aruannete miinimumnõuete vähendamist. Täna peavad kõik ettevõtted koostama aruande samade nõuete alusel, mis ühe omanikuga väike-ettevõtete puhul on suhteliselt koormav ja kasutu.
Seega võimaldaks olulisuse piiri sisseseadmine suurendada nii avaliku- kui erasektori efektiivsust ja tõstaks sellega majanduse konkurentsivõimet.