Vene karu Luksemburgi kastmes

Eesti majandusajakirjanikud suutsid taas kord maha magada Eesti jaoks suhteliselt huvitava uudise välismeedias. Nimelt teatasid 26. mail Arcelor ja Severstal oma plaanist ühineda, loomaks Euroopa suurim metallitootja (BBC). Uues ettevõttes saab Severstali omanikul Alexey Mordashovil olema 32%-line osalus ja nõukogu esimehe koht.
Nii et edaspidi saab Äripäeva kardetud Vene raha pärinema osaliselt Luksemburgist (kuigi minu arusaamist mööda naftatransiidiga tegelev Severstaltrans tehingu osaks ei ole).
Huvitav on asja juures ka see, et juba pikemat aega on Arcelori tahtnud osta maailma suurim terasetootja Mittal Steel. Sellele ülevõtmispakkumisele oli tugevalt vastu nii Arcelori juhtkond kui Luksemburgi, Prantsuse ja Hispaania poliitikud. Arusaadav. Mittal lubas teha ettevõtte efektiivsemaks, mis oleks tõenäoliselt tähendanud ka töökohtade arvu vähenemist ettevõttes. Samuti heideti ette, et Indias sündinud ettevõtte omanik Lakshmy Mittal ei juhi oma firmat piisavalt läbipaistvalt.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Saabus valge prints Venemaalt, kes oli nõus Arceloriga ühinema leppes, kus Arcelori väärtust hinnati (ettevõtte juhtkonna poolt) ligi 20% kõrgemaks kui Mittali pakkumises. Samuti kuulutab Severstal oma koduleheküljel lahkelt ausaid ja läbipaistvaid juhtimispõhimõtteid. Ka kinnitas Mordashov, et "We never seized anything, we never twisted anyone's arm, we never used state organs or corruption". Ühesõnaga Luksemburglastele siuke aus värk meeldib ja ühinemine tuleb sõbralik. Reedesel kauplemisel langes Arcelori aktsia hind selle teate peale 3%, aga vähemalt on ettevõtte juhtkond ja poliitikud rahul.
Mis mõju omab see tehing Eestile? Raske öelda. Nende jaoks, kes paaniliselt kardavad Vene raha sissetungi, jäi nüüd üks mure vähemaks. Nüüd on tegu ju Luksemburgi rahaga. Selge samas ka see, et Vene eliit on saavutanud järjekordse võidu oma mõjuvõimu suurendamiseks Euroopa Liidus.
Laiema järeldusena võib öelda, et suurfirmade ja poliitikute kokkumängud on ka Lääne Euroopas probleemiks. Aktsionäride huvid ja majanduse effektiivsus muutuvad ebaoluliseks, kui sõbraliku käe ulatavad poliitikute soov saada valitud ja firmajuhi soov oma kohta hoida.