Eile allkirjastasid Tallinna Linnavalitsuse ja Harju tänava äärsete kinnistute omanikud 150 miljoni kroonise leppe kinnistute ostuks linnale. Ma isiklikult arvan, et antud ala võiks pigem taas-hoonestada, mis sobituks vanalinna tiheasustuse miljööga. Veidi mõtestatuma selgituse selle kohta on andnud Mart Port Äripäevas:
"Linliku ruumi seisukohalt oleks Harju tänava teise külje hoonestamine hädavajalik. Väidetakse, et kinnihoonestamisega kaotab Niguliste kirik oma mõju. Vaidleksin vastu: keskaegsetes linnades paistis siluett kaugele. Ligemal kadusid tornid hoonestuse vahele, külje alla jõudes nägid neid lähidistantsilt ja mõju oli vägev. Sama on ka raekojaga Viru tänavat pidi lähenedes - ja siis ootamatult suurena mõjuv plats. Harju tänava poolt tulles see ei tööta, kuna Vabaduse väljak on võrdlemisi lahtine, siis tuleb lage Harju tänav ning Raekoja plats mõjub siis hoopis väiksena."
Samuti ei arva ma, et kui inimestelt küsida, kas neile meeldib Harju tänav haljasalana, siis saab vastuse küsimusele, kas selle saavutamiseks tuleb kulutada 150 miljonit krooni. Kui lasta kellelgi (rahval) enda eest otsustada, siis tuleb talle anda ka piisav info otsustamiseks.
Kuid ikkagi. Kui juba otsustati need kinnistud osta, siis on linna kohus oma vara eest ka hästi seista. Selleks peaks linn lõpuni viima algatatud detailplaneeringu, et anda kinnistutele maksimaalne väärtus. Kuna detailplaneeringud on Eestis aegumatud, annaks see võimaluse linnavalitsuse (või linnarahva) soovide muutusel kinnistud maha müüa. Arvan, et juba täna leiaks detailplaneeringuga kinnistutele (praeguse kavandi järgi ehitusõigust ca. 9000 m2) ostja vähemalt 180 miljoni krooniga. Sellisel juhul võiks seda 150 miljonit lugeda mitte linnarahva raha raiskamiseks vaid investeeringuks. Ja on ju ometi õige, et tugeva majanduskasvu ajal tuleks säästa tuleviku tarvis, pannes raha investeeringutesse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment