Eelmises Vikerkaares (4-5/2006) on mõtlemapanev lugemismaterjal teise maailmasõja mäletamisest Eestis ja Prantsusmaal. Ehk siis sellest, miks Prantsusmaal ei saada aru meie ükskõiksusest natsi-kuridegude vastu. Mõnevõrra lühemalt on samad ideed kajastatud ka oktoobrikuises Päevalehe artiklis, mille järel Minaudieri sõnutsi "valati teda ajalehe veebikommentaarides üle eestlaste kohta haruldaselt ägeda sõimuga kommunismi- ja venemeelsuse pärast." Samas kui tema kaasmaalased on teda süüdistanud eestlaste vaatenurga tutvustamise eest natsismi õigustamises.
Ühe olulise erinevusega eestlaste ja prantslaste ajalootunnetuses, toob Minaudier välja rahvusküsimuse vastandliku tõlgenduse. "Eestlased defineerivad ennast kui Kulturnation’i, see tähendab keele alusel. ... Prantsusmaa on aga poliitiline rahvus. Prantslane ei ole inimene, kes räägib prantsuse keelt: prantslane on Prantsuse Vabariigi kodanik." Türgis sündinud immigrant, kellel on Prantsuse pass, ei ole Türklane, vaid Türgi päritolu prantslane. Selle pärast tunnetavad ka prantslased teise maailmasõja ajal toimunud juutide tapmisi kodumaal kui terrorit nende rahva vastu. Eestlaste jaoks on tegu siiski ühe teise rahva kannatustega. Ja iga keskmine inimene suudab tragöödiana võtta neid (ja ainult neid) asju, mis on juhtunud, tema, tema perekonna või tema rahvaga.
Eestis suhtutakse küll natsikuridegudesse hukkamõistvalt, kuid samas tunnistatakse, et tegemist oli ainsa võimuga, kes üritas takistada Nõukogude vägede okupatsiooni. Saksa vägede lahkumisele järgnes ligi 50 aastat terrorit kommunistliku valitsuse poolt. Seega on eestlaste jaoks kommunism seotud suuresti kuritegelike ideedega, samas kui Prantsusmaal olid kommunistid peamised vastupanuliikumise juhid ning seega rahva vabastajad ja kangelased. Seega on prantslaste jaoks arusaamatu, kuidas neid kaht režiimi saab omavahel võrrelda ning igasugu katsed seda prantsuse meedias teha on lõppenud tugeva pahameeletormiga. Minaudieri arvates oleksid Eesti ajaloolased Mart Laar ja Lauri Vahtre oma kirjutiste ja sõnavõttude eest Prantsusmaal juba ammu kohtu ette antud, kui fašismi kuritegude õigustajad.
Igatahes on tegemist huvitava artikliga, mis aitab selgitada, kuidas erinev ajalookogemus võib samast sündmusest tekitada täiesti vastandlikud nägemused. Ja ilmselgelt pole mõtet vaielda, kummal on seejuures õigus, vaid aru saada, millest on tekkinud need erinevad arusaamad ja sellest lähtuvalt oma ideid selgitada.
Soovitan kindlasti mitte piirduda ainult viidatud Päevalehe artikli lugemisega, vaid hankida Vikerkaar ja lugeda sealt tervet esseed.
P.S. sarnaste probleemide ees seisab täna Horvaatia. Kindral Gotovina, kes eelmise aasta lõpus vahistati ja Haagi sõjakuridegude kohtu ette anti süüdistatuna serblaste vastases genotsiidis, on horvaatlaste jaoks kangelane, kes päästis riigi. Eurooplaste jaoks aga julm kindral, kes külmavereliselt ajas kodudest välja 200 000 ja tappis 150 serblasest tsiviilelanikku. Nüüd on rahvuskangelase toetuseks välja astunud ka Horvaatia parim jalgpalliklubi Dinamo Zagreb, kes annetab viimase liigamängu piletitulud Gotovina kaitsmiseks Haagis. On ta siis õilis rahvuskangelane või jõhker massimõrvar?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Üle pika aja leidsin ühe mõistliku blogi. Ja ka siin räägitava vastu tekkis huvi. Kas prantslaste järgi peaks siis Eestis elav venelane, kes eesti keelt ei oska, olema vene päritolu eestlane? Eestlase pähe selline asi ei mahuks.
Post a Comment