Tõnismäele II Maailmasõja memoriaal

Viimaste Pronkssõduri ümber toimuvate "rahutuste" valguses teen ettepaneku püstitada Tõnismäele II Maailmasõja memoriaal, kus kõrvuti Nõukogude sõjaväevormis seisva raudmehega oleks ka Saksa mundris sõdur.
Eelnevalt peaks Riigikogu kehtestama konkreetse nimekirja sümbolitest, mille kasutamine on lubatud ja millised mitte. Nii arvan ma, et saksa sõduri munder on ikkagi lihtsalt üks riie, mida kandsid miljonid sõdalased teatud ajaperioodil, aga mitte vihkamise ja vägivalla sümbol. Samas kui haakrist ja SS-sümboolika kui konkreetsed märgid peaksid olema keelatud, et selgelt näidata, et me mõistame hukka nende taga olnud filosoofia. Sellest lähtuvalt tuleks tellida ka Saksa sõdurit kujutav skulptuur.
Samuti tuleks arutada nõukogude sümboolika üle. Viisnurk on ilmselgelt märk, mis tähistab rahvaste sõprust (viis kontinenti) või suuri eesmärk (per aspera ad astra), samas kui sirp ja vasar on ikkagi ühe konkreetse kuritegeliku ja vägivaldse süsteemi sümbol. Kui otsustame keelata näiteks ristatud sirbi ja vasara kasutamise (nagu on teinud mitmed ida-Euroopa riigid), tuleks selline sümboolika loomulikult eemaldada ka olemasolevatelt kujudelt (nt. Pronkssõdur, kui seal see on).
Need sümbolite keelustamised peaksid toimuma võimalikult võrdse ja sarnase loogika alusel. Samuti peaksid üsnagi sarnased olema II Maailmasõja memoriaali nõukogude ja saksa mundris sõdurite kujud (mõl. samas suuruses, sarnasel taustal ja leinapoosis). Sellega annaksime teada, et suhtume nii natslikku kui nõukogude kommunistlikku režiimi ühtmoodi hukkamõistvalt kui meie rahvale ja kogu maailmale palju kahju toonud valitsuvormidesse. Samas austame kummagi riigi eest hukkunud lihtsõdurite mälestust, ega püüa olematuks kirjutada ajalugu.
II Maailmasõja memoriaalil kahe sõduri vahel võiks olla kuju eesti emast lapsega. Sümboliseerimaks (Eesti) rahvast, kes oli kannatajaks nende kahe kuritegeliku võõrvõimu omavahelises maailmajagamises. Sümboliseerimaks ema, kelle üks poeg võitles sakslaste ja teine venelaste poolel, kellel oli ükskõik igasugu filosoofiatest ja kelle jaoks 9. mai ei olnud poliitiline sündmus, vaid esimene lootus oma poegasid elusatena näha.