Eesti majandusajakirjanikud suutsid taas kord maha magada Eesti jaoks suhteliselt huvitava uudise välismeedias. Nimelt teatasid 26. mail Arcelor ja Severstal oma plaanist ühineda, loomaks Euroopa suurim metallitootja (BBC). Uues ettevõttes saab Severstali omanikul Alexey Mordashovil olema 32%-line osalus ja nõukogu esimehe koht.
Nii et edaspidi saab Äripäeva kardetud Vene raha pärinema osaliselt Luksemburgist (kuigi minu arusaamist mööda naftatransiidiga tegelev Severstaltrans tehingu osaks ei ole).
Huvitav on asja juures ka see, et juba pikemat aega on Arcelori tahtnud osta maailma suurim terasetootja Mittal Steel. Sellele ülevõtmispakkumisele oli tugevalt vastu nii Arcelori juhtkond kui Luksemburgi, Prantsuse ja Hispaania poliitikud. Arusaadav. Mittal lubas teha ettevõtte efektiivsemaks, mis oleks tõenäoliselt tähendanud ka töökohtade arvu vähenemist ettevõttes. Samuti heideti ette, et Indias sündinud ettevõtte omanik Lakshmy Mittal ei juhi oma firmat piisavalt läbipaistvalt.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Saabus valge prints Venemaalt, kes oli nõus Arceloriga ühinema leppes, kus Arcelori väärtust hinnati (ettevõtte juhtkonna poolt) ligi 20% kõrgemaks kui Mittali pakkumises. Samuti kuulutab Severstal oma koduleheküljel lahkelt ausaid ja läbipaistvaid juhtimispõhimõtteid. Ka kinnitas Mordashov, et "We never seized anything, we never twisted anyone's arm, we never used state organs or corruption". Ühesõnaga Luksemburglastele siuke aus värk meeldib ja ühinemine tuleb sõbralik. Reedesel kauplemisel langes Arcelori aktsia hind selle teate peale 3%, aga vähemalt on ettevõtte juhtkond ja poliitikud rahul.
Mis mõju omab see tehing Eestile? Raske öelda. Nende jaoks, kes paaniliselt kardavad Vene raha sissetungi, jäi nüüd üks mure vähemaks. Nüüd on tegu ju Luksemburgi rahaga. Selge samas ka see, et Vene eliit on saavutanud järjekordse võidu oma mõjuvõimu suurendamiseks Euroopa Liidus.
Laiema järeldusena võib öelda, et suurfirmade ja poliitikute kokkumängud on ka Lääne Euroopas probleemiks. Aktsionäride huvid ja majanduse effektiivsus muutuvad ebaoluliseks, kui sõbraliku käe ulatavad poliitikute soov saada valitud ja firmajuhi soov oma kohta hoida.
Sunday, May 28, 2006
Vastuseks Lisette Kampuse blogile
Nagu minu blogi servas olevatest linkidest näha, olen viimasel pool-aastal aktiivselt lugenud Lisette Kampuse blogi, kus elavalt kirjeldatakse elu Poolas. Ühele tema postitusele vastates suutsin vist jätta mulje, et olen aktiivne homo-vastane. Igatahes pühendas Lisette terve järgmise posti mulle vastu vaidlemiseks. Millegi pärast jäi see sissekanne tookord kahe silma vahele, aga et väärarusaamu kummutada, otsustasin ma Lisettele oma vaateid selgitada e-maili teel.
Ja kuna ühel hetkel sai juba seda blogivärki ajama hakatud, siis saagu see kiri siinkohal ka avalikustatud minu maailmavaadete selgitamiseks.
(Kirja paremaks mõistmiseks soovitan kindlasti lugeda läbi ka lingitud leheküljed)
Terv!
Üldiselt loen su blogi, aga üks eelmise aasta sissekanne oli kahe silma vahele jäänud. Kuna sa seal otse minu poole pöördud ja ma ei tea kuivõrd sa oma vanade blogide kommentaare loed, siis vastan sulle e-mailitsi.
Kindlasti ei ürita ma väita, et homopaarid ei peaks omama õigust abielluda. Olen oma maailmavaatelt üsna tugevalt kuskil liberaali ja libertaalase vahe peal. Seega minu arvates peaks kahe inimese abielu ainsaks tingimuseks olema nende mõlema vaba tahe, sõltumata nende rahvusest, rassist, kodakondsusest, soost vms. (ära küsi kuidas ma suhtuks sugulaste omavahelisse abielusse, see on eraldi teema). Seda vast tõestab mõneti ka 7. detsembril toimunud Fookus seeria avalik väitlus, kus Tõnis Lukas mind kui diskussiooni moderaatorit korduvalt süüdistas erapoolikuses Silvar Laanemäe poolt.
See, mille suhtes ma sulle ühe blogi kommentaarides vastu vaidlesin, ei olnud mitte sinu soov homoabielusid legaliseeriga vaid need põhjendused mida sa tõid. Sa mainisid kuus põhjust oma soovi kaitseks:
Minu peamine kommentaar sinu argumentide suhtes on, et need ei ole veenvad. Põhjendus: "mingi protsent" tahab või teeb ei ole mingi põhjendus. Paljugi mis mingi protsent teeb. Eriti arvesta sellega, et need inimesed, keda sa veenda püüad, ei ole homoseksuaalsed, seega on neile kõik see, mis sulle tundub iseenesestmõistetav, võõras.
Kui ma oma vastuväites tõin võrdluse pedofiiliaga, siis ei püüdnud ma kuidagi samastada pedofiiliat ja homoseksualismi vaid vastupidi neid vastandada. Ehk siis, "mingi protsendi" olemasole ei ole põhjus selle legaliseerimiseks. Eriti kui sa ei too välja, kui suur see protsent on. Mina tõesti arvan, et protsent homoseksuaalsetest paaridest, kes on loonud perekonna, on tühine. Ja seni kui see on lihtsalt minu arvamus vs. sinu arvamus, ei teki ka kunagi mingit lahendust sellele diskussioonile, isegi kui sinu arvamus põhineb tugeval iskilikul kogemusel ja veendumusel. Samas kui sa ütled, et nt. 40% homoseksuaalsetest paaridest saab 10 aasta jooksul lapse ja viitad uuringule, mis tõestab, et need lapsed on täiesti võrdväärsed hetero-peres kasvanutega (ma saan aru küll, et see kõlab nagu "tõesta, et neegri ja valge laps on normaalne inimene"), siis oleks su väide palju usaldusväärsem. Siinkohal tänud rd viitele.
Teiseks, sinu kolmas, viies ja kuues argument ei toeta kuidagi soovi homoabielusid legaliseerida. Kahes esimeses neist sa ütled, et seda seadust pole vaja ja viimases tood põhjuseks statistilise analüüsi. Ma arvan, et statistika koha pealt on kindlasti suuremaidki vigu mida tehakse. Samuti ei ole statistikaameti töö korrigeerimine eriti veenev argument homoabielude legaliseerimiseks.
Ehk siis kokkuvõttes. Kui sa tahad oma arvamusavaldustega tõsta toetust homo-abielude suhtes heteroseksuaalide seas, siis pead kindlasti ületama emotsionaalsuse oma argumentides ja rõhuma rohkem faktilisele (igasugu uuringud) ja loogilisele (nt. J.S. Mill) tõestusmaterjalile. Igatahes jõudu sulle selles tegevuses, olen sinu poolt!
Ja kuna ühel hetkel sai juba seda blogivärki ajama hakatud, siis saagu see kiri siinkohal ka avalikustatud minu maailmavaadete selgitamiseks.
(Kirja paremaks mõistmiseks soovitan kindlasti lugeda läbi ka lingitud leheküljed)
Terv!
Üldiselt loen su blogi, aga üks eelmise aasta sissekanne oli kahe silma vahele jäänud. Kuna sa seal otse minu poole pöördud ja ma ei tea kuivõrd sa oma vanade blogide kommentaare loed, siis vastan sulle e-mailitsi.
Kindlasti ei ürita ma väita, et homopaarid ei peaks omama õigust abielluda. Olen oma maailmavaatelt üsna tugevalt kuskil liberaali ja libertaalase vahe peal. Seega minu arvates peaks kahe inimese abielu ainsaks tingimuseks olema nende mõlema vaba tahe, sõltumata nende rahvusest, rassist, kodakondsusest, soost vms. (ära küsi kuidas ma suhtuks sugulaste omavahelisse abielusse, see on eraldi teema). Seda vast tõestab mõneti ka 7. detsembril toimunud Fookus seeria avalik väitlus, kus Tõnis Lukas mind kui diskussiooni moderaatorit korduvalt süüdistas erapoolikuses Silvar Laanemäe poolt.
See, mille suhtes ma sulle ühe blogi kommentaarides vastu vaidlesin, ei olnud mitte sinu soov homoabielusid legaliseeriga vaid need põhjendused mida sa tõid. Sa mainisid kuus põhjust oma soovi kaitseks:
Esiteks: on fakt, et mingi protsent Eesti elanikkonnast on homoseksuaalsed, see fakt ei saa mitte kunagi muutuma.
Teiseks: on fakt, et see protsent on loonud/loob samuti varem või hiljem perekonna.
Kolmandaks: on fakt, et laps on saadud/saadakse siis, kui selleks ollakse valmis ja seda tahetakse, on siis mingi seadus või mitte.
Neljandaks: on fakt, et samasoolises peres kasvanud laps ei erine nö "tavaperes" kasvanud lapsest mitte mingil viisil (seda näitab iga viimane kui uuring).
Viiendaks: on fakt, et homoperekonnad on alati eksisteerinud ja jäävad eksisteerima ka siis, kui seadus selle kohta puudub.
Kuuendaks: kui minu peres oleks laps (ja kindlasti ta ühel hetkel ka tuleb), siis ma sooviks, et minu laps ei läheks statistikalahtrisse nimega "väljaspool abielu".
Teiseks: on fakt, et see protsent on loonud/loob samuti varem või hiljem perekonna.
Kolmandaks: on fakt, et laps on saadud/saadakse siis, kui selleks ollakse valmis ja seda tahetakse, on siis mingi seadus või mitte.
Neljandaks: on fakt, et samasoolises peres kasvanud laps ei erine nö "tavaperes" kasvanud lapsest mitte mingil viisil (seda näitab iga viimane kui uuring).
Viiendaks: on fakt, et homoperekonnad on alati eksisteerinud ja jäävad eksisteerima ka siis, kui seadus selle kohta puudub.
Kuuendaks: kui minu peres oleks laps (ja kindlasti ta ühel hetkel ka tuleb), siis ma sooviks, et minu laps ei läheks statistikalahtrisse nimega "väljaspool abielu".
Minu peamine kommentaar sinu argumentide suhtes on, et need ei ole veenvad. Põhjendus: "mingi protsent" tahab või teeb ei ole mingi põhjendus. Paljugi mis mingi protsent teeb. Eriti arvesta sellega, et need inimesed, keda sa veenda püüad, ei ole homoseksuaalsed, seega on neile kõik see, mis sulle tundub iseenesestmõistetav, võõras.
Kui ma oma vastuväites tõin võrdluse pedofiiliaga, siis ei püüdnud ma kuidagi samastada pedofiiliat ja homoseksualismi vaid vastupidi neid vastandada. Ehk siis, "mingi protsendi" olemasole ei ole põhjus selle legaliseerimiseks. Eriti kui sa ei too välja, kui suur see protsent on. Mina tõesti arvan, et protsent homoseksuaalsetest paaridest, kes on loonud perekonna, on tühine. Ja seni kui see on lihtsalt minu arvamus vs. sinu arvamus, ei teki ka kunagi mingit lahendust sellele diskussioonile, isegi kui sinu arvamus põhineb tugeval iskilikul kogemusel ja veendumusel. Samas kui sa ütled, et nt. 40% homoseksuaalsetest paaridest saab 10 aasta jooksul lapse ja viitad uuringule, mis tõestab, et need lapsed on täiesti võrdväärsed hetero-peres kasvanutega (ma saan aru küll, et see kõlab nagu "tõesta, et neegri ja valge laps on normaalne inimene"), siis oleks su väide palju usaldusväärsem. Siinkohal tänud rd viitele.
Teiseks, sinu kolmas, viies ja kuues argument ei toeta kuidagi soovi homoabielusid legaliseerida. Kahes esimeses neist sa ütled, et seda seadust pole vaja ja viimases tood põhjuseks statistilise analüüsi. Ma arvan, et statistika koha pealt on kindlasti suuremaidki vigu mida tehakse. Samuti ei ole statistikaameti töö korrigeerimine eriti veenev argument homoabielude legaliseerimiseks.
Ehk siis kokkuvõttes. Kui sa tahad oma arvamusavaldustega tõsta toetust homo-abielude suhtes heteroseksuaalide seas, siis pead kindlasti ületama emotsionaalsuse oma argumentides ja rõhuma rohkem faktilisele (igasugu uuringud) ja loogilisele (nt. J.S. Mill) tõestusmaterjalile. Igatahes jõudu sulle selles tegevuses, olen sinu poolt!
Raiko
Tuesday, May 23, 2006
Tõnismäele II Maailmasõja memoriaal
Viimaste Pronkssõduri ümber toimuvate "rahutuste" valguses teen ettepaneku püstitada Tõnismäele II Maailmasõja memoriaal, kus kõrvuti Nõukogude sõjaväevormis seisva raudmehega oleks ka Saksa mundris sõdur.
Eelnevalt peaks Riigikogu kehtestama konkreetse nimekirja sümbolitest, mille kasutamine on lubatud ja millised mitte. Nii arvan ma, et saksa sõduri munder on ikkagi lihtsalt üks riie, mida kandsid miljonid sõdalased teatud ajaperioodil, aga mitte vihkamise ja vägivalla sümbol. Samas kui haakrist ja SS-sümboolika kui konkreetsed märgid peaksid olema keelatud, et selgelt näidata, et me mõistame hukka nende taga olnud filosoofia. Sellest lähtuvalt tuleks tellida ka Saksa sõdurit kujutav skulptuur.
Samuti tuleks arutada nõukogude sümboolika üle. Viisnurk on ilmselgelt märk, mis tähistab rahvaste sõprust (viis kontinenti) või suuri eesmärk (per aspera ad astra), samas kui sirp ja vasar on ikkagi ühe konkreetse kuritegeliku ja vägivaldse süsteemi sümbol. Kui otsustame keelata näiteks ristatud sirbi ja vasara kasutamise (nagu on teinud mitmed ida-Euroopa riigid), tuleks selline sümboolika loomulikult eemaldada ka olemasolevatelt kujudelt (nt. Pronkssõdur, kui seal see on).
Need sümbolite keelustamised peaksid toimuma võimalikult võrdse ja sarnase loogika alusel. Samuti peaksid üsnagi sarnased olema II Maailmasõja memoriaali nõukogude ja saksa mundris sõdurite kujud (mõl. samas suuruses, sarnasel taustal ja leinapoosis). Sellega annaksime teada, et suhtume nii natslikku kui nõukogude kommunistlikku režiimi ühtmoodi hukkamõistvalt kui meie rahvale ja kogu maailmale palju kahju toonud valitsuvormidesse. Samas austame kummagi riigi eest hukkunud lihtsõdurite mälestust, ega püüa olematuks kirjutada ajalugu.
II Maailmasõja memoriaalil kahe sõduri vahel võiks olla kuju eesti emast lapsega. Sümboliseerimaks (Eesti) rahvast, kes oli kannatajaks nende kahe kuritegeliku võõrvõimu omavahelises maailmajagamises. Sümboliseerimaks ema, kelle üks poeg võitles sakslaste ja teine venelaste poolel, kellel oli ükskõik igasugu filosoofiatest ja kelle jaoks 9. mai ei olnud poliitiline sündmus, vaid esimene lootus oma poegasid elusatena näha.
Eelnevalt peaks Riigikogu kehtestama konkreetse nimekirja sümbolitest, mille kasutamine on lubatud ja millised mitte. Nii arvan ma, et saksa sõduri munder on ikkagi lihtsalt üks riie, mida kandsid miljonid sõdalased teatud ajaperioodil, aga mitte vihkamise ja vägivalla sümbol. Samas kui haakrist ja SS-sümboolika kui konkreetsed märgid peaksid olema keelatud, et selgelt näidata, et me mõistame hukka nende taga olnud filosoofia. Sellest lähtuvalt tuleks tellida ka Saksa sõdurit kujutav skulptuur.
Samuti tuleks arutada nõukogude sümboolika üle. Viisnurk on ilmselgelt märk, mis tähistab rahvaste sõprust (viis kontinenti) või suuri eesmärk (per aspera ad astra), samas kui sirp ja vasar on ikkagi ühe konkreetse kuritegeliku ja vägivaldse süsteemi sümbol. Kui otsustame keelata näiteks ristatud sirbi ja vasara kasutamise (nagu on teinud mitmed ida-Euroopa riigid), tuleks selline sümboolika loomulikult eemaldada ka olemasolevatelt kujudelt (nt. Pronkssõdur, kui seal see on).
Need sümbolite keelustamised peaksid toimuma võimalikult võrdse ja sarnase loogika alusel. Samuti peaksid üsnagi sarnased olema II Maailmasõja memoriaali nõukogude ja saksa mundris sõdurite kujud (mõl. samas suuruses, sarnasel taustal ja leinapoosis). Sellega annaksime teada, et suhtume nii natslikku kui nõukogude kommunistlikku režiimi ühtmoodi hukkamõistvalt kui meie rahvale ja kogu maailmale palju kahju toonud valitsuvormidesse. Samas austame kummagi riigi eest hukkunud lihtsõdurite mälestust, ega püüa olematuks kirjutada ajalugu.
II Maailmasõja memoriaalil kahe sõduri vahel võiks olla kuju eesti emast lapsega. Sümboliseerimaks (Eesti) rahvast, kes oli kannatajaks nende kahe kuritegeliku võõrvõimu omavahelises maailmajagamises. Sümboliseerimaks ema, kelle üks poeg võitles sakslaste ja teine venelaste poolel, kellel oli ükskõik igasugu filosoofiatest ja kelle jaoks 9. mai ei olnud poliitiline sündmus, vaid esimene lootus oma poegasid elusatena näha.
Sunday, May 21, 2006
Montengro - a new country on world map!
"Montenegro has voted for independence from its union with Serbia, according to unofficial projections.
Initial indications are that 56.3% of voters elected to secede from Serbia. The pro-independence bloc needs to win 55% of the vote to succeed." BBC
Congratulations!!!
Update: the official results give 55,5% for the independence side and calls for recount have been rised. A narrow victory indeed. Luckily, Serbia has accepted the result.
Initial indications are that 56.3% of voters elected to secede from Serbia. The pro-independence bloc needs to win 55% of the vote to succeed." BBC
Congratulations!!!
Update: the official results give 55,5% for the independence side and calls for recount have been rised. A narrow victory indeed. Luckily, Serbia has accepted the result.
Lugemissoovitus: Jean-Pierre Minaudier
Eelmises Vikerkaares (4-5/2006) on mõtlemapanev lugemismaterjal teise maailmasõja mäletamisest Eestis ja Prantsusmaal. Ehk siis sellest, miks Prantsusmaal ei saada aru meie ükskõiksusest natsi-kuridegude vastu. Mõnevõrra lühemalt on samad ideed kajastatud ka oktoobrikuises Päevalehe artiklis, mille järel Minaudieri sõnutsi "valati teda ajalehe veebikommentaarides üle eestlaste kohta haruldaselt ägeda sõimuga kommunismi- ja venemeelsuse pärast." Samas kui tema kaasmaalased on teda süüdistanud eestlaste vaatenurga tutvustamise eest natsismi õigustamises.
Ühe olulise erinevusega eestlaste ja prantslaste ajalootunnetuses, toob Minaudier välja rahvusküsimuse vastandliku tõlgenduse. "Eestlased defineerivad ennast kui Kulturnation’i, see tähendab keele alusel. ... Prantsusmaa on aga poliitiline rahvus. Prantslane ei ole inimene, kes räägib prantsuse keelt: prantslane on Prantsuse Vabariigi kodanik." Türgis sündinud immigrant, kellel on Prantsuse pass, ei ole Türklane, vaid Türgi päritolu prantslane. Selle pärast tunnetavad ka prantslased teise maailmasõja ajal toimunud juutide tapmisi kodumaal kui terrorit nende rahva vastu. Eestlaste jaoks on tegu siiski ühe teise rahva kannatustega. Ja iga keskmine inimene suudab tragöödiana võtta neid (ja ainult neid) asju, mis on juhtunud, tema, tema perekonna või tema rahvaga.
Eestis suhtutakse küll natsikuridegudesse hukkamõistvalt, kuid samas tunnistatakse, et tegemist oli ainsa võimuga, kes üritas takistada Nõukogude vägede okupatsiooni. Saksa vägede lahkumisele järgnes ligi 50 aastat terrorit kommunistliku valitsuse poolt. Seega on eestlaste jaoks kommunism seotud suuresti kuritegelike ideedega, samas kui Prantsusmaal olid kommunistid peamised vastupanuliikumise juhid ning seega rahva vabastajad ja kangelased. Seega on prantslaste jaoks arusaamatu, kuidas neid kaht režiimi saab omavahel võrrelda ning igasugu katsed seda prantsuse meedias teha on lõppenud tugeva pahameeletormiga. Minaudieri arvates oleksid Eesti ajaloolased Mart Laar ja Lauri Vahtre oma kirjutiste ja sõnavõttude eest Prantsusmaal juba ammu kohtu ette antud, kui fašismi kuritegude õigustajad.
Igatahes on tegemist huvitava artikliga, mis aitab selgitada, kuidas erinev ajalookogemus võib samast sündmusest tekitada täiesti vastandlikud nägemused. Ja ilmselgelt pole mõtet vaielda, kummal on seejuures õigus, vaid aru saada, millest on tekkinud need erinevad arusaamad ja sellest lähtuvalt oma ideid selgitada.
Soovitan kindlasti mitte piirduda ainult viidatud Päevalehe artikli lugemisega, vaid hankida Vikerkaar ja lugeda sealt tervet esseed.
P.S. sarnaste probleemide ees seisab täna Horvaatia. Kindral Gotovina, kes eelmise aasta lõpus vahistati ja Haagi sõjakuridegude kohtu ette anti süüdistatuna serblaste vastases genotsiidis, on horvaatlaste jaoks kangelane, kes päästis riigi. Eurooplaste jaoks aga julm kindral, kes külmavereliselt ajas kodudest välja 200 000 ja tappis 150 serblasest tsiviilelanikku. Nüüd on rahvuskangelase toetuseks välja astunud ka Horvaatia parim jalgpalliklubi Dinamo Zagreb, kes annetab viimase liigamängu piletitulud Gotovina kaitsmiseks Haagis. On ta siis õilis rahvuskangelane või jõhker massimõrvar?
Ühe olulise erinevusega eestlaste ja prantslaste ajalootunnetuses, toob Minaudier välja rahvusküsimuse vastandliku tõlgenduse. "Eestlased defineerivad ennast kui Kulturnation’i, see tähendab keele alusel. ... Prantsusmaa on aga poliitiline rahvus. Prantslane ei ole inimene, kes räägib prantsuse keelt: prantslane on Prantsuse Vabariigi kodanik." Türgis sündinud immigrant, kellel on Prantsuse pass, ei ole Türklane, vaid Türgi päritolu prantslane. Selle pärast tunnetavad ka prantslased teise maailmasõja ajal toimunud juutide tapmisi kodumaal kui terrorit nende rahva vastu. Eestlaste jaoks on tegu siiski ühe teise rahva kannatustega. Ja iga keskmine inimene suudab tragöödiana võtta neid (ja ainult neid) asju, mis on juhtunud, tema, tema perekonna või tema rahvaga.
Eestis suhtutakse küll natsikuridegudesse hukkamõistvalt, kuid samas tunnistatakse, et tegemist oli ainsa võimuga, kes üritas takistada Nõukogude vägede okupatsiooni. Saksa vägede lahkumisele järgnes ligi 50 aastat terrorit kommunistliku valitsuse poolt. Seega on eestlaste jaoks kommunism seotud suuresti kuritegelike ideedega, samas kui Prantsusmaal olid kommunistid peamised vastupanuliikumise juhid ning seega rahva vabastajad ja kangelased. Seega on prantslaste jaoks arusaamatu, kuidas neid kaht režiimi saab omavahel võrrelda ning igasugu katsed seda prantsuse meedias teha on lõppenud tugeva pahameeletormiga. Minaudieri arvates oleksid Eesti ajaloolased Mart Laar ja Lauri Vahtre oma kirjutiste ja sõnavõttude eest Prantsusmaal juba ammu kohtu ette antud, kui fašismi kuritegude õigustajad.
Igatahes on tegemist huvitava artikliga, mis aitab selgitada, kuidas erinev ajalookogemus võib samast sündmusest tekitada täiesti vastandlikud nägemused. Ja ilmselgelt pole mõtet vaielda, kummal on seejuures õigus, vaid aru saada, millest on tekkinud need erinevad arusaamad ja sellest lähtuvalt oma ideid selgitada.
Soovitan kindlasti mitte piirduda ainult viidatud Päevalehe artikli lugemisega, vaid hankida Vikerkaar ja lugeda sealt tervet esseed.
P.S. sarnaste probleemide ees seisab täna Horvaatia. Kindral Gotovina, kes eelmise aasta lõpus vahistati ja Haagi sõjakuridegude kohtu ette anti süüdistatuna serblaste vastases genotsiidis, on horvaatlaste jaoks kangelane, kes päästis riigi. Eurooplaste jaoks aga julm kindral, kes külmavereliselt ajas kodudest välja 200 000 ja tappis 150 serblasest tsiviilelanikku. Nüüd on rahvuskangelase toetuseks välja astunud ka Horvaatia parim jalgpalliklubi Dinamo Zagreb, kes annetab viimase liigamängu piletitulud Gotovina kaitsmiseks Haagis. On ta siis õilis rahvuskangelane või jõhker massimõrvar?
Tuesday, May 16, 2006
Rumors of cooling off in Estonian real estate marked strongly exaggerated
Recently the media and the banks have taken a point of view the real estate bubble in Estonia is cooling off. I beg to differ.
First and foremost, we should not forget that the real estate market is very local. The free movement of goods does not apply. So any comparison to real estate prices in Helsinki or Stockholm is definetely interesting but not really practical. The only thing that matters is the local supply and demand. And as long as the supply is low and stable and the demand is increasing, the prices will increase as well.
It is generally believed that approximately 1,5% of housing fund should be renewed annually. Logically, on average a house does not stand more than 70 years or so. New construction in other countries has also fluctuated around the 1,5% treshold. In Estonia, new construction still amounts only to 0,7% of existing housing fund (1,2% in Tallinn and its surroundings). The construction intensity has leveled off somewhat and in near term cannot significantly rise due to limitations in planning regulations and lack of workforce in construction as well as in design. So the supply is low and limited.
From the demand side, it is true in the long run that if property prices rise quicker than income, demand lowers as less people are able to afford a dwelling. In the short run, however, credit comes to rescue. In 2005 housing loans to GDP ratio in Estonia was 25%, well below EU average of 45%. But the growth is huge - in 2005, housing loans outstanding increased by 17,5 billion EEK, a jump of 75%. As long as such growth continues, there will be more new money flowing to the market that can be accomodated by new construction, i.e. some of the money must be spent on paying higher prices for existing (and new) properties. The statistics from first 3 months of 2006 show no reduction in borrowing, other than the usual temporary dip at the beginning of the year. The borrowing rate is actually two times higher than a year ago.
As people are more and more willing to take on new loans to increase their living standards to Western European levels (and all signs show that they are) we can predict a 20% increase in reale estate prices for the coming year as well. So watch out for those housing loan statistics and look for great returns on residential property in Estonia
P.S. the author still lives in a rented appartment.
First and foremost, we should not forget that the real estate market is very local. The free movement of goods does not apply. So any comparison to real estate prices in Helsinki or Stockholm is definetely interesting but not really practical. The only thing that matters is the local supply and demand. And as long as the supply is low and stable and the demand is increasing, the prices will increase as well.
It is generally believed that approximately 1,5% of housing fund should be renewed annually. Logically, on average a house does not stand more than 70 years or so. New construction in other countries has also fluctuated around the 1,5% treshold. In Estonia, new construction still amounts only to 0,7% of existing housing fund (1,2% in Tallinn and its surroundings). The construction intensity has leveled off somewhat and in near term cannot significantly rise due to limitations in planning regulations and lack of workforce in construction as well as in design. So the supply is low and limited.
From the demand side, it is true in the long run that if property prices rise quicker than income, demand lowers as less people are able to afford a dwelling. In the short run, however, credit comes to rescue. In 2005 housing loans to GDP ratio in Estonia was 25%, well below EU average of 45%. But the growth is huge - in 2005, housing loans outstanding increased by 17,5 billion EEK, a jump of 75%. As long as such growth continues, there will be more new money flowing to the market that can be accomodated by new construction, i.e. some of the money must be spent on paying higher prices for existing (and new) properties. The statistics from first 3 months of 2006 show no reduction in borrowing, other than the usual temporary dip at the beginning of the year. The borrowing rate is actually two times higher than a year ago.
As people are more and more willing to take on new loans to increase their living standards to Western European levels (and all signs show that they are) we can predict a 20% increase in reale estate prices for the coming year as well. So watch out for those housing loan statistics and look for great returns on residential property in Estonia
P.S. the author still lives in a rented appartment.
Saturday, May 13, 2006
Palts tulumaksust
Eilses Äripäevas on Tõnis Palts võtnud kaitsta Eesti maksukeskonda, soovitades mitte kehtestada alates 2009 ettevõtte tulumaksu. Minu jaoks juhib ta seejuures tähelepanu paarile asjaolule, mille ma seni mõelnud ei ole.
Esiteks, miks meil üldse tulumaksu vaja. Ausalt öeldes olen ka mina seni arvanud, et Euroopa Liiduga sai kokku lepitud, et tulumaks tuleb ja kõik. Kas valitsus on mind petnud või olen ise olnud laisk ja ükskõikne, aga selgub, et ma olen valesti aru saanud. Vaatamata paljude valitsusjuhtide propagandale Ida-Euroopa "alatu" maksukonkurentsi vastu, lubab EL kehtestada igal liikmesriigil sellise maksu nagu see soovib. Ehk nagu Palts võrdleb, "keegi ei nõua Austrialt mägede tasandamist, kuna neil on suusaturismi arendamisel Eestiga võrreldes eelis."
See, mis Eestile probleeme tekitab on Euroopa Liidu ema- ja tütarühingute direktiiv, mille eesmärgiks on vältida topeltmaksustamise tekkimist ühes liikmesriigis asuva tütarettevõtja kasumi jaotamisel teises liikmesriigis asuvale emaettevõtjale. Ehk siis kui Eesti firma maksab Rootsi emaettevõttele dividende, siis neid dividende tuleks maksustada ainult Rootsis. Kuigi rahandusministeeriumi seisukoht on, et meil ei maksustatagi dividende vaid lihtsalt kasumit dividendi maksmise hetkel on olemas Euroopa Kohtu lahend, mis leidis, et "igasugune maks, mis kuulub dividendide maksmise hetkel tasumisele (ükskõik kas dividendi maksja või saaja poolt), on kinnipeetav tulumaks direktiivi mõistes." Ehk siis Eesti tulumaks on ikkagi dividendide maks.
Rahandusministeeriumi seisukoht antud küsimuses on olnud, et vastuolu direktiiviga puudub ning et Kreeka tulumaksusüsteem (mida käsitles Euroopa Kohtu lahend) ei ole Eesti omaga võrreldav. Küll aga võeti vastu EL-i pakutud üleminekuperiood tulumaksuseaduse direktiiviga kooskõlla viimiseks kuni 2008. a. lõpuni, et välistada võimalikud kohtuvaidlused direktiivi tõlgendamise küsimuses. Täna on Euroopa Liit väljendanud selget seisukohta, et Eesti ettevõtete tulumaks tänasel kujul ei ole direktiiviga kooskõlas ja tuleb ära muuta. (viimased 2 lõiku põhinevad rahandusministeeriumi kontspetsioonil).
Seega ei tohiks me alates 2009. aastast välja makstavate dividendide pealt enam ettevõtte tulumaksu arvestada. Alternatiivideks oleks jääda ilma umbes miljardist kroonist maksutulust või taastada ettevõtete tulumaks tavapärases (või mingis uues) mõistes.
Paltsi arvates oleks mõistlikum esimene variant. Miljard krooni maksutulu, millest ilma jääme on muidugi suur raha (ca 1,5% riigi eelarvest), aga kindlasti mitte katastroofiline. Lisaks tekitab tulumaksu arvestamine ja maksu administreerimine palju lisakulusid nii ettevõtetele kui maksuametile.
Olulisem on, kuidas mõjub maksusüsteem investeeringute rahavoogudele. Erinevalt Paltsist olen ma täiesti kindel, et tehtavatest investeeringutest hakatakse seetõttu rohkem raha välja võtma kui täna. Täna on välisfirmal valida, kas miljon krooni Eestis või 770 tuhat kodus, tulumaksu kaotamisel summad võrdsustuvad. Kindlasti on ettevõtteid, kelle jaoks see 23%-line erinevus on otsustamisel oluline.
Aga teiselt poolt tuleks hinnata, kuidas mõjub maksu kaotamine investeeringute sissevoolule Eestisse. Sest teadmine, et Eestis teenitud tulu (või nagu Palts nimetab: effektiivsust) ei maksustata, mõjub tugeva argumendina Eestisse investeerimise kasuks otsustamisel. Võiks öelda, et tänane süsteem mõjub teatavat laadi kapitali välja viimise piiranguna. Ajalugu on näidanud, et riigid, kes kapitali liikumist piiravad ei ole eriti populaarsed investeeringute sihtriigid. Lisanduvad investeeringud aitavad luua uusi töökohti ja tõstavad palkasid, mille läbi suurenevad ka riigieelarvesse laekuvad maksutulud.
Seega olen üldjoontes nõus Paltsi arvamusega, et kasum, kui effektiivse äritegemise tulem, ei peaks olema maksustatud. Millegi pärast on Rahandusministeerium oma kontseptsioonis leidnud seda võimalust analüüsides, et "tagajärgede prognoosimatuse, maksumaksjate ebavõrdse kohtlemise ning riigieelarvele tekkiva suure negatiivse mõju tõttu langeb antud mudel edaspidisest analüüsist välja". Minu arvates, tuleks pigem vaeva näha nende tagajärgede parima võimaliku prognoosimisega. Kindlasti võiks ka Palts omalt poolt kaasa aidata ja välja pakkuda kvantifitseeritud analüüsi oma ettepaneku mõjule. Jään huviga ootama Rahandusministeeriumi vastust ja tulevast diskussiooni antud teemal.
Esiteks, miks meil üldse tulumaksu vaja. Ausalt öeldes olen ka mina seni arvanud, et Euroopa Liiduga sai kokku lepitud, et tulumaks tuleb ja kõik. Kas valitsus on mind petnud või olen ise olnud laisk ja ükskõikne, aga selgub, et ma olen valesti aru saanud. Vaatamata paljude valitsusjuhtide propagandale Ida-Euroopa "alatu" maksukonkurentsi vastu, lubab EL kehtestada igal liikmesriigil sellise maksu nagu see soovib. Ehk nagu Palts võrdleb, "keegi ei nõua Austrialt mägede tasandamist, kuna neil on suusaturismi arendamisel Eestiga võrreldes eelis."
See, mis Eestile probleeme tekitab on Euroopa Liidu ema- ja tütarühingute direktiiv, mille eesmärgiks on vältida topeltmaksustamise tekkimist ühes liikmesriigis asuva tütarettevõtja kasumi jaotamisel teises liikmesriigis asuvale emaettevõtjale. Ehk siis kui Eesti firma maksab Rootsi emaettevõttele dividende, siis neid dividende tuleks maksustada ainult Rootsis. Kuigi rahandusministeeriumi seisukoht on, et meil ei maksustatagi dividende vaid lihtsalt kasumit dividendi maksmise hetkel on olemas Euroopa Kohtu lahend, mis leidis, et "igasugune maks, mis kuulub dividendide maksmise hetkel tasumisele (ükskõik kas dividendi maksja või saaja poolt), on kinnipeetav tulumaks direktiivi mõistes." Ehk siis Eesti tulumaks on ikkagi dividendide maks.
Rahandusministeeriumi seisukoht antud küsimuses on olnud, et vastuolu direktiiviga puudub ning et Kreeka tulumaksusüsteem (mida käsitles Euroopa Kohtu lahend) ei ole Eesti omaga võrreldav. Küll aga võeti vastu EL-i pakutud üleminekuperiood tulumaksuseaduse direktiiviga kooskõlla viimiseks kuni 2008. a. lõpuni, et välistada võimalikud kohtuvaidlused direktiivi tõlgendamise küsimuses. Täna on Euroopa Liit väljendanud selget seisukohta, et Eesti ettevõtete tulumaks tänasel kujul ei ole direktiiviga kooskõlas ja tuleb ära muuta. (viimased 2 lõiku põhinevad rahandusministeeriumi kontspetsioonil).
Seega ei tohiks me alates 2009. aastast välja makstavate dividendide pealt enam ettevõtte tulumaksu arvestada. Alternatiivideks oleks jääda ilma umbes miljardist kroonist maksutulust või taastada ettevõtete tulumaks tavapärases (või mingis uues) mõistes.
Paltsi arvates oleks mõistlikum esimene variant. Miljard krooni maksutulu, millest ilma jääme on muidugi suur raha (ca 1,5% riigi eelarvest), aga kindlasti mitte katastroofiline. Lisaks tekitab tulumaksu arvestamine ja maksu administreerimine palju lisakulusid nii ettevõtetele kui maksuametile.
Olulisem on, kuidas mõjub maksusüsteem investeeringute rahavoogudele. Erinevalt Paltsist olen ma täiesti kindel, et tehtavatest investeeringutest hakatakse seetõttu rohkem raha välja võtma kui täna. Täna on välisfirmal valida, kas miljon krooni Eestis või 770 tuhat kodus, tulumaksu kaotamisel summad võrdsustuvad. Kindlasti on ettevõtteid, kelle jaoks see 23%-line erinevus on otsustamisel oluline.
Aga teiselt poolt tuleks hinnata, kuidas mõjub maksu kaotamine investeeringute sissevoolule Eestisse. Sest teadmine, et Eestis teenitud tulu (või nagu Palts nimetab: effektiivsust) ei maksustata, mõjub tugeva argumendina Eestisse investeerimise kasuks otsustamisel. Võiks öelda, et tänane süsteem mõjub teatavat laadi kapitali välja viimise piiranguna. Ajalugu on näidanud, et riigid, kes kapitali liikumist piiravad ei ole eriti populaarsed investeeringute sihtriigid. Lisanduvad investeeringud aitavad luua uusi töökohti ja tõstavad palkasid, mille läbi suurenevad ka riigieelarvesse laekuvad maksutulud.
Seega olen üldjoontes nõus Paltsi arvamusega, et kasum, kui effektiivse äritegemise tulem, ei peaks olema maksustatud. Millegi pärast on Rahandusministeerium oma kontseptsioonis leidnud seda võimalust analüüsides, et "tagajärgede prognoosimatuse, maksumaksjate ebavõrdse kohtlemise ning riigieelarvele tekkiva suure negatiivse mõju tõttu langeb antud mudel edaspidisest analüüsist välja". Minu arvates, tuleks pigem vaeva näha nende tagajärgede parima võimaliku prognoosimisega. Kindlasti võiks ka Palts omalt poolt kaasa aidata ja välja pakkuda kvantifitseeritud analüüsi oma ettepaneku mõjule. Jään huviga ootama Rahandusministeeriumi vastust ja tulevast diskussiooni antud teemal.
Wednesday, May 10, 2006
Tallinn peaks lõpuni viima Harju tänava detailplaneeringu
Eile allkirjastasid Tallinna Linnavalitsuse ja Harju tänava äärsete kinnistute omanikud 150 miljoni kroonise leppe kinnistute ostuks linnale. Ma isiklikult arvan, et antud ala võiks pigem taas-hoonestada, mis sobituks vanalinna tiheasustuse miljööga. Veidi mõtestatuma selgituse selle kohta on andnud Mart Port Äripäevas:
"Linliku ruumi seisukohalt oleks Harju tänava teise külje hoonestamine hädavajalik. Väidetakse, et kinnihoonestamisega kaotab Niguliste kirik oma mõju. Vaidleksin vastu: keskaegsetes linnades paistis siluett kaugele. Ligemal kadusid tornid hoonestuse vahele, külje alla jõudes nägid neid lähidistantsilt ja mõju oli vägev. Sama on ka raekojaga Viru tänavat pidi lähenedes - ja siis ootamatult suurena mõjuv plats. Harju tänava poolt tulles see ei tööta, kuna Vabaduse väljak on võrdlemisi lahtine, siis tuleb lage Harju tänav ning Raekoja plats mõjub siis hoopis väiksena."
Samuti ei arva ma, et kui inimestelt küsida, kas neile meeldib Harju tänav haljasalana, siis saab vastuse küsimusele, kas selle saavutamiseks tuleb kulutada 150 miljonit krooni. Kui lasta kellelgi (rahval) enda eest otsustada, siis tuleb talle anda ka piisav info otsustamiseks.
Kuid ikkagi. Kui juba otsustati need kinnistud osta, siis on linna kohus oma vara eest ka hästi seista. Selleks peaks linn lõpuni viima algatatud detailplaneeringu, et anda kinnistutele maksimaalne väärtus. Kuna detailplaneeringud on Eestis aegumatud, annaks see võimaluse linnavalitsuse (või linnarahva) soovide muutusel kinnistud maha müüa. Arvan, et juba täna leiaks detailplaneeringuga kinnistutele (praeguse kavandi järgi ehitusõigust ca. 9000 m2) ostja vähemalt 180 miljoni krooniga. Sellisel juhul võiks seda 150 miljonit lugeda mitte linnarahva raha raiskamiseks vaid investeeringuks. Ja on ju ometi õige, et tugeva majanduskasvu ajal tuleks säästa tuleviku tarvis, pannes raha investeeringutesse.
"Linliku ruumi seisukohalt oleks Harju tänava teise külje hoonestamine hädavajalik. Väidetakse, et kinnihoonestamisega kaotab Niguliste kirik oma mõju. Vaidleksin vastu: keskaegsetes linnades paistis siluett kaugele. Ligemal kadusid tornid hoonestuse vahele, külje alla jõudes nägid neid lähidistantsilt ja mõju oli vägev. Sama on ka raekojaga Viru tänavat pidi lähenedes - ja siis ootamatult suurena mõjuv plats. Harju tänava poolt tulles see ei tööta, kuna Vabaduse väljak on võrdlemisi lahtine, siis tuleb lage Harju tänav ning Raekoja plats mõjub siis hoopis väiksena."
Samuti ei arva ma, et kui inimestelt küsida, kas neile meeldib Harju tänav haljasalana, siis saab vastuse küsimusele, kas selle saavutamiseks tuleb kulutada 150 miljonit krooni. Kui lasta kellelgi (rahval) enda eest otsustada, siis tuleb talle anda ka piisav info otsustamiseks.
Kuid ikkagi. Kui juba otsustati need kinnistud osta, siis on linna kohus oma vara eest ka hästi seista. Selleks peaks linn lõpuni viima algatatud detailplaneeringu, et anda kinnistutele maksimaalne väärtus. Kuna detailplaneeringud on Eestis aegumatud, annaks see võimaluse linnavalitsuse (või linnarahva) soovide muutusel kinnistud maha müüa. Arvan, et juba täna leiaks detailplaneeringuga kinnistutele (praeguse kavandi järgi ehitusõigust ca. 9000 m2) ostja vähemalt 180 miljoni krooniga. Sellisel juhul võiks seda 150 miljonit lugeda mitte linnarahva raha raiskamiseks vaid investeeringuks. Ja on ju ometi õige, et tugeva majanduskasvu ajal tuleks säästa tuleviku tarvis, pannes raha investeeringutesse.
Tuesday, May 09, 2006
Foriegn affairs developments
Today two interesting and potentially important foreign affairs developments evolved.
Firstly, Iran's President, Mahmoud Ahmadinejad, sent a letter to President George W. Bush, the translation of which has been released by United Nations diplomats, where it critizes American policy on many fronts.
I see many anti-Bush people agreeing with the letter and its tone. I nevertheless encourage you to remember that it is written by the leader of a state that does not accept international law, has repeatedly stated its desire for one of its neighbouring countries to be wiped off the map, restricts the rights of its citizens for most of freedoms (the bill to allow women to top sports events was recently vetoed), and wants to develop nuclear weapons.
Also, the letter poses many questions, but does not give any positive content, any practical suggestions. Although, it repeatedly calls for Mr. Bush to lead his country by the teachings of Jesus Christ, i think that citing a Holy Book does not amount to constructive foreign policy. It does, however, work well as populist tool for rising anti-American sentiment home and abroad before the expected Security Council resolutions against Iran.
It is nevertheless worthwhile reading, as it is the first first direct communication from an Iranian leader to an American president since 1979, when the Islamic Revolution took place in Iran. The text aslo gives interesting insight into the thinking and populism of President Ahmadinejad. I believe we can expect more active foreign policy from Iran in the future, which of course is a worrying trend.
On a separate development, UN elected members to its new human rights body. The newly established UN Human Rights Council was ment to replace the Human Rights Commission, discredited for having members with terrible rights records. Indeed, Sudan and Zimbabwe were among the last members of the body.
Although, each country needed a majority vote in the 191-member General Assembly to be elected into the new body, countries like China, Cuba, Pakista, Russia, and Saudi Arabia got elected. It clearly shows two worrying trends. Firstly, that majority of countries in the world do not consider these five as opressors of human rights. And secondly, that the body may well prove to be as ineffective in dealing with human rights violations as Human Rights Comission was.
On a more local note, i am curios to know (and dissapointed that it has not been discussed in the media) whether and why did Estonia not stand for the elections, and how did we vote.
Firstly, Iran's President, Mahmoud Ahmadinejad, sent a letter to President George W. Bush, the translation of which has been released by United Nations diplomats, where it critizes American policy on many fronts.
I see many anti-Bush people agreeing with the letter and its tone. I nevertheless encourage you to remember that it is written by the leader of a state that does not accept international law, has repeatedly stated its desire for one of its neighbouring countries to be wiped off the map, restricts the rights of its citizens for most of freedoms (the bill to allow women to top sports events was recently vetoed), and wants to develop nuclear weapons.
Also, the letter poses many questions, but does not give any positive content, any practical suggestions. Although, it repeatedly calls for Mr. Bush to lead his country by the teachings of Jesus Christ, i think that citing a Holy Book does not amount to constructive foreign policy. It does, however, work well as populist tool for rising anti-American sentiment home and abroad before the expected Security Council resolutions against Iran.
It is nevertheless worthwhile reading, as it is the first first direct communication from an Iranian leader to an American president since 1979, when the Islamic Revolution took place in Iran. The text aslo gives interesting insight into the thinking and populism of President Ahmadinejad. I believe we can expect more active foreign policy from Iran in the future, which of course is a worrying trend.
On a separate development, UN elected members to its new human rights body. The newly established UN Human Rights Council was ment to replace the Human Rights Commission, discredited for having members with terrible rights records. Indeed, Sudan and Zimbabwe were among the last members of the body.
Although, each country needed a majority vote in the 191-member General Assembly to be elected into the new body, countries like China, Cuba, Pakista, Russia, and Saudi Arabia got elected. It clearly shows two worrying trends. Firstly, that majority of countries in the world do not consider these five as opressors of human rights. And secondly, that the body may well prove to be as ineffective in dealing with human rights violations as Human Rights Comission was.
On a more local note, i am curios to know (and dissapointed that it has not been discussed in the media) whether and why did Estonia not stand for the elections, and how did we vote.
Sunday, May 07, 2006
Estonian government subsidises energy on the account of environment
Recently there has been some talk about the extraordinarily great profit of Eesti Energia (EE), Estonia's state-owned main electricity producer. EE's last year's annual profit was 137 million Euros, highest of all times. 74 million Euros of the profit came from the sale CO2 quotas.
At the same time Eesti Energia has been allocated CO2 quota of approximately 15 million tons per year, which with the recent prices between 20 to 30 EUR /ton equals to a subsidy of 375 million Euros.
Why i call it a subsidy is that the whole idea behind Kyoto protocol and the EU's Emission Trading Scheme (EMS) is to allocate a cost to the enivronmental damage from pollution. The logic is that as people pollute by, for example, consuming electricity from fossil fuels, they damage the environment, but the cost of the damage is not carried by the consumers but by all people worldwide including those who do not consume energy or use renewable sources. EMS should eliminate this unfairness by allocating the total cost to the polluters and thereby creating financial incentives to reduce CO2 emissions.
So clearly, giving Eesti Energia 15 million tons of emission rights is pretty much the same as to give them 375 million Euros in cash. If we deduct the the subsidy from the company's net profit, we get an economic loss of 238 million Euros. So instead of reducing electricity prices for consumers as some journalists have suggested, Eesti Energia should increase the prices so that the polluters carry all the cost of their damage. As EE sold 6,2 TWh of electricity to home market (which is regulated), the prices should rise at least 3,8 Euro cents per kWh for EE to break even. Add to that the necessary cost of capital and the fair price for energy should be approximately 5 Euro cent (78 Estonian sent) higher than today.
Our free market minded government should not go on subsidising energy prices.
At the same time Eesti Energia has been allocated CO2 quota of approximately 15 million tons per year, which with the recent prices between 20 to 30 EUR /ton equals to a subsidy of 375 million Euros.
Why i call it a subsidy is that the whole idea behind Kyoto protocol and the EU's Emission Trading Scheme (EMS) is to allocate a cost to the enivronmental damage from pollution. The logic is that as people pollute by, for example, consuming electricity from fossil fuels, they damage the environment, but the cost of the damage is not carried by the consumers but by all people worldwide including those who do not consume energy or use renewable sources. EMS should eliminate this unfairness by allocating the total cost to the polluters and thereby creating financial incentives to reduce CO2 emissions.
So clearly, giving Eesti Energia 15 million tons of emission rights is pretty much the same as to give them 375 million Euros in cash. If we deduct the the subsidy from the company's net profit, we get an economic loss of 238 million Euros. So instead of reducing electricity prices for consumers as some journalists have suggested, Eesti Energia should increase the prices so that the polluters carry all the cost of their damage. As EE sold 6,2 TWh of electricity to home market (which is regulated), the prices should rise at least 3,8 Euro cents per kWh for EE to break even. Add to that the necessary cost of capital and the fair price for energy should be approximately 5 Euro cent (78 Estonian sent) higher than today.
Our free market minded government should not go on subsidising energy prices.
Subscribe to:
Posts (Atom)
