Rahavliidu tudengipalk

Rahvaliit on asunud promoma tudengipalga ideed, mis kindlustaks kõik normaalselt edasijõudvad õppijad tudengistipendiumiga. Viimati kirjutas sellest lähemalt Postimehes Jaak Allik.
Üldiselt on kõrgharidus õppijale hea investeering. Kõrgharidusega inimesed saavad keskmisest oluliselt rohkem palka. Allik arvutab, et kui tudeng peaks laenurahaga kinni maksma kogu oma hariduse ja elamise, tähendaks see talle hiljem 2500-kroonist laenu kuumakset. See on kindlasti vähem, kui ta hariduse omandamisega võitnud on. Seega tunduks mõttetu kõrghariduse andmine riigi kulul. See tähendaks, et riik toetab neid andekaid, tublisid ja edukaid, kes niigi paremini hakkama saavad, ülejäänud ühiskonna arvel.
Samas kaasneb inimese kõrgharidusega ka kasu ühiskonnale. Kui üks inimene saab hariduse, saavad sellest kasu ka teised, sest haritud inimestega on lihtsam toota suuremat lisandväärtust. Kuna selline kasu ei tule inimesele otse vaid kogu ühiskonnale, peaks selle eest ka ühiskond tasuma.
Sellest lähtuvalt peaks riik kindlasti kõrgharidust mingis ulatuses toetama. Kuid kindlasti ei peaks ülikoolis käimise eest palka maksma. Üliõpilane ei ole mingi elu hammasrataste vahele jäänud, endaga mitte hakkama saav ühiskonna heidik, keda riik peab ülal pidama, vaid kõrge tulevikupotentsiaaliga inimene, kellele tuleb anda võimalus selle tulevikupotentsiaali arvelt ennast juba täna toetada, mida saabki teha laenu abil.
Täiesti arusaamatuks jäävad Alliku väited, nagu "Probleem on selles, et Eestis ei väärtustata kõrgharidusega inimeste tööd." Ei ole! Probleem võib olla selles, et ei väärtustata teatud ametialade (Allik toob välja õpetajad, kultuuritöötajad ja arstid) tööd. Nende ametite paremaks väärtustamiseks ei ole tudengipalgast midagi kasu, kui väiksed palgad nendes sektorites säilivad. Samas väärtustatakse täiesti korralikult head majandus- või juuraharidust.
Lõpuks jõuab Allik järeldusele, et "Seepärast on tasuline ja laenurahale rajanev kõrgharidus meie palgataseme juures eesti rahvuse jätkusuutlikkusele ohtlik." Nagu juba enne ütlesin, on kõrghariduse riiklik toetamine oma olemuselt edukate toetamine edutute arvelt. See suurendab ühiskonna suuremat kihistumist. Kuna tegemist on samas riigi seisukohast kasuliku investeeringuga, tuleb teatud ulatuses seda siiski teha. Aga mõistetamatuks jääb, miks tähendab Eesti madal palgatase seda, et riik võib inimestelt korjata rohkem makse ja toetada sellega geneetiliselt õnnelikku eliiti.

Economisti blog

The Economist on ka liitunud blogimaailmaga. Free Exchange nimelises ajaveebis avaldavad oma mõtteid Economisti ajakirjanikud. Loodetavasti leiab sealt tulevikus huvitavat lugemist rahvusvaheliste suhete ja poliitika kohta.

Kinnisvara maksustamine

Tänases Päevalehe Ärilehes on Villu Zirnask ära tõlkinud Stockholm School of Economicsi professori Jeffrey Sommersi artikli, kus autor soovitab Baltimaadel kõrgemalt maksustada kinnisvara.

Kuigi enamik inimesi suhtub kõrgetesse kinnisvarahindadesse kui jõukuse märki, tasuks sellest pigem mõelda kui kulust, mis vähendab majanduse konkurentsivõimet võrreldes nende riikidega, kus eluasemekulud on väiksemad.
/.../
Madalad kinnisvaramaksud jätavad kinnisvaraomanikele ja -ostjaile lihtsalt suurema sissetuleku, mille vastu on hea pankadelt suuremaid laene küsida. Kõrgemad maksud kinnisvaralt ja kapitalikasult võiksid viia kinnisvarahinnad tagasi vastavusse majanduse fundamentaalnäitajatega ning vähendada kinnisvarakrahhi ohtu.
/.../
Kinnisvara- ja kapitalikasvu maksude tõstmisel oleks mitu tulemust. Esiteks, see vähendaks huvi kinnisvaraga spekuleerida, sest kinnisvara hoidmine edasise hinnatõusu ootuses muutuks kallimaks. /.../ Teiseks, nimetatud maksude tõstmine võimaldaks vähendada sotsiaal- ja üksikisiku tulumaksu. See tähendab – vähendada tootliku töö maksustamist võrreldes spekuleerimisega.

Lisainfona mainiksin, et Lätis ja Leedus on kinnisvaramaks äripindadele kehtestatud mahus 1-1,5% kinnisvara katastrilisest või raamatupidamislikust väärtusest (mis tavaliselt oluliselt madalam turuväärtusest). Eestis on ainult üsna tühine maamaks, kinnisvaramaks puudub. Elamukinnisvara maksustamine (mida nähtavasti Sommers soovitab) on vähem levinud.

Kahjuks puudub Sommersi artiklist konkreetne ettepanek, aga eeldatavasti võiks soovitatud maks olla kuskil 1% kinnisvara väärtusest. Sel juhul maksaks 2 miljoni kroonise korteri ostnud spekulant iga kuu 1 600 krooni maksu, mis võiks vähendada huvi "osta-ja-hoia" strateegia vastu.
Kokku on Eestis ehitusregistri andmetel 38 miljonit ruutmeetrit elamispinda. Arvestades tinglikult keskmiseks hinnaks 5 000 kr./m2, laekuks riigile sellisest maksust ca 1,9 miljardit krooni tulu. Tõesti märkimisväärne summa. Kuid arvestades, et Eestis on ca 85% leibkondadest oma elamispinna omanikud (mis erineb oluliselt enamikest riikides, eriti Rootsist), oleks see väga suur kulu elanikele - 3000 krooni keskmise eluruumi kohta. Arvestades, et kohaliku kinnisvarabuumi tippajal - 2003.a. algusest kuni 2006.a. I p.a. - on Eestis juurde tulnud ainult 900 000 m2 elamispinda, siis isegi juhul, kui pool sellest on läinud spekulantidele ja antud pindade keskmine väärtus on 20 000 kr./m2, maksaksid mainitud 1,9 miljardist spekulandid ainult 90 miljonit, ehk alla 5%. Usun, et riik ei peaks rakendama meetodeid, mille mõjust ainult 5% toimib soovitud eesmärgi päraselt.
Pigem tuleks tõdeda, et investeeringud elamispindadesse on mittetootvad investeeringud ja nende riiklik toetamine juhib raha kõrvale vajalikest tulevikus lisaväärtust andvatest projektidest. Seega peaks lõpetama eluasemelaenude intresside tulumaksust vabastamise. Samuti on vale Sommersi poolt artikli lõpus välja pakutud riigi poolt ehitushinnaga korterite müümine elanikele. Sellised riiklikud abiprogrammid ei aita vaeseid (kes ei jõua ka ehitushinda tasuda) ja samas raskendavad tootvat äri, kuna konkureerivad ressursidega teistesse ettevõtmistesse. Läbi ehitusturu koormamise ja maa kasutamise toetavad mõlemad meetodid ka kaudselt kinnisvarabuumi. Thanks, but no thanks, Jeffrey!

P.S. Avaldan tunnustust Päevalehele ja Zirnaskile selle artikli tõlkimise eest. Mitte tihti ei saa Eesti ajakirjandusest lugeda argumenteeritud majanduspoliitilisi ettepanekuid. Järgmine kord võiks juba toimetus artiklile lisada omapoolse Eestit puudutava numbrilise kommentaari lugejate taustsüsteemi arendamiseks.

Uus ühiskondlik debatt: Legaliseerige polügaamia!

Becker ja Posner on oma blogis analüüsimiseks võtnud polügaamia legaliseerimise teema. Pean tõdema, et kui abielu institutsiooni laiendada homoseksuaalsetele paaridele (mida ma toetan), siis on väga raske leida argumente ka polügaamia keelustamiseks.
Seega huvitavat lugemist: Beckeri blogi ja Posneri vastus.

Ilvese jumalateenistus

Üks mõte, mis kunagi häirima hakkas:
Mulle jääb arusaamtuks, miks käivad Eesti presidendid saamas õnnistust luterlikult kirkult. Meil ju on ikkagi riigi ja kiriku lahusus. Miks siis on osa presidentiks vannutamise tseremooniast kiriklik?

Urmas Varblane ja Raul Eamets tööjõu importimise vastu

Eelmisel nädalal avaldasid Tartu Ülikooli majandusprofessorid Urmas Varblane ja Raul Eamets artikli, kus kirjeldasid, miks Eesti ei tohiks sisse tuua odavat välistööjõudu. Nende peamine argument oli, et odava tööjõu sisse toomisega teeme elu endale mugavaks, mis lükkab edasi teadmismahukate tootmise arenemise:

Ühelt poolt räägitakse vajadusest liikuda suuremat lisandväärtust andvatesse tootmise ja teenuste valdkondadesse, kus on tarvis haritud tööjõudu ja kus saaks maksta ka kõrgemat palka. /.../ Kuid teiselt poolt sooviksime teha tee lahti sellisele tööjõule, kes oleks nõus kehvama palgaga kui meie oma elanikkond ja kes lihtsalt asendaks seda tööjõudu, kes on Eestist lahkunud välismaale paremaid töö- ja palgatingimusi otsima. /.../
Odava võõrtööjõu sissetoomine tähendab minevikku vaatavat majanduspoliitikat. /.../ Nii on võimalik lahendamata jätta need probleemid, kuidas tööturule tuua Eestis seni hõivest väljas olevad inimesed ja kuidas parimal viisil koolitada suurt laulva revolutsiooni ajal sündinud põlvkonda, kes hakkab jõudma nüüd sellesse ikka, kus omandatakse elukutset.

Tõsi, tihti leitakse lahendused olulistele probleemidele kriisisituatsioonis. Nii näiteks oli ka Vene kriis 90ndate lõpus Eestile küll valus, aga pikas perspektiivis orienteeris meie majanduse lõplikult ümber Euroopa turule. Samas tunduvb professorite välja pakutud lahendus - ajame asja ettevõtetele hästi hulluks, äkki nad siis mõtlevad välja kuidas suuremat lisaväärtust luua - ülimalt kahtlane. Juhin tähelepanu, et suurem lisandväärtus tähendaks juba täna ettevõtjale suuremat kasumit, seega kui ettevõtja suudaks seda suuremat lisandväärtust luua, teeks ta seda juba täna.
Soovitaks majandusproffessoritel natuke rohkem vestelda erinevate elu-alade ettevõtjatega. Hiljuti kuulsin lugu inseneri haridusega noormehest, kes otsustas erialase töö asemel parketti laduda, kuna seal teenib rohkem. Täna ongi tekkinud olukord, kus lihttööjõu puudus on hakanud tugevasti vähendama noorte motivatsiooni õppida ja ennast arendada, sest sama töötasu saab ka palju lihtsamalt kätte. Aga ilma haritud ja kogemusteta tööjõuga ei teki ka teadmistepõhist majandust.
On naiivne väita, et kui me liigume teadmistemahukasse majandusse, siis me ei vaja enam lihttöölisi. Koristajad, ehitajad, ettekandjad eksisteerivad ka Silicon Valleys. Kui aga Silicon Valley omavalitsuse juht oleks kunagi seadnud piirangud, et sinna piirkonda ei tohi tulla lihttöölised, siis ei oleks sellest alast saanud kunagi maailma kõige arenenumat infotehnoloogia tööstuse clusterit. Ameerika Ühendriigid on vaieldamatult maailma teaduse lipulaev (näiteks läksid USA-sse kõik selle aasta Nobeli teaduspreemiad), samas on ta olnud ka läbi aegade üks vabama immigratsioonipoliitikaga riike. Samuti on Iiri majandusime põhinenud investeeringutel haridusse ja teadusesse, mida on täiendanud Euroopa kõige vabam immigratsioonipoliitika. Et majandus areneks, peab ühiskonnas nii tööjõu- kui kapitali turg olema tasakaalus.
Kui me tahame liikuda teadmistemahukasse ühiskonda on meil vaja, et meie noortel oleks motivatsiooni õppida ja see tekib teadmisest, et parem haridus annab ka tulevikus parema sissetuleku. Selle taustal tundub väga imelik professorite Varblane ja Eamets ning ka paljude poliitikute väide nagu oleks pigem põhjendatud kõrgetasemeliste töölist sisse toomine, aga mitte lihttööliste. Selline tegevus suurendaks konkurentsi valgekraede hulgas, mis veelgi vähendaks palgavahet sinikraedega ja seega langetaks hariduse tasuvust. Samuti on vaja, et emadel oleks võimalik leida mõistliku tasu eest koduabilisi, mis võimaldaks neil kergemini naasta tööjõuturule. Ja nii edasi.
Samuti on kontrollitud immigratsioon parim võimalus lahendada kiirest majanduskasvust tingitud ajutist tööjõupuudust. Saab ju tööjõulubasid väljastada ajutiselt, nagu on tehtud Balti Laevaremonditehase töötajate puhul, kes kõik on pärast loa lõppu kenasti ka kodumaale tagasi läinud.
Seega kontrollitud, kuid avatud immigratsioonipoliitika on lahendus, mis aitab, mitte ei takista Eesti liikumist teadmistemahuka majanduse poole.

IRL skandaal - läks nii nagu alati

Minu arvates oli täiesti kiiduväärt Isamaa ja Respublica Liidu idee valida erakonna peaministrikandidaat läbi avaliku arutelu. See oleks võimaldanud erakonnal paremini läbi arutada oma poliitilised prioriteedid, mõista ühinenud erakonna liikmete soove ja maailmavaadet ning tutvustada IRL seisukohti kogu valijaskonnale. Kogu debatt oleks, erinevalt valimiskampaaniatest, toimunud üldise üksteisemõistmise ja ärakuulamise õhkkonnas, nagu see algselt paistis ka minevat. Lisaks oleks selline debatt andnud erakonnale tugeva võimaluse enese reklaamimiseks. Ajal, mil võimul olev valitsus on nähtavasti otsustanud kuni valimisteni mitte ühegi sisulise küsimusega tegeleda, oleks IRL saanud pakkuda ja läbi aruatada oma lahendusi Eesti elu puudutavatele küsimustele. Sellega oleks võinud enda poole tõmmata suure hulga valijaid, kes ootavad valitsuselt aktiivset rolli meie ühiskonnakorralduse ja majanduse juhtimisel.
Selle valguses on täiesti masendav, et juba enne kui jõuti mingi sisulise diskussioonini, suudeti hakata kaklema erakonna juhi valimise metodoloogia üle, mis on juba kord kokku lepitud. Kogu selle jama tagajärjel ei ole valijatel endiselt selgust, millise maailmavaate eest seisab IRL või mis on nende prioriteedid ja ideed Eesti ees seisvate probleemide lahendamisel. Võtke ennast kokku! On ju ükskõik, kes on partei esimees, kui selliste jamadega suudetakse oma valijad kõigepealt eemale peletada.

French democracy

At the beginning of the year, i commented on sentencing David Irving for denying Holocaust. I found in undemocratic and also ineffective as a way of reducing hatred and xenophobia in society. Now France is about to take a step forward as BBC reports:

The French parliament is due to vote on a law that would make it a crime to deny that Turkey perpetrated a genocide against Armenians in 1915-17.
Armenia says Ottoman Turks killed some 1.5m people in a systematic massacre, a claim strongly denied by Turkey. The official Turkish position states there was fighting, but no genocide; that Turks and Armenians were killed.

The genocide (which it most probably was) is a largly unsettled issue not only in Turkey (where people have been prosecuted for claiming it was a genocide), but in the region in general. Definetely this is an event that must be remembered and condemned, but also explained and discussed. Denying the right to do so does not promote better undertanding of the genocide and it works against any attempt of Europe to rise as a leading voice in pro-democracy foreing politics.

Miks ajakirjanikele tuleks õpetada statistika alustõdesid!

Sest muidu jäämegi lugema artikleid, kus aetakse segamini põhjuslikud seosed ja korrelatsioon. Agne Kuus Postimehest ja Kairi Kõlves Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudist on täna jõudnud järeldusele, et alkohol seisab suuresti kõigi enesetappude taga. Selle tõestuseks toovad nad fakti, et "uurimuse järgi olid 61 protsenti enesetapjatest alkoholisõltlased või kuritarvitajad."
Minule ütleb see fakt küll ainult seda, et 61 protsenti enesetapjatest olid alkoholisõltlased või kuritarvitajad, mitte aga seda, et alkohol oleks need inimesed ennast tapma ajanud. Võib-olla lihtsalt need põhjused, mis ajasid inimesi enesetapule, ajasid nad kõigepealt jooma. Sel juhul oleks alkohol indikatsioon inimese suitsiidiohust, mitte enesetapu põhjustaja. Võib-olla tänu sellele, et inimesed hakkasid jooma ja leidsid sellest lohutust, tegid nad suitsiidi hiljem. Sel juhul võiks alkohol olla lausa ravim suitsiidide vastu. Võib-olla alkohol tõesti põhjustas enestapud, aga antud uuring seda küll ei näita (vähemas ses osas, mis ajalehes ära toodud).

Tähelepanuväärne on, et Kairi Kõlves jõuab isegi sellistele mõtetele üsna lähedale:

Kõlvese sõnul ei saa suitsiidi puhul siiski ühte või teist riskitegurit üle- ega alatähtsustada, sest tihti on mitu põhjust korraga. «Liigne alkoholitarvitamine võib tuua kaasa töö- ja perekaotuse või vastupidi, inimene hakkab pärast neid sündmusi jooma,» selgitas ta.

Aga lõpuks järeldab siiski, et "Olulisemaid tegureid enesetappude vähendamiseks oleks karmim alkoholivastane poliitika ja perekonnaväärtuste hoidmine". Ma loodan sügavalt, et ükski Eesti elu üle otsustaja ei tugine nii puudulikule analüüsile, aga siiski peaksid ajakirjanikud suutma natuke rohkem fakte analüüsida ja aru saada statistika põhitõdedest.

Hansa paljastab Reformikate populismi!

Eesti juhtiv uuriv ajakirjanik on oma blogis paljastanud Reformarite uut kava erakonna populistlikumaks liikumise suunal. Aga ootame ära ametlikud ettepanekud, eks siis näha ole, kas tegu on kavala strateegiaga säästmise suurendamiseks headel aegadel või on Reformarid hakanud pidama lahinguid Keski valijate peale populismi raskerelvadega.

Ilvese kõne

Kas ikka ei ole meil presidenti, kes oskaks kõnet pidada vaid kõigest veidi vigaselt kirjandit ette lugeda?!

Ruhnu karu ilmus jälle välja!

Tegemist ei ole minu esimese loodusloolise sissekandena. Hoopis esimese konspiratsiooniteooriaga. Mulle meenus uudise peale Ruhnu karu välja ilmumisest, lugu mille kirjutas Kaarel Tarand 15. juuni Päevalehes: "Ruhnu karu on tegelikult väljamõeldis".

Kui keegi võtaks vaevaks Hercule Poirot' moodi väikesed hallid ajurakud tööle panna, jõuaks ta õige pea järeldusele, et karu saagas on midagi viltu. Algusest peale. See tähendab, et pole ühemõttelist kindlust, kas see mütoloogiline kangelane üldse olemas on. Meedias on figureerinud terve hulk kaudseid tunnistajaid, kelle tunnistused on aga kahel põhjusel väheväärtuslikud või ebaveenvad.
Esiteks, suurem osa tunnistajatest jutustab ümber teiste jutte või on näinud ainult kaudseid asitõendeid. Nad on näinud karu jälgi, kuna usaldusväärne kõrgemalseisev isik on neile öelnud, et tegu on karu jälgedega. Nad on näinud karu väljaheiteid, sest eksperdid on öelnud, et tegu on just karu väljaheidetega.
Teiseks, tunnistajaid, kes väidavad end olevat karu näinud, ühendab seik, et kõigi nende elujärg on seotud keskkonnaministeeriumi meelevallaga.
...
Kui võtta hüpoteesiks, et Ruhnu karu on väljamõeldis, tuleb küsida, kellele seda vaja oleks. Millega tegeles meedia aprillis? Õige, presidendivalimistega. Viis erakonda olid juba ühes paadis ja said kõik kandidaatiderohkest kampaaniast kasu, k.a vaba meediat tavaliselt vaenav Keskerakond. Ainsana oli teemaga hädas Rahvaliit, sest Reiljani plaani järgi pidi Rüütli esileastumine toimuma juunis. Nagu tagantjärele näha, võttis vähemalt trükimeedia kandidaatide tutvustamist tõsiselt ning karu kui uus teema sobis Rahvaliidule täiuslikult.

Tähelepanuväärne, et päev pärast seda, kui meediasse on ilmunud Kapo uurimistegevus Keskonnaministeeriumi vastutusalas oleva Maa-ameti suhtes, ilmub ka Ruhnu karu taas välja:

Karu jälgi on üle pika aja nähtud Ruhnu saare mererannas, ütles [täna] BNS-ile keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsler Olav Etverk.

Jällegi viitab keskonnaministeeriumi ametnik umbisikuliselt kellelegi kolmandale isikule, kes olevat näinud karu jälgi. Vahepealsel ajal, kus Rahvaliit tundis ennast hästi kui presidendi tegijat, oli karu loomulikult kadunud - teda ei huvitanud isegi söök:

Enne seda ei andnud karu endast pikka aega elumärki, ta ei käinud sööda juures ega ka kaerapõllul, samuti ei märgatud teda liikumas ega leitud ka jälgi.

Arvestades, et täna andis kohtunik juba loa Maa-ameti peadirektori vahistamiseks kuni pooleks aastaks, kuuleme lähiajal loomajutte ilmselt veelgi.

Kadi Pärnits lammutab tööjõuturgu

Sotsiaaldemokraat Kadi Pärnits kirjeldab tänases Postimehes oma nägemust vajalikest reformidest tööjõuturul. Tunnen kohe vajadust seda kommenteerida, kartuses, et selliste ideede jõustumisel lõpevad Eestis töökohad muidu peagi üldse otsa.
Loole inimlikuma varjundi andmiseks kirjeldab Pärnits artikli alguses olukorda üksisiku näitel:

Nooremapoolne naine kaotas mitte kõige väiksemas Eestimaa linnas töö, põhjuseks see, et firma pani uksed kinni. Kahe lapse ülalpidamise tõttu oli vaja kiiresti leida töö, mille eest saaks minimaalselt 7000 krooni kätte

Tahaksin siinkohal mainida, et 2005. aasta keskmine brutopalk oli 8 073, mis teeb ca. 6500 krooni "kätte". Sealjuures sisaldab brutopalk ka töötajatele makstavaid erisoodustusi ja muud. Ehk siis Pärnitsa arvates on Eestimaal äraelamiseks vaja teenida keskmisest oluliselt rohkem palka.

Edasi hakkab Pärnits esitama oma kava palkade tõstmiseks:
Alampalk aastaks 2008: 5000 EEK
Oskustöötaja alampalk: 8000 EEK
Kõrgharidusega töötaja alamapalk vähemalt riigi keskmisega võrdne
Riigiametnike astmepalga tuleb kahekordistada
Lisaks sellele veel muud tuntud meetodid palkade kasvatamiseks nagu "koostada eeskätt meie endi inimestele omal maal töötamiseks positiivne programm. Alates sellest, et tõsta tuleb töötajate erinevaid tagatisi ja töösuhte turvalisust, unustamata muidugi rakendada süsteemset palgapoliitikat."
Arusaamatuks jääb, miks on valitud sellised palgatasemed, kui artikli alguseks selgus, et sellest nagunii elamisväärseks eluks ei jätku, kuna "vaja on minimaalselt 7000 krooni kätte".

Kui Pärnitsa idee sellised muutused läbi viia jõuga (seadusandlikult alampalka muutes), siis on selle selgeks tagajärjeks suur tööpuudus. Tahaks tähelepanu juhtida, et palgatase ei teki ettevõtte juhtide poolt suvalisi numbreid paberile kirjutades, vaid konkurentsis teiste ettevõtjatega. Kui ettevõtja ei suuda inimese tööga luua suuremat väärtust kui näiteks 3000 krooni + maksud + kaudsed kulud + investeeringu tootlus, siis ei saa ta ka rohkem palka maksta. Sõltumata sellest, kas süüdi on puudulik infrastruktuur, ettevõtja rumalus või suutmatus või pankade ahnus. Alampalk ei tee meie teid paremaks, elektrit odavamaks, laenuvõtmist lihtsamaks, ega ettevõtteid nutikamaks uute tehnoloogiate kasutajaks.
Kui meil on kaks inimest, kes mõlemad on nõus tegema 3000 krooni eest tööd, siis miks on õiglane maksta ühele inimesele 6000 krooni ja teine jätta tööta? Või miks on õiglane keelata kõrgharidusega inimestel töötada madalama palgaga kui keskmine? Sotsdemide eesmärk peaks olema ikkagi tööhõivet suurendada, mida aitab teha tööturu liberaliseerimine, töötajate ümberõppevõimalused jms, mitte regulatiivsete piirangute kehtestamine, piirates väiksemate võimetega inimeste ligipääsu tööjõuturule.

Kui Eesti valitsused oleksid läbi aegade olnud rohkem töötajate kui tööandjate poolel ehk vasakpoolsed, oleks meil 15 aastaga olnud põhitegevusaladel korralikud palgad, mis keelaksid vähem maksta ehitajatele, politseile, tuletõrjujale olenevalt tema haridusest ja staažist üle Eesti

Paraku oleks sellega kaasnenud ka veel väiksem arv politseinike, sest rahapuudusel ei oleks saanud neid palgata. Samuti oleks tegemata jäänud olulised investeeringud tehnikasse. Just needsamad asjaolud, mis on teinud Eesti politseist ühe parema ja ausama kogu Ida-Euroopas. Täna tuleb jah tõsta päästeteenistujate palku, aga seda tänu turusurvele, mille on tinginud tugev majanduskasv.

Artikli lõpuosas jõuab Pärnits ka asjalike ettepanekuteni tööhõive kasvatamisest ja tugistruktuuride parandamisest. Just nimelt seda tulebki teha! Miinimumpalkade tõstmine aga vastupidiselt seab piiranguid tööandjatele töötajate palkamiseks. Ja piirangud loogilisel VÄHENDAVAD, mitte ei suurenda tööhõivet. Eesti palkade madalus ei ole tingitud vähesest regulatsioonist, vaid majanduse vähesest tootlikkusest. Kadi Pärnitsa ettepanekud mõjuksid negatiivselt Eesti ettevõtetele, aga lausa hukatuslikult väga suurele osale töötajaskonnast.

Leo Kunnas laupäevases Päevalehes ja uues raamatus

Eesti Päevaleht avaldas eelmise laupäeva numbris väljavõtte Leo Kunnase uuest raamatust "Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast".

Olen lugenud Kunnase raamatut "Sõdurijumala teener", mis oli huvitav ajalooline seiklusjutt. Uut raamatut pole veel lugenud, aga vähemalt Päevalehe väljavõtte järgi on tegemist muuhulgas sisuka (Eesti) kaitsepoliitika analüüsiga. Kunnas toob tähelepanuväärseid võrdluseid sõja-ajaloost:

Kui üle-eelmise sajandi teisel poolel leiutati kuulipilduja, arvasid mõned algul tõsimeelselt, et see on relv, mis muudab sõjad võimatuks. Kui eelmisel sajandil ilmusid järjest keemia-, tuuma- ja bioloogilised relvad, räägiti iga kord sõjalise mõtte revolutsioonilisest arengust.

Kuid kõigile neile leiutistele vaatamata oli, on ja jääb sõda lihtsate jalaväesõdurite surmavõitluseks, et teatud maa-alasid vallutada või enda käes hoida. Kõik teised väe- ja relvaliigid sisuliselt toetavad jalaväge selle raske ülesande täitmisel.

Ajaloole ja oma Iraagi-kogemusele tuginedes väidab ta, et

Siinse kogemuse valguses on näha, kui absurdne on idee, et NATO väikesed liikmesriigid peaksid leidma endale mingi nišivõimekuse stiilis: küpsetage suuremate jaoks leiba või koristage peldikuid, ka poleks vaja karta, et keegi võiks surma saada.
...
Võib öelda, et meil juba on oma nišivõimekus, seda pole vaja leiutama hakata. Selleks on võitlev jalavägi. Igal sõjalisel operatsioonil, igas sõjas on puudus jalaväelastest, nii ka siin.
...
Selles kontekstis hämmastab mind paljude tsiviilisikute, poliitikute ja riigiametnike enesekindlus, kui nad räägivad, milline on tänapäeva sõda, milline revolutsioon sõjanduses on toimunud ning millisteks tuleviku superrelvajõududeks peaks praegused ajast ja arust armeed transformeerima.
Härrad Rumsfeld ja Wolfowitz aga arvasid, et lühikeses võidukas sõjas tuleb toime 75 000 võitlejaga, kuna moodne tehnika asendavat inimesi ning et Iraagi elanikkond tervitab koalitsioonivägesid üksmeelselt kui vabastajaid.
Praegu, sõja kolmanda aasta keskpaigas on Iraagis umbes 130 000 USA ning 20 000 koalitsioonivägede sõdurit. Kui see oleks olnud lühike võidukas sõda, poleks me praegu siin.
...
Ükski mõistlik sõjaväelane ei vaidlusta, et sõja ja rahu kohta käivad poliitilised otsused on demokraatlikes riikides rahva valitud juhtide ja esinduskogude teha. Aga kui poliitikud ja riigiametnikud selle asemel, et selgelt ja arusaadavalt määratleda sõjalise kampaania soovitud poliitiline lõppeesmärk, hakkavad hoopis otsustama, mis vahenditega ja kuidas sõjalist operatsiooni läbi viia või millist armeed on selleks üleüldse vaja, järgnevad sellele alati väga suured probleemid, mille lahendamise needsamad poliitikud ja riigiametnikud lükkavad paraku samade sõjaväelaste kaela, kelle nõuandeid nad varem ignoreerisid.

Soovitan antud artiklit (ja võimalusel raamatud) kõigil sõjapoliitikast huvitatutel lugeda. Üks teine väga asjalik ja ülidetailne lugemine Iraagi missiooni planeerimisest ning seal tehtud vigadest ja nende põhjustest on Michael Gordoni (chief military correspondent for the New York Times) ja Bernard Trainori (retired Marine Corps lieutenant general) raamat Cobra II: The Inside Story of the Invasion and Occupation of Iraq. Ka see raamat jõuab Kunnasega väga sarnaste järeldusteni.

Using WTO to stop climate change

Center of Global Development reports a great idea by Nobel laureate Joe Stiglitz:

U.S. trade partners [should] ask the WTO for authority to impose countervailing duties on exports of U.S. steel and other energy-intensive products that benefit unfairly from Washington’s refusal to join the Kyoto Protocol limiting carbon and other greenhouse gasses.

There is a precedent for such duties, Stiglitz said, because Washington previously obtained a World Trade Organization ruling in support of a U.S. ban on the import of shrimp caught in Thailand using nets that killed endangered species of turtles.

Clearly if you can impose a trade sanction to save a turtle, you can impose a trade sanction to save the planet.

There is of course a slight downside to the proposal as it might mean US stepping out of WTO altogether or at least giving a strong populistic card to protectionist to play in US politics. Nobody would benefit from that. Witty point, nevertheless.

Vaher Savisaare lubadusest pensionäridele

Kes iganes peab blogi aadressil vaher.blogspot.com on teinud huvitava tähelepaneku:

Alles hiljuti esines Savisaar populismiga, lubades 4 aastaga tõsta keskmise kuupalga 25 000 kroonini. Mind üllatas aga eilne Savisaare sõnavõtt Pensionäride kolmandal suurkogul. Ligi 350 pensionäri ees esines Edgar üleskutsega tõsta 4 aasta jooksul keskmine pension kõigest 5500 kroonini? Lubada kõigest 22%ni keskmisest palgast ulatuvat pensioni, nii närust kohtlemist pole pensionärid oodanud ka paduparempoolsetelt!

Kui lugeda 2006nda aasta keskmiseks palgaks 9550 krooni, siis moodustab selle aasta 3100 kroonine keskmine pension 32,5%.

Arvestades, et keskmise palga kasv ligi 27% aastas põhjustab eeldtavasti ka tugevat inflatsiooni, võib pensionäridele lubatud pensionitõus 15% aastas tähendada reaalse ostujõu kasvus üsna väikest muutust.
Tuleb ettevaatlik olla igasuguste absurdsete numbrite õhku loopimisega, Edgar.

Tony Blairi kõne parteikonverentsil

http://news.bbc.co.uk/1/hi/help/3681938.stm (link parandatud Kajari kommentaari peale)
Huvitav vaatamine kõigile poliitikahuvilistele. Poliitikutele peaks olema lausa kohustuslik.
Riigikogu valimiste lähenedes loodaks väga, et mõnigi Eesti erakond suudab sellest kõnest eeskuju võtta ja valimisvõitluses kuuleks konkreetseid ning mõõdetavaid eesmärke ja prioriteete; tõestust oma suutlikkuse kohta koos näidetega minevikust; ausust, nii enese kui riigi ees seisvate probleemide koha pealt, julgus tunnistada oma vigu; väärtushinnanguid, millele võimul olles tuginetakse (lisaks sellele, et lubatakse jälle ausam olla kui teised); ning selgeid prioriteete nii sise- kui välispoliitikas.
Nagu juuresolevalt õppevideolt näha on see võimalik. Ma usun, et see on ka poliitiliselt kasulik.