IRL skandaal - läks nii nagu alati

Minu arvates oli täiesti kiiduväärt Isamaa ja Respublica Liidu idee valida erakonna peaministrikandidaat läbi avaliku arutelu. See oleks võimaldanud erakonnal paremini läbi arutada oma poliitilised prioriteedid, mõista ühinenud erakonna liikmete soove ja maailmavaadet ning tutvustada IRL seisukohti kogu valijaskonnale. Kogu debatt oleks, erinevalt valimiskampaaniatest, toimunud üldise üksteisemõistmise ja ärakuulamise õhkkonnas, nagu see algselt paistis ka minevat. Lisaks oleks selline debatt andnud erakonnale tugeva võimaluse enese reklaamimiseks. Ajal, mil võimul olev valitsus on nähtavasti otsustanud kuni valimisteni mitte ühegi sisulise küsimusega tegeleda, oleks IRL saanud pakkuda ja läbi aruatada oma lahendusi Eesti elu puudutavatele küsimustele. Sellega oleks võinud enda poole tõmmata suure hulga valijaid, kes ootavad valitsuselt aktiivset rolli meie ühiskonnakorralduse ja majanduse juhtimisel.
Selle valguses on täiesti masendav, et juba enne kui jõuti mingi sisulise diskussioonini, suudeti hakata kaklema erakonna juhi valimise metodoloogia üle, mis on juba kord kokku lepitud. Kogu selle jama tagajärjel ei ole valijatel endiselt selgust, millise maailmavaate eest seisab IRL või mis on nende prioriteedid ja ideed Eesti ees seisvate probleemide lahendamisel. Võtke ennast kokku! On ju ükskõik, kes on partei esimees, kui selliste jamadega suudetakse oma valijad kõigepealt eemale peletada.

French democracy

At the beginning of the year, i commented on sentencing David Irving for denying Holocaust. I found in undemocratic and also ineffective as a way of reducing hatred and xenophobia in society. Now France is about to take a step forward as BBC reports:

The French parliament is due to vote on a law that would make it a crime to deny that Turkey perpetrated a genocide against Armenians in 1915-17.
Armenia says Ottoman Turks killed some 1.5m people in a systematic massacre, a claim strongly denied by Turkey. The official Turkish position states there was fighting, but no genocide; that Turks and Armenians were killed.

The genocide (which it most probably was) is a largly unsettled issue not only in Turkey (where people have been prosecuted for claiming it was a genocide), but in the region in general. Definetely this is an event that must be remembered and condemned, but also explained and discussed. Denying the right to do so does not promote better undertanding of the genocide and it works against any attempt of Europe to rise as a leading voice in pro-democracy foreing politics.

Miks ajakirjanikele tuleks õpetada statistika alustõdesid!

Sest muidu jäämegi lugema artikleid, kus aetakse segamini põhjuslikud seosed ja korrelatsioon. Agne Kuus Postimehest ja Kairi Kõlves Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudist on täna jõudnud järeldusele, et alkohol seisab suuresti kõigi enesetappude taga. Selle tõestuseks toovad nad fakti, et "uurimuse järgi olid 61 protsenti enesetapjatest alkoholisõltlased või kuritarvitajad."
Minule ütleb see fakt küll ainult seda, et 61 protsenti enesetapjatest olid alkoholisõltlased või kuritarvitajad, mitte aga seda, et alkohol oleks need inimesed ennast tapma ajanud. Võib-olla lihtsalt need põhjused, mis ajasid inimesi enesetapule, ajasid nad kõigepealt jooma. Sel juhul oleks alkohol indikatsioon inimese suitsiidiohust, mitte enesetapu põhjustaja. Võib-olla tänu sellele, et inimesed hakkasid jooma ja leidsid sellest lohutust, tegid nad suitsiidi hiljem. Sel juhul võiks alkohol olla lausa ravim suitsiidide vastu. Võib-olla alkohol tõesti põhjustas enestapud, aga antud uuring seda küll ei näita (vähemas ses osas, mis ajalehes ära toodud).

Tähelepanuväärne on, et Kairi Kõlves jõuab isegi sellistele mõtetele üsna lähedale:

Kõlvese sõnul ei saa suitsiidi puhul siiski ühte või teist riskitegurit üle- ega alatähtsustada, sest tihti on mitu põhjust korraga. «Liigne alkoholitarvitamine võib tuua kaasa töö- ja perekaotuse või vastupidi, inimene hakkab pärast neid sündmusi jooma,» selgitas ta.

Aga lõpuks järeldab siiski, et "Olulisemaid tegureid enesetappude vähendamiseks oleks karmim alkoholivastane poliitika ja perekonnaväärtuste hoidmine". Ma loodan sügavalt, et ükski Eesti elu üle otsustaja ei tugine nii puudulikule analüüsile, aga siiski peaksid ajakirjanikud suutma natuke rohkem fakte analüüsida ja aru saada statistika põhitõdedest.

Hansa paljastab Reformikate populismi!

Eesti juhtiv uuriv ajakirjanik on oma blogis paljastanud Reformarite uut kava erakonna populistlikumaks liikumise suunal. Aga ootame ära ametlikud ettepanekud, eks siis näha ole, kas tegu on kavala strateegiaga säästmise suurendamiseks headel aegadel või on Reformarid hakanud pidama lahinguid Keski valijate peale populismi raskerelvadega.

Ilvese kõne

Kas ikka ei ole meil presidenti, kes oskaks kõnet pidada vaid kõigest veidi vigaselt kirjandit ette lugeda?!

Ruhnu karu ilmus jälle välja!

Tegemist ei ole minu esimese loodusloolise sissekandena. Hoopis esimese konspiratsiooniteooriaga. Mulle meenus uudise peale Ruhnu karu välja ilmumisest, lugu mille kirjutas Kaarel Tarand 15. juuni Päevalehes: "Ruhnu karu on tegelikult väljamõeldis".

Kui keegi võtaks vaevaks Hercule Poirot' moodi väikesed hallid ajurakud tööle panna, jõuaks ta õige pea järeldusele, et karu saagas on midagi viltu. Algusest peale. See tähendab, et pole ühemõttelist kindlust, kas see mütoloogiline kangelane üldse olemas on. Meedias on figureerinud terve hulk kaudseid tunnistajaid, kelle tunnistused on aga kahel põhjusel väheväärtuslikud või ebaveenvad.
Esiteks, suurem osa tunnistajatest jutustab ümber teiste jutte või on näinud ainult kaudseid asitõendeid. Nad on näinud karu jälgi, kuna usaldusväärne kõrgemalseisev isik on neile öelnud, et tegu on karu jälgedega. Nad on näinud karu väljaheiteid, sest eksperdid on öelnud, et tegu on just karu väljaheidetega.
Teiseks, tunnistajaid, kes väidavad end olevat karu näinud, ühendab seik, et kõigi nende elujärg on seotud keskkonnaministeeriumi meelevallaga.
...
Kui võtta hüpoteesiks, et Ruhnu karu on väljamõeldis, tuleb küsida, kellele seda vaja oleks. Millega tegeles meedia aprillis? Õige, presidendivalimistega. Viis erakonda olid juba ühes paadis ja said kõik kandidaatiderohkest kampaaniast kasu, k.a vaba meediat tavaliselt vaenav Keskerakond. Ainsana oli teemaga hädas Rahvaliit, sest Reiljani plaani järgi pidi Rüütli esileastumine toimuma juunis. Nagu tagantjärele näha, võttis vähemalt trükimeedia kandidaatide tutvustamist tõsiselt ning karu kui uus teema sobis Rahvaliidule täiuslikult.

Tähelepanuväärne, et päev pärast seda, kui meediasse on ilmunud Kapo uurimistegevus Keskonnaministeeriumi vastutusalas oleva Maa-ameti suhtes, ilmub ka Ruhnu karu taas välja:

Karu jälgi on üle pika aja nähtud Ruhnu saare mererannas, ütles [täna] BNS-ile keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsler Olav Etverk.

Jällegi viitab keskonnaministeeriumi ametnik umbisikuliselt kellelegi kolmandale isikule, kes olevat näinud karu jälgi. Vahepealsel ajal, kus Rahvaliit tundis ennast hästi kui presidendi tegijat, oli karu loomulikult kadunud - teda ei huvitanud isegi söök:

Enne seda ei andnud karu endast pikka aega elumärki, ta ei käinud sööda juures ega ka kaerapõllul, samuti ei märgatud teda liikumas ega leitud ka jälgi.

Arvestades, et täna andis kohtunik juba loa Maa-ameti peadirektori vahistamiseks kuni pooleks aastaks, kuuleme lähiajal loomajutte ilmselt veelgi.

Kadi Pärnits lammutab tööjõuturgu

Sotsiaaldemokraat Kadi Pärnits kirjeldab tänases Postimehes oma nägemust vajalikest reformidest tööjõuturul. Tunnen kohe vajadust seda kommenteerida, kartuses, et selliste ideede jõustumisel lõpevad Eestis töökohad muidu peagi üldse otsa.
Loole inimlikuma varjundi andmiseks kirjeldab Pärnits artikli alguses olukorda üksisiku näitel:

Nooremapoolne naine kaotas mitte kõige väiksemas Eestimaa linnas töö, põhjuseks see, et firma pani uksed kinni. Kahe lapse ülalpidamise tõttu oli vaja kiiresti leida töö, mille eest saaks minimaalselt 7000 krooni kätte

Tahaksin siinkohal mainida, et 2005. aasta keskmine brutopalk oli 8 073, mis teeb ca. 6500 krooni "kätte". Sealjuures sisaldab brutopalk ka töötajatele makstavaid erisoodustusi ja muud. Ehk siis Pärnitsa arvates on Eestimaal äraelamiseks vaja teenida keskmisest oluliselt rohkem palka.

Edasi hakkab Pärnits esitama oma kava palkade tõstmiseks:
Alampalk aastaks 2008: 5000 EEK
Oskustöötaja alampalk: 8000 EEK
Kõrgharidusega töötaja alamapalk vähemalt riigi keskmisega võrdne
Riigiametnike astmepalga tuleb kahekordistada
Lisaks sellele veel muud tuntud meetodid palkade kasvatamiseks nagu "koostada eeskätt meie endi inimestele omal maal töötamiseks positiivne programm. Alates sellest, et tõsta tuleb töötajate erinevaid tagatisi ja töösuhte turvalisust, unustamata muidugi rakendada süsteemset palgapoliitikat."
Arusaamatuks jääb, miks on valitud sellised palgatasemed, kui artikli alguseks selgus, et sellest nagunii elamisväärseks eluks ei jätku, kuna "vaja on minimaalselt 7000 krooni kätte".

Kui Pärnitsa idee sellised muutused läbi viia jõuga (seadusandlikult alampalka muutes), siis on selle selgeks tagajärjeks suur tööpuudus. Tahaks tähelepanu juhtida, et palgatase ei teki ettevõtte juhtide poolt suvalisi numbreid paberile kirjutades, vaid konkurentsis teiste ettevõtjatega. Kui ettevõtja ei suuda inimese tööga luua suuremat väärtust kui näiteks 3000 krooni + maksud + kaudsed kulud + investeeringu tootlus, siis ei saa ta ka rohkem palka maksta. Sõltumata sellest, kas süüdi on puudulik infrastruktuur, ettevõtja rumalus või suutmatus või pankade ahnus. Alampalk ei tee meie teid paremaks, elektrit odavamaks, laenuvõtmist lihtsamaks, ega ettevõtteid nutikamaks uute tehnoloogiate kasutajaks.
Kui meil on kaks inimest, kes mõlemad on nõus tegema 3000 krooni eest tööd, siis miks on õiglane maksta ühele inimesele 6000 krooni ja teine jätta tööta? Või miks on õiglane keelata kõrgharidusega inimestel töötada madalama palgaga kui keskmine? Sotsdemide eesmärk peaks olema ikkagi tööhõivet suurendada, mida aitab teha tööturu liberaliseerimine, töötajate ümberõppevõimalused jms, mitte regulatiivsete piirangute kehtestamine, piirates väiksemate võimetega inimeste ligipääsu tööjõuturule.

Kui Eesti valitsused oleksid läbi aegade olnud rohkem töötajate kui tööandjate poolel ehk vasakpoolsed, oleks meil 15 aastaga olnud põhitegevusaladel korralikud palgad, mis keelaksid vähem maksta ehitajatele, politseile, tuletõrjujale olenevalt tema haridusest ja staažist üle Eesti

Paraku oleks sellega kaasnenud ka veel väiksem arv politseinike, sest rahapuudusel ei oleks saanud neid palgata. Samuti oleks tegemata jäänud olulised investeeringud tehnikasse. Just needsamad asjaolud, mis on teinud Eesti politseist ühe parema ja ausama kogu Ida-Euroopas. Täna tuleb jah tõsta päästeteenistujate palku, aga seda tänu turusurvele, mille on tinginud tugev majanduskasv.

Artikli lõpuosas jõuab Pärnits ka asjalike ettepanekuteni tööhõive kasvatamisest ja tugistruktuuride parandamisest. Just nimelt seda tulebki teha! Miinimumpalkade tõstmine aga vastupidiselt seab piiranguid tööandjatele töötajate palkamiseks. Ja piirangud loogilisel VÄHENDAVAD, mitte ei suurenda tööhõivet. Eesti palkade madalus ei ole tingitud vähesest regulatsioonist, vaid majanduse vähesest tootlikkusest. Kadi Pärnitsa ettepanekud mõjuksid negatiivselt Eesti ettevõtetele, aga lausa hukatuslikult väga suurele osale töötajaskonnast.

Leo Kunnas laupäevases Päevalehes ja uues raamatus

Eesti Päevaleht avaldas eelmise laupäeva numbris väljavõtte Leo Kunnase uuest raamatust "Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast".

Olen lugenud Kunnase raamatut "Sõdurijumala teener", mis oli huvitav ajalooline seiklusjutt. Uut raamatut pole veel lugenud, aga vähemalt Päevalehe väljavõtte järgi on tegemist muuhulgas sisuka (Eesti) kaitsepoliitika analüüsiga. Kunnas toob tähelepanuväärseid võrdluseid sõja-ajaloost:

Kui üle-eelmise sajandi teisel poolel leiutati kuulipilduja, arvasid mõned algul tõsimeelselt, et see on relv, mis muudab sõjad võimatuks. Kui eelmisel sajandil ilmusid järjest keemia-, tuuma- ja bioloogilised relvad, räägiti iga kord sõjalise mõtte revolutsioonilisest arengust.

Kuid kõigile neile leiutistele vaatamata oli, on ja jääb sõda lihtsate jalaväesõdurite surmavõitluseks, et teatud maa-alasid vallutada või enda käes hoida. Kõik teised väe- ja relvaliigid sisuliselt toetavad jalaväge selle raske ülesande täitmisel.

Ajaloole ja oma Iraagi-kogemusele tuginedes väidab ta, et

Siinse kogemuse valguses on näha, kui absurdne on idee, et NATO väikesed liikmesriigid peaksid leidma endale mingi nišivõimekuse stiilis: küpsetage suuremate jaoks leiba või koristage peldikuid, ka poleks vaja karta, et keegi võiks surma saada.
...
Võib öelda, et meil juba on oma nišivõimekus, seda pole vaja leiutama hakata. Selleks on võitlev jalavägi. Igal sõjalisel operatsioonil, igas sõjas on puudus jalaväelastest, nii ka siin.
...
Selles kontekstis hämmastab mind paljude tsiviilisikute, poliitikute ja riigiametnike enesekindlus, kui nad räägivad, milline on tänapäeva sõda, milline revolutsioon sõjanduses on toimunud ning millisteks tuleviku superrelvajõududeks peaks praegused ajast ja arust armeed transformeerima.
Härrad Rumsfeld ja Wolfowitz aga arvasid, et lühikeses võidukas sõjas tuleb toime 75 000 võitlejaga, kuna moodne tehnika asendavat inimesi ning et Iraagi elanikkond tervitab koalitsioonivägesid üksmeelselt kui vabastajaid.
Praegu, sõja kolmanda aasta keskpaigas on Iraagis umbes 130 000 USA ning 20 000 koalitsioonivägede sõdurit. Kui see oleks olnud lühike võidukas sõda, poleks me praegu siin.
...
Ükski mõistlik sõjaväelane ei vaidlusta, et sõja ja rahu kohta käivad poliitilised otsused on demokraatlikes riikides rahva valitud juhtide ja esinduskogude teha. Aga kui poliitikud ja riigiametnikud selle asemel, et selgelt ja arusaadavalt määratleda sõjalise kampaania soovitud poliitiline lõppeesmärk, hakkavad hoopis otsustama, mis vahenditega ja kuidas sõjalist operatsiooni läbi viia või millist armeed on selleks üleüldse vaja, järgnevad sellele alati väga suured probleemid, mille lahendamise needsamad poliitikud ja riigiametnikud lükkavad paraku samade sõjaväelaste kaela, kelle nõuandeid nad varem ignoreerisid.

Soovitan antud artiklit (ja võimalusel raamatud) kõigil sõjapoliitikast huvitatutel lugeda. Üks teine väga asjalik ja ülidetailne lugemine Iraagi missiooni planeerimisest ning seal tehtud vigadest ja nende põhjustest on Michael Gordoni (chief military correspondent for the New York Times) ja Bernard Trainori (retired Marine Corps lieutenant general) raamat Cobra II: The Inside Story of the Invasion and Occupation of Iraq. Ka see raamat jõuab Kunnasega väga sarnaste järeldusteni.

Using WTO to stop climate change

Center of Global Development reports a great idea by Nobel laureate Joe Stiglitz:

U.S. trade partners [should] ask the WTO for authority to impose countervailing duties on exports of U.S. steel and other energy-intensive products that benefit unfairly from Washington’s refusal to join the Kyoto Protocol limiting carbon and other greenhouse gasses.

There is a precedent for such duties, Stiglitz said, because Washington previously obtained a World Trade Organization ruling in support of a U.S. ban on the import of shrimp caught in Thailand using nets that killed endangered species of turtles.

Clearly if you can impose a trade sanction to save a turtle, you can impose a trade sanction to save the planet.

There is of course a slight downside to the proposal as it might mean US stepping out of WTO altogether or at least giving a strong populistic card to protectionist to play in US politics. Nobody would benefit from that. Witty point, nevertheless.

Vaher Savisaare lubadusest pensionäridele

Kes iganes peab blogi aadressil vaher.blogspot.com on teinud huvitava tähelepaneku:

Alles hiljuti esines Savisaar populismiga, lubades 4 aastaga tõsta keskmise kuupalga 25 000 kroonini. Mind üllatas aga eilne Savisaare sõnavõtt Pensionäride kolmandal suurkogul. Ligi 350 pensionäri ees esines Edgar üleskutsega tõsta 4 aasta jooksul keskmine pension kõigest 5500 kroonini? Lubada kõigest 22%ni keskmisest palgast ulatuvat pensioni, nii närust kohtlemist pole pensionärid oodanud ka paduparempoolsetelt!

Kui lugeda 2006nda aasta keskmiseks palgaks 9550 krooni, siis moodustab selle aasta 3100 kroonine keskmine pension 32,5%.

Arvestades, et keskmise palga kasv ligi 27% aastas põhjustab eeldtavasti ka tugevat inflatsiooni, võib pensionäridele lubatud pensionitõus 15% aastas tähendada reaalse ostujõu kasvus üsna väikest muutust.
Tuleb ettevaatlik olla igasuguste absurdsete numbrite õhku loopimisega, Edgar.

Tony Blairi kõne parteikonverentsil

http://news.bbc.co.uk/1/hi/help/3681938.stm (link parandatud Kajari kommentaari peale)
Huvitav vaatamine kõigile poliitikahuvilistele. Poliitikutele peaks olema lausa kohustuslik.
Riigikogu valimiste lähenedes loodaks väga, et mõnigi Eesti erakond suudab sellest kõnest eeskuju võtta ja valimisvõitluses kuuleks konkreetseid ning mõõdetavaid eesmärke ja prioriteete; tõestust oma suutlikkuse kohta koos näidetega minevikust; ausust, nii enese kui riigi ees seisvate probleemide koha pealt, julgus tunnistada oma vigu; väärtushinnanguid, millele võimul olles tuginetakse (lisaks sellele, et lubatakse jälle ausam olla kui teised); ning selgeid prioriteete nii sise- kui välispoliitikas.
Nagu juuresolevalt õppevideolt näha on see võimalik. Ma usun, et see on ka poliitiliselt kasulik.

Rasmus Pikkani majandusanalüüs Postimehes

Tänases Postimehes kirjutab Sampo Panga investeeringute juht Rasmus Pikkani väärt arvamusloo, kus analüüsib Eesti majanduskasvu ja kummutab müüti majandusmullist, mis kohe-kohe lõhkema hakkab.
Oma arutlustes juhib tähelepanu kolmele faktile:

1. Kuna Eesti nominaalne majanduskasv (mis sisaldab ka hindade kasvu) ületab palgakasvu 5-6 protsendipunkti võrra, on palgakasv igati põhjendatud ja meie konkurentsivõime (mõõdetuna toodetud lisaväärtuse suhe tööjõukulusse) kasvab.

2. Vaatamata sellele, et Eesti on laenanud välismaalt 172 miljardit krooni, on Eesti ka välja laenanud 130 miljardit, ehk meie neto positsioon ei ole sugugi halb. Isegi kui liita sellele 162 miljardit krooni muid välisinvesteeringuid ja lahutada meie välisinvesteeringud 29 miljardit, moodustab meie välismaalt saadud raha eba-olulise osa GDP-st.

3. On levinud veendumus, et nii kiire kasv ei saa kesta ja lõpeb varem või hiljem mulli lõhkemisega. Aga miks? On ju Hiina suutnud 3 aastakümmet kasvada rohkem kui 10% aastas.

Pikkani artiklis on igat teemat selgitatud laiemalt, niiet soovitan kõigil seda lugeda. Üks paremaid majandusanalüüse, mida viimastel aegadel Eesti ajakirjandusest lugeda on saanud.

Kilk ja Werol kaks kuud hiljem

Eilses Päevalehes avaldavad Rein Kilk ja AS Werol Tehased juht Robert Närska, et selle majandusaasta (mis lõppes 31. juulil) lõpetab Werol kasumis. Kui aasta alguses prognoosis Närska 10 miljoni kroonist kasumit, siis Kilk ütleb ajalehele, et Närska prognoositud kasum jäi küll loodetust väiksemaks, kuid siiski võib juba kasumist rääkida.
Ise-enesest tore uudis nii Kilgile, Eesti põllumeestele kui majandusele tervikuna. Imelikuks teeb selle aga asjaolu, et 4 kuud tagasi taotles Kilk (läbi inkassofirma) alalise maksejõuetuse tõttu Weroli pankrotti ja Robert Närska kinnitas vaid 2 kuud tagasi kohtusaalis, et ettevõtte tegevus ei ole jätkusuutlik, tema varad on vähem väärt kui kohustused ning parim lahendus oleks firma tegevuse lõpetamine ja varade müük.
Tuleb ainult tunda heameelt, et tollal leidus tarku inimesi, eesotsas kohtunik Zakaria Nemsidsveridzega, kes leidisid, et olukord pole lootusetu ja Werolile tuleb anda veel üks võimalus.

Edgar, kurat! Demokraatiat ära puutu!

Kui üldiselt valitseb Eesti poliitikas arusaam, et demokraatia alustalasid vähemalt avalikult kõigutama ei minda, siis Savisaar kaldub aeg-ajalt seda piiri ületama.
Viimatine suurem üle-astumine meenub kohalike valimiste päevist, kus keeldu valimispäeval reklaami teha rikkusid linnapildis K-kohukese postrid. Nüüd on Savisaar läinud Riigikohtu kallale. Eestis kehtib põhiseaduse alusel võimude lahususe printsiip ja kohtuvõimu iseseisvus on seni olnud suhteliselt tugev. Igasugused avaldused mõne valitsuse ministri poolt, mis enne riigikohtu otsust süüdistavad kohtunikke erapoolikuses, on selge püüd kohut mõjutada ja seega põhiseaduse vastased. Kui Savisaarel on tõesti põhjust arvata, et Märt Rask langetab otsuseid tuginedes oma kunagisele erakondlikule kuuluvusele, on probleem märksa tõsisem, kui antud otsus valijameeste kohta. See paneb kahtluse alla kogu Eesti kohtusüsteemi ja seega Eesti demokraatia toimimise põhimõtted. Seetõttu peaks Savisaar esitama konkreetsed põhjendused oma väitele, mis tugineksid Riigikohtu tehtud (valedele) otsustele, mitte prognoosile tulevaste otsuste kohta.
Just selliste esinemiste pärast, kus täielikult sülitatakse demokraatia põhimõtete peale, on Keskerakonna ja Savisaare edu Eestile ohtlik. Maailma ja meie enda riigi ajalugu on korduvalt näidanud, et rahva uinumine demokraatia kaitsmisel lõpeb alati selle rahva anastamisega. Kodanik, ole valvel!

Ma ei kirjutanud Savisaare pealt maha, ausalt!

Kui kirjutan öösel blogi ja loen järgmisel päeval väga sarnaseid mõtteid ajalehes Edgar Savisaare sulest, tekib mul arusaadavalt mure oma maailmavaate kujunemise pärast. Aga maha ma ei kirjutanud, ausõna. Jõudsin ise sama järelduseni, mis Savisaar: "Mis aga Ilvesesse puutub, siis rohkem kui keskpärast presidenti, vajab Eesti võimekat välispoliitilist esindajat."

Ilvese välispoliitilisele rollile mõeldes soovitan ka lugeda viimast Diplomaatiat, kellele kätte satub (netis seda paraku ei ole). Seal analüüsib Ilves väga sisukalt maailmapoliitika mõju Eestile.

Miks Rüütel võiks siiski saada presidendiks?

Laupäeval valitakse tõenäoliselt Eestile järgmine president. Või valitakse ta valimata jätta.
Kuna mulle meeldib ikka põhjendatud argumentatsioon, siis proovisin uurida, miks peaksid valijamehed Rüütlit valima.

Rüütli toetuseks meediast just eriti palju kiitvat ei leia. Meenub Reiljan, kes on kiitnud istuva presidendi lahkust ja rahvameelsust, sõbralikkust ja pehmust, aga ühtki korralikku selgitust Rüütli tugevustest küll meelde ei tule. Samas tuleb tõdeda, et meedia pole ka just päris erapooletuna välja paistnud. Vaatasin siis Rüütlit toetavate erakondade kodulehti.
Eestimaa Rahvaliidu kodulehelt leiab küll 20 punkti, mida Rüütel presidendina oluliseks peab, aga seda, miks tema on parem kandidaat kui Ilves või miks ta üldse hea kandidaat on, ei leia.
Rahvaliidu noorteorganisatsiooni leht on küll oma toetuses konkreetsem ja selgem, kuid ainsa põhjusena, miks Rüütlit toetada suudavad nad välja tuua tema kogemuse. Nõrk.
Ilmselgelt puudub Rahvaliidul selgus, miks nad ikkagi Arnold Rüütlit toetavad.
Keskerakonna inimesed ei pea Rüütli toetamist üldse oluliseks - leheküljel ringisurfates ei paista kuskilt, keda partei presidendina eelistab. Hämmastav.
Täiesti kummaline, et presidendikandidaati toetavate erakondade lehekülgedelt ei ole võimalik leida ühtki sisulist põhjendust Rüütli valimise poolt. Ei jäta just kampaaniast eriti usaldusväärset muljet.
Keskerakonna päästab küll täishäbist nende häälekandja Kesknädal, kus on presidendivalimiste teemat aktiivselt analüüsitud. Selle viimases numbris on 7 artiklit pühendatud selgitamaks, miks Ilves presidendiks ei sobi. Ilves seostatakse kõigi Rüütli kohta avaldatud meediakajastustega, sealjuures üle-eile Kanal2 eetris linastunud sisutühja dokfilmiga. Samuti võrreldakse Tammsaare pargis laupäeval toimuvat Ilvese toetuskontserdit, millegi nii jubedaga kui hiljutised revolutsioonid Ukrainas ja Valgevenes (whats your point, Kn?).
Mõned artiklid on ka Rüütli toetuseks. Näiteks pikk intervjuu Savisaarega, "Laupäeval valib Eesti kodurahu ja vägivalla vahel". Kuid kahjuks ei leia ka sellest artiklist mitte ühtegi selgitust, miks oleks Rüütel hea president (küll aga selgitusi, miks väited, nagu oleks Rüütel vana, Savisaare ja Reiljani poolt juhitav kommar, ei ole piisavad tema riigijuhiks sobivuse kummutamiseks).
Ainsana on Rüütli poolt nõustunud sõna võtma Elmar Sepp. Tuues välja järgmised argumendid:
1) Rüütli presidentuuri ajal on Eesti jõudnud kiireimaisse majandusliku arengu faasi ja tööpuudus on langenud 1,6%-ni. Mnjah, 1,6% on meil küll registreeritud tööpuudus, mida üldiselt ei jälgita. Ja kuidagi imelik tundub ka väide, et "just president Rüütli tark sisepoliitiline tegutsemine ja oskus erimeelsusi tasandades luua majandusele stabiilne kasvupinnas" on tinginud meie majanduse kiire kasvu.
2) Rüütli ajal jõudis Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Fakt jumala õige! Kui suur on siin olnud Rüütli roll on muidugi jälle küsitav. Isiklikult arvan, et üsna tühine. Euroopa Liidu poolt hääletama ta vist ikka veidi maa-rahvast kannustas ja see võis olla üldiselt euro-skeptilise kontigendi veenmisel olla üsna oluline aspekt. Ehk Rüütel aitas meil endal EL-i astuda, tema panus selleks, et meid sinna ka vastu võetaks, oli küll tõenäoliselt olematu.
3) Kolmandaks tuleb argument selle kohta, et Rüütlil on sarnane saatus paljude eestlastega (?) ja et ta oleks võinud oma Nõuka-aegsel positsioonil ikka Eestimaa täitsa tuksi keerata, aga ei teinud seda. No, tubli mees! Aitäh!

Üsna tähelepanuväärne on, et Eesti kahe suurima erakonna liikmetest toob oma presidendikandidaadi toetuseks mingeid argumente välja ainult Elmar Sepp. Tundub tõesti, justkui kardaksid Rahvaliit ja Keskerakond ennast Rüütliga siduda ja mingigi toetuse avaldamiseks lükatakse püünele kloun, kelle kohta saab alati öelda: "ta tegi ju ainult nalja".

Elmar Sepa argumendiks on, et President, kelle ajal on Eesti saavutanud läbi aegade suurima majanduskasvu ning astunud Euroopa Liitu ja NATO-sse, peab olema hea riigijuht. Ma ei nõustu selle väitega, sest ei suuda leida ühtki tegevust, mida Rüütel oleks nende saavutuste heaks teinud (v.a. mainitud EL-i promo). Samas, tuleb tõdeda, et kui sellised majandus- ja välispoliitilised suursaavutused saavad toimuda tõepoolest presidentist sõltumatult, siis on tegemist ikka täitsa mõttetu ametikohaga.

Sellest lähtuvalt pean tunnistama, et võib-olla oleks Eestile siiski parem kui presidendiks ei saaks TH Ilves, saagu või Rüütel. Ilvese (välis)politiiline kapasiteet võimaldaks tal täita kindlasti olulisemaid ja Eestit rohkem edasi aitavaid rolle. Mitte, et Euroopa parlamendi liikme koht seda oleks, aga järgmiste Riigikogu valimiste järel võiks olla ta üks olulisemaid jõude juhtimaks KeRa-vaba poliitikat.

Savisaare toetus laevandusele

Äripäev kirjutab, et "Neljapäeval võttis valitsus vastu põhimõttelise otsuse hakata toetama laevandust". 2007. aastal läheb laevanduse toetusesse 30 miljonit krooni, aastal 2010 aga juba 209 miljonit krooni.
Ainus põhjus Savisaare poolt oli, et kuna mujal Euroopas laevandust toetatakse, siis me ei tohiks jätta oma ettevõtteid kehvemasse konkurentsisituatsiooni. Väga halb ja mitte-usutav põhjendus. Esiteks, Eesti juba toetab laevandust subsideerides regulaarühendust saartega. See on vajalik samm, et võimaldada aktiivne inimeste ja kaupade liikumine saartele. Kui tahame, et inimesed saartel elaksid, siis tuleb seda riigil toetada, vastasel juhul oleks saartele minek liiga kallis.
Miks aga toetada laevandust kui sellist? Seda enam et mille jaoks konkreetselt raha vaja on ja kuhu seda pannakse pole veel otsustatud. Kindlasti pole mõtet laevandus toetada, ainult sellepärast, et teised seda teevad. Sama hästi võiks öelda otse, et muudes riikides on laevafirmadel soojad sidemed korrumpeerunud poliitikutega, olgu ka meil.
Laevanduse toetamine võib olla vajalik, aga mitte vajalikum kui igasugu muu äritegevuse toetamine. Ehk see 30 - 209 miljonit tuleks suunata üldise ärikeskkonna parandamisele, võib-olla ka infrastruktuuri arendamisele, mitte aga ühe valdkonna selektiivsele põhjendamata toeamisele.

Greg Mankiw Eesti majandusest

Mõned päevad tagasi kirjutas maailma üks tunnustatuimaid majandusblogijaid Greg Manikw Eesti majandusimest. Hea lugemine. Lugege kindlasti kommentaare, mis on antud ja vaadake ka blogisid, mis on sellele sissekandele linkinud.
Mart Laar on suutnud ennast uskumatult hästi maailma liberaalse maailmavaate pooldajate hulgas promoda kui üks juhtivaid majandusgurusid.

Priimäe moraalikoodeks noortele

Tänases Päevalehes teeb Linnar Priimägi põhjaliku, ülevaate erinevatest "kultuuri mõtestamise põhikategooriatest". Alates Piiblist kuni Harvardi proffessori Lawrence'ini. Sellele tuginedes püüab Priimägi tuletada tänastele noortele sobivat moraalikoodeksit. Igati tervitatav ettevõtmine, sest Eesti hariduselu vajab lisaks õppeprogrammi koostamisele kindlasti ka laiemat arutelu selle üle, mida peaksid haridusteel omandatama ja kuidas. Hariduse eesmärk ei saa olla ainult faktide õppimine ja analüüsivõime arendamine, vaid kindlasti ka väärtushinnangute kasvatamine.
Samas ei ole ma põrmugi nõus Priimäe järeldusega, et tänapäeva noortel on puudu säravatest eeskujudest. Ta väidab, et "Teine voorus, mis tuleks 21. sajandi algul kanda moraali punasesse raamatusse, on julgus ehk vanamoodsalt öeldes vaprus. ... Vaprus on kangelaslikkuse kauneim omadus. Kuid kuhu on jäänud meie aja kangelased?" Ning tõdedes, et tänapäeval puuduvad noortel õiged eeskujud, ülistab Lääne-Euroopa ajalugu, kus "Makedoonia Aleksander on oma eeskujuga üles kasvatanud 40 põlve eurooplasi!"
Kuid mida tähelepanuväärset tegi Makedoonia Aleksander? Ta võttis oma isalt üle edukalt toimiva Rooma riigi juhtimise. Oma lühikese valitsusaja jooksul vallutas ära pool maailma, viies sellega Rooma riigi punkti, kus seda ei suutnud keegi (peale tema) juhtida. Pärast Makedoonia Aleksandri surma enamik vallutatud piirkondadest eraldus Roomast ja algas Rooma riigi allakäik. Tuli, nägi, võitis! Aga ei loonud ega arendanud midagi püsivat.
Just see ongi selliste "kaanetüdrukutest" kangelaste eeskujuks võtmise oht, et eelistatakse üksikut edulugu loomisele ja stabiilsele arengule. Kõige paremini on sellest kirjutanud Jim Collins oma juhtimisteooria raamatus "Good to Great", millest on kokkuvõte ilmunud Harvard Business Review artiklis millalgi 2001. aastal ja kordusena 2005.a. juuli numbris. Jim Collins on analüüsinud Ameerika ettevõtteid, kes on suutnud tõusta keskpärasusest tippu ja sinna püsima jäänud. Ühe olulisema komponendina toob ta välja Level 5 juhi - s.o. juhi kelle puhul tugev proffessionaalne tahe on seotud erakordse isikliku tagasihoidlikkusega. Kui Level 4 juht (Makedoonia Aleksander?) leiab, et ettevõtte kokkuvarisemine pärast tema lahkumist tõestab ta asendamatuid juhtimisoskusi, siis Level 5 juht saab suurimat rahulolu, kui ta pensionärina võib uhkusega viidata maailma juhtivale firmale ja öelda "Kunagi ma töötasin seal!" Kui üks tahab särada, siis teine tahab luua.
Collinsi on toonud hulganisti näiteid ja võrdlusi erinevatest juhtidest, nii et kui keegi kahtleb, kas tagasihoidlikkusel on äris kohta, siis see raamat annab hulganisti kinnitust, et see on lausa möödapääsmatu. Ja kui keegi tahab oma väärtushinnanguid juhtimiskirjanduse asemel ilukirjandusega arendada, siis soovitan Priimäe viidatud "Punase ja musta" asemel kindlasti Tolstoi "Sõda ja rahu". Seal on pikalt arutletud üksikisiku ja ühiskonna rolli üle ajaloosündmuste käigus ja jõutud järeldusele, et igasugu Napoleonid ja Aleksandrid on kõigest mingi epohhi sümbolid. Pealegi on see ka märksa parem raamat kui "Punane ja must".
Seega olen ma vastu Priimäe seatud eesmärgile, et meie kõige olulisem noorsootööprogramm on suure eeskuju puudumise likvideerimine. Või vähemalt selle eeskuju loomine kaanetüdrukute kujul. Pigem peaks noortele õpetama, et edu tuleb koostööst, avatusest, usaldusest ja järjekindlusest. Ehk vana mõttetera "Sa võid kõike saavutada, tingimusel, et sa oled nõus tunnustuse selle eest jätma teistele."

Tarmo Kõuts asendusteenistusest

Viitseadmiral Tarmo Kõuts teeb tänases Postimehes väärt ettepaneku, kutsuda usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldujad seadusega ettenähtud asendusteenistusse ja luua nende põhjal päästetöödel kasutatav üksus. See vabastaks ajateenijad ja kutselised kaitseväelased päästetöödel osalemisest oma põhitegevuse arvelt. Kõuts juhib tähelepanu sellele, et vaatamata asendusteenistuse olemasolule Eesti seadusandluses, pole aastatel 1997 kuni 2006 sinna saadetud ühtki noormeest.
Samas peaks aga Kõuts minema ühe sammu edasi. Nagu viitseadmiral isegi mainib, kohustab põhiseadus kõiki kodanikke osa võtma riigikaitsest. Seega ei näe ma põhjust, miks aja- või asendusteenistust rakendada ainult heas füüsilises vormis noormeestele. Asendusteenistuses võiks edukalt osaleda ka neiud ja halvema tervisega noormehed. Nii looduskatastroofide likvideerimisel kui ka tagalateenistuses oleks kasu ka nõrgemate füüsiliste võimetega inimestest.
Selline laiendatud kaitseteenistus võimaldaks õpetada inimesi Eestit kaitsma erinevate meid ohustavate riskide eest, mitte ainult otsese sõjalise agressiooni puhul.