Jälle see Aava

Kui Katrin Aava eelmise hariduskava-teemalise artikli osas sai läbi mõttevahetuse ja Economisti artikli ka minu seisukoht veidi pehmendatud, siis nüüd on Aava käsile võtnud majandusarengu teooriad. Ja seda ma juba nii jätta ei saa...

Ma olen ajapikku taibanud, et humanitaar-inimese jaoks on neo-liberaalsus lihtsalt üks sõimusõna, mida saab kasutada kõige kohta, mis tundub halb, sõltumata selle olemusest. Selline lähenemine on küll mõneti segadust-tekitav ja minu arvates tugevalt taunitav, aga keskendun tänases sissekandes pigem Aava argumentatsioonile.

Ma olen ikka arvanud, et hea ajakirjanduse ja ka hea arvamusloo juurde käib põhjendatud argumentatsioon ja väidetele tõestusmaterjali pakkumine. Kui Aava väidab, et "Globaliseerumine toob kaasa enneolematu ebavõrdsuse," siis võiks ehk pakkuda ka veidi faktimaterjali. Erinevad uuringud näitavad vastupidist: 1) vaesemad riigid võidavad globaliseerumisest rohkem ja 2) globaliseerumise käigus maailma rikkuse ebavõrdsus väheneb. Mõningast analüüsi antud teemal võib leida siit.
Sellise bluffiva avaldusega on eriti halb välja tulla siis, kui artikli lõpu poole tahad tuua näideteks Taiwani, Lõuna-Korea, Singapuri, Iirimaa ja Soome, mis on kõik ühed maailma kõige globaliseeruvamad riigid üldse.

Samuti kurdab Aava, et "Eesti eraldab sisemajanduse kogutoodangust kõrgharidusse kaks korda vähem ressursse kui näiteks Soome. Teaduse rahastamises jääme teiste Euroopa Liidu maade tasemest kolm kuni seitse korda maha." Tuletaks lugejatele meelde, et mõlema näitaja poolest jäävad Euroopa Liidu riigid pika puuga Ameerika Ühendriikidest maha. Sellest samast riigist, kus tänu globaliseerumisele ja/või uus-liberalismile ja/või neokonservatiivsusele "kuulub ühele protsendile elanikkonnast 35 protsenti kogu rikkusest". Mis siis millega seotud on ja mida me täpselt tahame?

Lugupeetud TLÜ kasvatusteaduskonna doktorant Katrin Aava, enne kui hakkad majandusalal sõna võtma, tee endale selgeks mõned põhitõed:
1) majandusinimesed kasutavad sõnade neo ja ultra ning liberaalsus ja konservatiivsus ühendeid mitte intellektuaalsete sõimusõnadena vaid ühiskonnafilosoofiliste terminitena, ja sellistena on neil tähendused, mis üksteisest erinevad.
2) majandusteaduses, kuigi olemuselt ühiskonnateadus, armastatakse toetuda faktidele ja loogilisele argumentatsioonile. Erinevaid uurimusi, statistilist analüüsi on leida piisavalt, seega on kombeks neid oma faktide tõestuseks ka esitada.

Enne järgmist artiklit võiks Aava (ja miks mitte kõik arvamuslugude kirjutajad) läbi mõelda:
1) mida nad öelda tahavad,
2) miks nad seda ütlevad ja
3) miks see, mis nad ütlevad õige on

Seni endisalt ultra-neo-liberaalne,

Raiko