Tuesday, March 07, 2006

Neo-liberaalselt uuest õppekavast

Eilses Postimehes kirjutab Katrin Aava murelikult uuest õppekavast. Ja kuigi mõned tema tõstatud probleemid on kindlasti laiemat diskussiooni väärt on kohati ka loogikaga üsna mööda pandud, millele tahaks ka siinkohal tähelepanu juhtida.
Esiteks jääb Aavale hambusse Eesti hariduspoliitika neo-liberaalsus. Et anname inimestele ja koolidele võimaluse konkureerida omavahel - saame vastu kihistumise ja üldise halbolu. Samamoodi võiks väita, et kui me jagame ära, kes millisest poest saia osta saab ja keegi teise saia maitsta ei tohi, siis saavad kõik head saia. Ei saa, sest saiapoel (koolil) ei ole mingit motivatsiooni pingutada parema tulemuse nimel, lisaks ei tea keegi, kas see sai mida me sööme on hea või halb. Võime saada küll võrdse, aga võrdselt halva tulemuse. Õpilased pole rahul kooliga, kes annab halbu tulemusi ja kooli juhtkond saab alati öelda, et süüdi on halb piirkond, mitte kooli juhtkond. Edasi viib just terve konkurents, mis eristab halvad koolid heast, ning järelvalve, mis sunniks headest koolidest õppima, edu toonud praktikaid laialdaselt kasutusele võtma.
Samuti viitab Aava rahvusvahelisele uuringule, mis leiab, et "Kõige parem on olukord seal [riikides], kus õpilaste tulemused erinevad ühe kooli lõikes ja mitte koolide vahel. " Täitsa võib olla. Aga, ütle Katrin, kuidas seda saavutada? Tühjast unistamisest on hariduskava koostamisel vähe kasu.
Kui Aava väidab, et "Ühiskonna kihistumine süveneb selle kaudu, et madala sissetulekuga inimeste piirkonna kooli õppima asudes on määratud lapse hilisem elukäik", siis minu arvates on kõige parem relv selle vastu anda inimestele võimalus oma laps saata kooli teise piirkonda, sinna kus antakse paremat haridust. Mikrotasandil parandab, see konkreetse lapse väljavaateid tulevaseks eluks; makrotasandil annab märku, et seda kooli tuleb reformida - leida võimalusi olukorra paranemiseks. See ongi neoliberalismi alustala - usaldada inimest ja tema valikut ning "hääletamist jalgadega". Kui valikuvõimalust ei anna riik, teeb seda erasektor - kuid seljuhul ainult neile, kelle vanemad maksta jõuavad.
Ning viimaks, ma saan küll aru Aava hirmust korruptsiooni ees riiklikult ettekirjutatud kohustusliku kirjanduse loetelu puhul, aga:
1. Miks arvate, et kooliõpetaja, kelle valikut avalikkus ei tea, on vähem korrumpeerunud kui avalikkuse (vähemalt Õpetajate Lehe) valvsa silma all loetelu koostavad riigiamtenikud?
2. Mis on teie poolt propageeritud ühtses haridussüsteemis need "õpilaste erinevad huvid ning vajadused", millega kirjandusõpetaja arvestama peab?
3. Lisaks tagab iga-aastane suur raamatute tarbimise maht õpilaste poolt ka võimaluse pakkuda raamatutele odavamat hinda ning tagada vajalikke raamatute piisavuse poodides ja raamatukogudes.

Loomulikult vajame ühiskonda, mis tagaks võrdsed võimalused heaks hariduseks kogu ühiskonnas. Aga, lp. Katrin Aava, probleem pole selles, et me seda ei tahaks, vaid selles, et seda on keeruline saavutada. Rohkem oleks vaja konkreetseid ettepanekuid. Kuni paremat lahendust pole, tuleks ikkagi usaldada turgu (ehk inimeste valikute summat) ja seda, et inimene teab, mis talle (ja tema lapsele) hea on.

2 comments:

Kajar said...

Mulle tuleb liberaalse lähenemisega haridussüsteemile alati meelde üks SSERiia finaal, kus maajndustudengid haridussüsteemi reformisid (kaasust enam täpselt ei mäleta) ja see oli sotsteadustee õppijale väga naljakas. Aga et Katrin seda lugu siin ehk lugema ei satu, panen mõned oma mõtted kirja.

Kõigepealt see saiapoe ja motivatsiooni asi. Iva, mida needsamad PISA uuringud ka tunduvad tõestavat, ongi see, et motivatsioon tuleks luua kõigile, mitte mõnedele. Kui vanemad saavad maine järgi valida, kuhu kooli oma lapsi panna, tekib koolidele motivatsiooni juurde küll, ent kõik koolid ei ole "kooliturul" võrdses olukorras, et seda ära kasutada. Näiteks maakool ei saa kolida linna jne. Teiseks tekib motivatsiooni juurde mõõdetavate tulemuste (riigieksamid, testid) parandamiseks, mitte reaalselt parema hariduse andmiseks. Kolmandaks on koolisüsteemis palju (ma julgeks isegi väita, et enamik) muutujaid, mis ei ole motivatsiooni kaudu mõjutatavad. Õpetajad töötavad ikkagi muude põhjuste kui õpilaste riigieksamite ulemuste nimel.

"Samuti viitab Aava rahvusvahelisele uuringule, mis leiab, et "Kõige parem on olukord seal [riikides], kus õpilaste tulemused erinevad ühe kooli lõikes ja mitte koolide vahel. " Täitsa võib olla. Aga, ütle Katrin, kuidas seda saavutada?"

Saavutada saab nii, et tuleb lõpetada osade koolide eelisarendamine. Mille seostele õppekavaga Katrin oma artiklis viitab.

"Ning viimaks, ma saan küll aru Aava hirmust korruptsiooni ees riiklikult ettekirjutatud kohustusliku kirjanduse loetelu puhul, aga:
1. Miks arvate, et kooliõpetaja, kelle valikut avalikkus ei tea, on vähem korrumpeerunud kui avalikkuse (vähemalt Õpetajate Lehe) valvsa silma all loetelu koostavad riigiamtenikud?
2. Mis on teie poolt propageeritud ühtses haridussüsteemis need "õpilaste erinevad huvid ning vajadused", millega kirjandusõpetaja arvestama peab?
3. Lisaks tagab iga-aastane suur raamatute tarbimise maht õpilaste poolt ka võimaluse pakkuda raamatutele odavamat hinda ning tagada vajalikke raamatute piisavuse poodides ja raamatukogudes."

1. Korrumpeerunud kooliõpetaja (heh) kontrollib ainult mõne klassi lugemiskohustust, teda mõjutada poleks kirjastusel väga kuluefektiivne, kohustusliku kirjastuse nimekirjaga tagatakse ju tuhanded tellimused
2. Õpilased ei taha lugeda Vildet, aga loeksid ehk heameelega Orwelli või Krossi. Või võiksid üldse vähem lugeda ja rohkem raamatutesse süvitsi minna, mida KK nimekirja järgides ei jõua teha. Näiteks. Aga neid on veel palju
3. _Maht_ nimekirja kaotamisega ei muutu, küll läheb valik mitmekesisemaks. Pealegi on efeektiivsusepoint siin teisejärguline, oluline on ikkagi parim õppekava (vt 1. ja 2.)

"Kuni paremat lahendust pole, tuleks ikkagi usaldada turgu (ehk inimeste valikute summat) ja seda, et inimene teab, mis talle (ja tema lapsele) hea on."

Haridussüsteemis just täpselt ei saa turgu usaldada. On täiesti lootusetu, et inimene suudaks prognoosida, milline haridus tema lapsele 20 aasta pärast kasulik oleks. Kui usadada turgu, õpitaks suures enamikus juurat ja majandust, samas kui riigil on suur vajadus näiteks inseneride järgi.

*uri said...

Jällegi...
Teadmine, et "motivatsioon tuleks luua kõigile, mitte mõnedele," on küll tore, aga kui me ei tea kuidas seda saavutada, siis on sellest vähe kasu. Mina väidan, et kui me peame valima variantide vahel motivatsioon mõnedele või mitte kellelegi, eelistaks ikkagi motivatsiooni mõnedele.
See kas koolid on võrdses konkurentsisituatsioonis või mitte ei puutu üldse asjasse. Ülemiste HüpperRimi ja Obinitsa külapood ei ole ka võrdses konkurentsiseisus, aga sellepärast ei sunni me Obinitsa meest ainult kodupoest ostma. Oluline on see, et iga indiviid saaks võimalikult sobiliku ja hea hariduse. Ja kui Obinitsas seda ei saa, siis peab igal inimesel olema õigus minna seda mujalt otsima. Me ei saa nõuda, et targad lapsed ohverdaksid oma hariduse selle nimel, et tõsta kodukoha kooli taset.
Ning kui on mingid objektiivsed põhjused, miks maapiirkondades hariduse andmine on keerulisem ja kallim, siis tuleb seda pearahasüsteemis arvesse võtta.

Selleks, et eristada häid õpetajaid halbadest on vaja kuidagi nende tulemust igal juhul mõõta. Kui me ei mõõda, siis me ei sunni ka õpetajaid pingutama parema tulemuse nimel, siis ei oska me ka analüüsida, millised õpetamismeetodid annavad paremaid tulemusi. What you measure is what you get. Seega on muidugi väga oluline, et need mõõdikud oleksid võimalikult lähedaselt seotud koolidele seatud eesmärkidega. Kui riigieksamite tulemused seda ei ole, siis tuleks mõõdikuid muidugi muuta.

Väide, nagu koolisüsteemi ei tohiks suhtuda majandusloogika järgi, kuna kool ei ole äri, on natuke eilne argument. Tänapäeval rakendavad kõik edukad mittetulundusühingud ärilisi juhtimis ja eelkõige tulemuste mõõtmise loogikat. Tuntumateks näideteks vast Ameerika megakirikud või Gates'ide heategevusfond. Edu saavutatakse justnimelt oma eesmärgi selge sõnastuse ja tulemuste mõõtmisega. Ainult see võimaldab analüüsida oma tegevuse edukust ja seeläbi oma enese vigadest õppida.

Ning viimaks, maailma kõige edulisem kõrgharidussüsteem Ameerika Ühendriikides on oma edu saavutanud just tänu sellele, et on ülesehitatud turu põhimõtetele. Inimesed võivad külla oma valikutes eksida, aga summaarselt mitte oluliselt rohkem kui riik. Samuti tagab inimestele valiku usaldamine võimaluse eristada halbu koole headest.
Mis puutub riigi suurde vajadusse insenäride järgi, siis tundub, et majanduses vajateks ikkagi rohkem juriste ja ärijuhte, sest nende palgad on endiselt kõrgemad. Ei ole need inimeste valikud nii valed midagi.

Ma arvan, et inimeste valikuvabadust hariduses tuleks veelgi laiendada, oluliselt suurendades lapsevanemate ja õpilaste (kui peamiste kooli huvigruppide) rolli kooli juhtimises.