Veelkord õppekavadest

Mõni nädal tagasi kirjutasin oma blogisse sissekande "Neo-liberaalselt uuest õppekavast", kus propageerisin turumajandust hariduses.
Teema juurde tagasi tulles tahaksin viidata viimase Economisti artiklile "Back to school" samal teemal.
Ka seal analüüsitakse PISA uuringute tulemusi ja jõutakse järgmistele järeldustele, mida peaks üks riik tegema oma haridussüsteemi arendamisel:

1. Tuleb usaldada õpetajaid ja koole, selle asemel, et toetuda riiklikule õppekavale.
2. Varajane õpilaste selekteerimine on halb, kuna suunab inimesed kindlatele elualadele ja vähendab sellega nende innovatsioonivõimet.

Ehk kokkuvõttes, vaja on leida head õpetajad ja neid siis usaldada. Igasugune (varajane) selektsioon ja testimine vähendab tulemuslikkust.

Ei hakka pikemalt siin oma seisukohta uuesti lahti kirjutama, kuid jään siiski veendumusele, et organisatsioonides kehtib reegel What you measure is what you get. Ehk tänu PISA testidele teame, millised riiklikud haridussüsteemid on parimad. Samuti on riiklikud testid vajalikud selleks, et saada teada, millised süsteemid on parimad kooli tasemel.
Mis puutub koolide konkurentsi parimate õpilaste pärast, siis võib-olla tõesti tekitab see koolide liigset kihistumist. Selles plaanis on huvitav idee kooli-kohtade jagamine loosi teel: lapsevanemad saavad küll valida, kuhu kooli oma lapsi saata, kuid laste valik kooli poolt on juhuslik, seega ka ühtlasem. Kannatajaks jäävad targemad lapsed, kuid võimalik, et keskmine tase sellest tõuseks. Nii paistab vähemalt PISA uuring näitavat.

Estonian theater still lives

After two excruciating experiences with Estonian theater i was already thinking that theater is not for me. Luckily, last week, my friend Madis took me to see Martin McDonagh's play "Pillowman" in No99. I must say that i was extremely positively surprised.
Firstly, McDonagh's text surprised me by well combining a thrilling storyline with fatalistic philosophy. It is not often that after seeing a play, i become interested in reading the script, but McDonagh is definetely a writer i want to read more.
The director, Tiit Ojasoo, had nearly no scenery for the performance. Only a table and two chairs. That allowed for more intense focus on the actors and amplified the moments of darkness used to cut the scenes.
The four actors, Tambet Tuisk, Rein Oja, Andres Mähar, and Sergo Vares were also excellent in their roles making the feeling of fear and hoplesness nearly palpable.

The play is an absolut must see and McDonagh a writer to read. I also look forward to any further suggestions to excellent plays.

Neo-liberaalselt uuest õppekavast

Eilses Postimehes kirjutab Katrin Aava murelikult uuest õppekavast. Ja kuigi mõned tema tõstatud probleemid on kindlasti laiemat diskussiooni väärt on kohati ka loogikaga üsna mööda pandud, millele tahaks ka siinkohal tähelepanu juhtida.
Esiteks jääb Aavale hambusse Eesti hariduspoliitika neo-liberaalsus. Et anname inimestele ja koolidele võimaluse konkureerida omavahel - saame vastu kihistumise ja üldise halbolu. Samamoodi võiks väita, et kui me jagame ära, kes millisest poest saia osta saab ja keegi teise saia maitsta ei tohi, siis saavad kõik head saia. Ei saa, sest saiapoel (koolil) ei ole mingit motivatsiooni pingutada parema tulemuse nimel, lisaks ei tea keegi, kas see sai mida me sööme on hea või halb. Võime saada küll võrdse, aga võrdselt halva tulemuse. Õpilased pole rahul kooliga, kes annab halbu tulemusi ja kooli juhtkond saab alati öelda, et süüdi on halb piirkond, mitte kooli juhtkond. Edasi viib just terve konkurents, mis eristab halvad koolid heast, ning järelvalve, mis sunniks headest koolidest õppima, edu toonud praktikaid laialdaselt kasutusele võtma.
Samuti viitab Aava rahvusvahelisele uuringule, mis leiab, et "Kõige parem on olukord seal [riikides], kus õpilaste tulemused erinevad ühe kooli lõikes ja mitte koolide vahel. " Täitsa võib olla. Aga, ütle Katrin, kuidas seda saavutada? Tühjast unistamisest on hariduskava koostamisel vähe kasu.
Kui Aava väidab, et "Ühiskonna kihistumine süveneb selle kaudu, et madala sissetulekuga inimeste piirkonna kooli õppima asudes on määratud lapse hilisem elukäik", siis minu arvates on kõige parem relv selle vastu anda inimestele võimalus oma laps saata kooli teise piirkonda, sinna kus antakse paremat haridust. Mikrotasandil parandab, see konkreetse lapse väljavaateid tulevaseks eluks; makrotasandil annab märku, et seda kooli tuleb reformida - leida võimalusi olukorra paranemiseks. See ongi neoliberalismi alustala - usaldada inimest ja tema valikut ning "hääletamist jalgadega". Kui valikuvõimalust ei anna riik, teeb seda erasektor - kuid seljuhul ainult neile, kelle vanemad maksta jõuavad.
Ning viimaks, ma saan küll aru Aava hirmust korruptsiooni ees riiklikult ettekirjutatud kohustusliku kirjanduse loetelu puhul, aga:
1. Miks arvate, et kooliõpetaja, kelle valikut avalikkus ei tea, on vähem korrumpeerunud kui avalikkuse (vähemalt Õpetajate Lehe) valvsa silma all loetelu koostavad riigiamtenikud?
2. Mis on teie poolt propageeritud ühtses haridussüsteemis need "õpilaste erinevad huvid ning vajadused", millega kirjandusõpetaja arvestama peab?
3. Lisaks tagab iga-aastane suur raamatute tarbimise maht õpilaste poolt ka võimaluse pakkuda raamatutele odavamat hinda ning tagada vajalikke raamatute piisavuse poodides ja raamatukogudes.

Loomulikult vajame ühiskonda, mis tagaks võrdsed võimalused heaks hariduseks kogu ühiskonnas. Aga, lp. Katrin Aava, probleem pole selles, et me seda ei tahaks, vaid selles, et seda on keeruline saavutada. Rohkem oleks vaja konkreetseid ettepanekuid. Kuni paremat lahendust pole, tuleks ikkagi usaldada turgu (ehk inimeste valikute summat) ja seda, et inimene teab, mis talle (ja tema lapsele) hea on.

Hansabanka social program

After posting strong results for 2005 (again), Hansabank has obviously decided to put some money back to society and has taken on a social program for reducing unemployment in Latvia.
Recently a friend of mine received a following e-mail:
"We would like to inform you that you have not performed your obligations toward Hansabanka. You have debt of your student loan is: 0,05 LVL to 20.02.2006."
My friend replied: "Are you serious?"
Hansabanka "Is not a joke. You have not enough money for last payment."

Yesterday, the same bank official called me to point-out that i also have a debt of 1,45 USD. Although i fully understand the importance of fulfilling one's obligation in a timely manner, i still wonder what is the Economic Value Added of the particular employee.

Lugematusest Postimehes

Miks on nii, et mina tean pedofiiliast rohkem kui sellest Postimehes leheküljelise loo kirjutav Tiiu Põld? Mitte, et pedofiilia oleks mu erakordne huviobjekt.
Aga minu arvates oleks normaalne, et artiklis pealkirjaga "Pedofiili ohjeldavad vaid trellid" oleks seda väidet kuidagi põhjendatud, Postimehe (või Tiiu Põllu) arvates mitte.
Minu arvates võiks väitele "Asjatundjate hinnangul ohjeldavad pedofiile trellid ja karmim karistus." lisada vähemalt, milliste asjatundjatega on tegu. Eriti kui kuu aega tagasi on Economistis ilmunud seda teemad analüüsiv artikkel, kus tugevat vastupidist analüüsi esitatakse. Ma ei väidagi, et ajakirjanik peaks jõudma iga loo jaoks teha põhjaliku uuringu (kuigi artikli pealkiri viitab justkui analüüsivale loole), aga nii nagu iga lavastaja peab olema kursis teistes teatrites mängitavaga ja iga majandusinimene mujal tehtavate äridega, peaks ka ajakirjanik lugema teisi väljaandeid. Ning Economist peaks kohe kindlasti olema iga ajakirjaniku kohustusliku kirjanduse hulgas. Lugematus on ajakirjaniku puhul ilmselge ja ülim ebaproffessionaalsus.

Mainitud artiklis viitab Economist kahele uurimusele. Esimene, Inglismaal tehtu, viitab sellele, et alaealisi seksuaalselt ahistanud on ühed kõige vähem uuesti süüdi mõistetevad kurjategijad üldse (vt. graafik). Teine, Ameerika päritolu uurimus leidis, et laste ahistajatest vahistati kolme aasta jooksul peale vangist vabanemist 39%, kuid ainult 3% jäid uuesti vahele samalaadse kuriteoga. Need numbrid näitavad selgelt, et pedofiilide puhul on tegemist keskmisest tunduvalt kergemini õigele teele pöörduvate kriminaalidega.
Selle artikli lugemine oleks võimaldanud Tiiul kirjutada märksa sisulisema loo kui praegu. Seega võiks Postimees tõsta oma professionaalsus-standardeid, tellida toimetusse Economisti (ja muid ajalehti-ajakirju) ja paluda töötajatel neid ka lugeda, mitte avaldada sisutut pläma.