Üliõpilaskondade liit hariduspoliitikast

Mulle jääb pidevalt arusaamatuks Eesti õpilas- ja üliõpilasomavalitsuste liitude tegevus. Üks mu tuttav väitis kunagi, et nende organisatsioonide vajalikkus ühiskonnas seisneb selles, et teatud rahututele noortele antakse võimalus poliitiliste intriigide punumiseks ja sisevõitluste korraldamiseks kohas, kus see kedagi ei puuduta. Et siis pole seda hiljem vaja päris-poliitikas katsetama hakata.
Eelmisel nädalal, aga pisitis üks selline intriigitseja jälle pea välja ja otsustas oma ideid laiema avalikkusega jagada. Nagu ikka, ei eelnenud sellele sisulist analüüsi:

"Kuidas saavutada ühiskonna, teaduse ja tööjõuturu tänastele vajadustele vastavat ja jätkusuutlikku kõrgharidusõpet? Lihtne vastus oleks raha, ja väga palju raha
....
Riiklik rahastus on ja jääb katma suurimat osa Eesti kõrgharidussüsteemi maksumusest, sest nii suurt finantskoormust suudab taluda vaid riik."

Miks? USA-s suudab ju küll era-sektor finantseerida suure osa kõrgharidusest ja tulemused on parimad maailmas. Samuti on erasektor suutnud võtta enda kanda veel suuremad finantskoormused energeetikas, ravimiarenduses, transpordis ja mujal.

"See arusaam on kooskõlas ka põhimõttega, et haridus on avalik hüve. Kui Eesti riik soovib oma ühiskonda ja majandust edendada, on tarvis ka kõrgelt haritud inimesi ning riik peaks olema valmis nende eest ka maksma."

Ma arvan, et eelkõige võidab heast haridusest ikka hariduse saaja ise, kasu ülejäänud ühiskonnale on pigem kaudne. Samuti võiks öelda, et riik peaks kinni maksma ka laste kasvatamise (samuti ju riigile vajalik), aga ka tööl käimise. Kui sa oled selle ühiskonna õnneliku vähemuse hulgas, kelle geenid ja kasvu-keskkond on võimaldanud sul areneda inimeseks, kes suudab omandada kõrghariduse, siis peaks olema piinlik mängida märtrit ja leida, et sa oled riigile kuidagi erakordselt kasulik kodanik, keda riik peaks teiste arvelt abistama.

"Ettevõtlusest tulevat raha saab suureneda läbi valdkondlike sihtfinantseeringute ja rakendusuuringute. Üksikisiku rahaline panus haridusse tuleb kas läbi annetuste või õppemaksude. Annetused on ebaperioodilised ja seega ei saa neid eelarvesse planeerida."

Kas ma saan õigesti aru, et Eesti Üliõpilaskondade Liidul on hariduspoliitika nõunik, kes pole üldse uurinud teiste riikide hariduse rahastamise mudeleid. Ameerika parimatel ülikoolidel tuleb väga märkimisväärne raha eelarvesse nii ettevõtete kui eraisikute annetustest. Samuti on ettevõtted huvitatud varakult pääsemaks ligemale tulevastele töötajatele. MIT ja Stanford on suutnud edukalt raha teenida ka teadustulemuste litsentseerimistasudest. Aga mis kuradi valdkondlikud sihtfinantseeringud ja rakendusuuringud?!
Kui sa internetti kasutada ei viitsi, siis mine tee üks reis Lätti SSE Riga-sse, uuri kuidas selle kooli rahastamine on korraldatud ja kuidas üritatakse erasektorit kaasata. Ameerika mõõtu välja ei anna, aga vähemalt peaks natuke silmaringi laiendama.

Õppemaksud isiklike õpingute eest vähendavad vähemkindlustatute ligipääsu avalikule hüvele.

Siis tuleb mõelda sellele, kuidas nende vähemkindlustatute kindlustunnet suurendada (toetused, riiklikult tagatud laenud, jne), aga mitte tuugalt kinni taguda kõigi üliõpilaste haridus.
Just isikliku panuse suurendamine on Eesti seni liig vähe kasutatud ressurss hariduse rahastamisel. See suurendaks inimeste vastutusttunnet oma valikute suhtes ja samas võimaldaks ka pakkuda paremat haridust. Kindlasti oleks Eestis ruumi ka ühele kvaliteetsele era-ärikoolile - üha enam tekib ühiskonnas inimesi, kes oleks valmis maksma kvaliteetsema hariduse eest, kui mujalt koolides pakutakse. Samuti on meil jätkuvalt puudu just-nimelt ärikooli praktilise suunaga hea majandusharidusega inimestest.
Nii et rohkem raha haridusse küll, aga eelkõige eraraha!