Edusammudest prositutsiooni-vastasel mõttevahetuses

Kui veel aasta tagasi proovisid sotsiaalministeeriumi ametnikud võidelda prostitutsiooni legaalsuse vastu tavapäraste "prostitutsioon tuleb keelustada, sest prosituute vägistatakse ja kasutatakse ära" argumentidega, siis viimasel ajal olen täheldanud positiivset nihet prostitutsiooniga tegelevate inimeste argumentatsioonis.
Hiljuti ilmus Päevalehes kaks artiklit, kus prostitutsiooniteemat lahati.
Esimeses kirjutas Imre Rammul, et valdkonna peamiseks varjuküljeks on inimkaubandus ja lahenduseks pakkus laiemat diskussiooni ühiskonnas, mis prostitutsiooni hukka mõistaks: "alustuseks on vaja suuremat arutelu, mitte pimesi keelamist."
Teises artiklis rõhutas Iris Pettai, et tegeleda tuleks pigem prostitutsiooni algpõhjustega:

Eestis unustatakse ära või ei taheta teada, et nende tüdrukute elus, kes valivad prostitutsiooni “vabatahtlikult”, on varem tavaliselt olnud suuremaid ja väiksemaid õnnetusi, mida kinnitavad ka uuringutulemused. Ligikaudu pooled tüdrukud on lapsena olnud pedofiilia või intsesti ohvrid, kinnitasid esindusliku Eesti seksitöötajate uuringu tulemused 2005. aastal. Kolmandik lapsprostituutidest on pärit lastekodudest, selgus samast. Lisame siia nimistusse perevägivalla, alkohoolikutest vanemad, koolikiusamise jm tegurid, mida ühiskond pole märganud ega nendele noortele appi tulnud.

Siiski ei ole ma nõus, et nende teemadega tuleks hakata võitlema selleks, et vähendada prostitutsiooni. Pedofiilia, intsest, perevägivald ja koolikiusamine pole aspektid, mis viivad prostitutsioonini. Pedofiilia, intsest, perevägivald ja koolikiusamine on iseseisvad ühiskondlikud pahed, mille vastu tuleb võidelda. Erinevalt prostitutsioonist ei saa nende kohta tuua ühtki filosoofilist õigustust nagu prostitutsiooni kohta, et tegemist on täiskasvanute vahel vabal tahtel põhineval tehingul.