LHV unistuste Venemaa

Kolmapäevases Ärilehes otsustas LHV analüütik Madis Toomsalu promoda Venemaad, kui soodsat aktsiainvesteeringute paika. Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks LHV seda tegi, sest selle artikli põhjal jääb mul küll tunne, et Venemaast on seal majas väga piiratud arusaam. Eriti paistab see silma kui võrrelda artiklit samal päeval Financial Times'is ilmunud Martin Wolfi arvamuslooga.
Mõned tsitaadid Toomsalu loost:

Kui teha juttu stabiilsest majanduskasvust ja headest tulevikuperspektiividest, on Venemaa viimane koht, mis väikeinvestorile meenub.
Ometi on idanaabri majandus saanud üle 1990. aastate negatiivsusest ning kümne aasta jooksul näidanud keskmiselt üle 6% kasvu.

Well, nagu Martin Wolf oma artiklis märgib, on peale Putini võimuletulekut Ida-Euroopa riikidest ainult Kõrgõstani majandus kasvanud oluliselt aeglasemalt kui Venemaa. Enamus riike on kasvanud märksa kiiremini. Kusjuures paljudel neist pole olnud suuri mavarade varusid, millega oma rikkust kasvatada.

Reaalsel äriajamisel ning aktsiainvesteeringutel on siiski vormiline erinevus. Investeerides aktsiaturgudele pole vaja karta tavapärases äris esinevat bürokraatiat ega ametnike armeed, unenägudes ei kangastu pitsatid ning karskusest ei saa tulu teenimist segav asjaolu. Kapital paigutatakse toimiva ärimudeliga börsiettevõtetesse, mille juhtkond tunneb ümbritsevat keskkonda.

What about Yukos? Hodorkovski oli suur võimu sõber ja tundis ümbritsevat keskkonda, tal oli toimiv ärimudel. Kuni... ühel hetkel enam ei olnud.

Tegelikult on liberaalse taustaga Dmitri Medvedev presidendina investorite seisukohast parim valik.

Mille poolest see Medvedev nii liberaalne on? See, et ta on paaril konverentsil rääkinud eraomandi puutumatuse tähtsusest ja sellest, et korruptsioon on halb? No seda on rääkinud ka Putin ja Jeltsin ja räägivad veel paljud teised. Lihtsalt praktilise võimu teostamiseni jõudes eelistatakse millegipärast "juhitud demokraatiat". Ja kui palju võimu üldse Medvedevil olema saab?
Madis Toomsalu väitele, et Venemaa majanduspoliitikat on siiani juhitud ja juhitakse ka tulevikus effektiivselt, jätkusuutlikult ja investorisõbralikult vastaks meeleldi Martin Wolfi sõnadega:

In important respects economic reform has gone backwards, particularly with the ever-growing role of the state in vital segments of the economy. This reversal is directly related to the second false claim about Mr Putin, that he has restored the state. This is true only if one accepts his definition of a strong state: a behemoth subject neither to law nor to political competition.
Mr Putin has eliminated all independence in television and most of it in the press; he has destroyed the autonomy of regional government; he has emasculated parliament; and he has eliminated competition for power.
The result is not an effective state, but an overweening one. Corruption is rife. Mr Putin himself tells us so: "The state system is weighed down by bureaucracy and corruption and does not have the motivation for positive change, much less dynamic development." But this is inevitable when so much unaccountable power is concentrated in one person's hands. By destroying independent institutions, the state has mutilated itself: it is a blind and crippled giant.
In 2006, Russia ranked a mediocre 96th out of 175 in the World Bank's "ease of doing business" index, its worst ever position. In the World Bank's governance indicators for 2006, the effectiveness of Russia's government was ranked in the 38th percentile from the bottom. Its rule of law ranking was in the 19th percentile, well behind Ukraine's 27th and Poland's 59th. If one judges a state by its ability to serve the people and protect them from the powerful, including itself, Russia's is ineffective.

Ehk kokkuvõttes jättis Toomsalu artikkel mulle väga kahtlase mulje LHV suutlikkusest analüüsida ühe riigi majanduspoliitilist keskkonda. Kurb.