Russian movie

Couple of days ago i watched a google movie about Russia:

It describes many cases of the abuse of the power of oligarchs and regional leaders, racism, poverty etc. I think the movie does not describe the situation in Russia as a whole, but rather about five or six stories in different regions. I don't think that Russia is a country on the verge of collapse, but rather shows the problems of many developing countries. But it clearly depicts a disillusioned nation, where many extremist trends surface. And it is a very well done movie.
The movie is called "A death of a nation". I think that is not true. Mostly, the decrease of population is due to a fall in life expectancy and birth rate. The first caused largely by the shocks of change in social and economic order. The latter can largely be attributed to women postponing giving birth to their first child. Example from Estonia shows that these trends do turn around in time.
A powerful film nevertheless, i think it's worthwhile to watch this movie.
Thanks for Ivan vs Jaan for the link.

RKASi investeeringute kajastamine

Eelmisel nädalal avaldati pressiteade, et Padar keelas RKASil lepinguid sõlmida, täna pigem lugu samal teemal ka Postimehes. Olen ausalt öeldes üllatunud, kui RKASi investeeringuid pole seni valitsussektori eelarvesse konsolideeritud. Seda enam, et praegune valitsus on võtnud kõik kohalikes omavalitsustes toimuvad PPP projektid rünnaku alla, nimetades PPP-skeeme (paljuski ebaõiglaselt) varjatud laenuvõtmiseks. Nüüd selgub, et valitsus ise on sellist laenuvõtmist viljelenud juba pikemat aega.
Minu jaoks on üldse arusaamatu, miks peaks riik tegelema kinnisvara arendamise ja haldamisega. Seega oleks vaieldamatult kõige õigem mõte RKAS erastamine. Võimalusi oleks selleks mitu - müüa maha bilansis olevad kinnisvaraobjektid, erastada RKAS oksjonil või viia ettevõte börsile. Kõik võimalused (eriti soovitaks viimast kaht) annaksid ettevõtte juhtimisse kindlasti juurde läbipaistvust ja efektiivsust ning vabastaks riigi jaoks rahalisi vahendeid, mida võiks investeerida valdkondadesse mis aitavad Eestit viia targemate ja innovatiivsemate riikide hulka.

Presidendi kõne

Kui nii edasi läheb, siis võib küll presidendi kõne edaspidi vabariigi aastapäeval ära jätta ja asendada selle ajalehtedes avaldatava artikliga. Sest kulutada presidendi aega ühe kirjatüki ilmetuks ettelugemiseks on ilmeselge raiskamine.
Soovitaks presidendi nõuandjatel natuke uurida, miks näevad kõrgetel positsioonidel ja ülitiheda ajakavaga riigi- ja firmajuhid nii palju vaeva selleks, et nende kõne oleks mõjuv mitte ainult sisult vaid ka vormilt. Mõelge näiteks Tony Blairi, Bill Clintoni või Steve Jobsi peale. Nad teevad seda, sest saavad aru, et inimeste veenmiseks ei piisa vaid tarkadest mõtetest vaid loeb ka, kuidas neid mõtteid edastatakse.
Kui Ilves presidendiks sai, avaldati lootust, et temas saab üks Ida-Euroopa olulisemaid liidreid ja eeskõnelejaid. See ei juhtu kindlasti, kui Ilves ei omanda avaliku esinemise ja kõnepidamise põhitõdesid.

Independent Kosovo

Kosovo kuulutas ennast pühapäeval iseseisvaks.
Tegemist on kahtlemata vastuolulise otsusega. Serbia ja Venemaa on lubanud Kosovot mitte tunnustada ja blokeerida uue riigi liitumise kõikvõimalike uute organisatsioonidega (nt. ÜRO). Samas ma loomulikult ei nõustu arumendiga, et tegemist on pretsedendiga igasugu väikerahvaste iseseisvusele ja riikide territoriaalse terviklikkuse eiramisele. Kosovo iseseisvus ei tähenda automaatset õigust omariiklusele Lõuna-Osseetias, Abhaasias, Šotimaal ja Baskimaal, sest Kosovo on erand. Pärast Milosevici läbiviidud etnilist puhastust ja ÜRO kontrolli piirkonna üle peale seda (aastast 1999), on väga keeruline nõuda Kosovlastelt kasvõi nime poolest allumist Belgradi ülemvõimule. Võib küll öelda, et rahvusvahelise õiguse järgi ei tohiks suvaline kogum inimesi lihtsalt niisama riigist lahku lüüa, aga rahvusvahelise õiguse järgi ei tohtinuks ka Serbia Kosovo albaanlasi külmavereliselt maha nottida. Ja ega nad päris niisama pole ka lahku löönud - kogu maailma diplomaadid on proovinud probleemile lahendust otsida kaheksa aastat ja midagi paremat pole antud juhul leitud. Ehk kokkuvõttes on vist iga selline iseseisvuspüüe omamoodi erijuhtum.
Mina usun, et aja möödudes on ka Venemaa ja Serbia sunnitud Kosovo iseseisvust tunnistama. Aga enne seda peavad kosovlased näitama, et nad suudavad riigina käituda. See tähendab demokraatlike institutsioonide ehitamist, serblastest vähemuste õiguste ja turvalisuse tagamist, konstruktiivset majandus- ja välispoliitikat jne. Kui nad seda suudavad, siis järgneb kindlasti ka toetus nende riikide poolt, kes esialgu Kosovo iseseisvust ei taha tunnustada. Kui aga mitte, siis Euroopa Liit endale kaela saanud ühe järjekordse lahenduseta probleemi.
Ehk siis õnne ja jõudu kosovlastele nende iseseisvumise puhul ning loodame üheskoos, et nad saavad hakkama. Nii enda kui ka meie pärast.

Danske Bank is hard on Swedish central bank

Good analysis of economic policy:

For the third time in less than a year, the [Swedish] Riksbank has completely acted against market expectations. One conclusion, and probably the most obvious, is that either market analysts as a group (and ourselves included) have gone bananas and are not fit for our tasks. The other, and hopefully more correct explanation is that the Riksbank’s communication policy is a complete failure.

LHV unistuste Venemaa

Kolmapäevases Ärilehes otsustas LHV analüütik Madis Toomsalu promoda Venemaad, kui soodsat aktsiainvesteeringute paika. Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks LHV seda tegi, sest selle artikli põhjal jääb mul küll tunne, et Venemaast on seal majas väga piiratud arusaam. Eriti paistab see silma kui võrrelda artiklit samal päeval Financial Times'is ilmunud Martin Wolfi arvamuslooga.
Mõned tsitaadid Toomsalu loost:

Kui teha juttu stabiilsest majanduskasvust ja headest tulevikuperspektiividest, on Venemaa viimane koht, mis väikeinvestorile meenub.
Ometi on idanaabri majandus saanud üle 1990. aastate negatiivsusest ning kümne aasta jooksul näidanud keskmiselt üle 6% kasvu.

Well, nagu Martin Wolf oma artiklis märgib, on peale Putini võimuletulekut Ida-Euroopa riikidest ainult Kõrgõstani majandus kasvanud oluliselt aeglasemalt kui Venemaa. Enamus riike on kasvanud märksa kiiremini. Kusjuures paljudel neist pole olnud suuri mavarade varusid, millega oma rikkust kasvatada.

Reaalsel äriajamisel ning aktsiainvesteeringutel on siiski vormiline erinevus. Investeerides aktsiaturgudele pole vaja karta tavapärases äris esinevat bürokraatiat ega ametnike armeed, unenägudes ei kangastu pitsatid ning karskusest ei saa tulu teenimist segav asjaolu. Kapital paigutatakse toimiva ärimudeliga börsiettevõtetesse, mille juhtkond tunneb ümbritsevat keskkonda.

What about Yukos? Hodorkovski oli suur võimu sõber ja tundis ümbritsevat keskkonda, tal oli toimiv ärimudel. Kuni... ühel hetkel enam ei olnud.

Tegelikult on liberaalse taustaga Dmitri Medvedev presidendina investorite seisukohast parim valik.

Mille poolest see Medvedev nii liberaalne on? See, et ta on paaril konverentsil rääkinud eraomandi puutumatuse tähtsusest ja sellest, et korruptsioon on halb? No seda on rääkinud ka Putin ja Jeltsin ja räägivad veel paljud teised. Lihtsalt praktilise võimu teostamiseni jõudes eelistatakse millegipärast "juhitud demokraatiat". Ja kui palju võimu üldse Medvedevil olema saab?
Madis Toomsalu väitele, et Venemaa majanduspoliitikat on siiani juhitud ja juhitakse ka tulevikus effektiivselt, jätkusuutlikult ja investorisõbralikult vastaks meeleldi Martin Wolfi sõnadega:

In important respects economic reform has gone backwards, particularly with the ever-growing role of the state in vital segments of the economy. This reversal is directly related to the second false claim about Mr Putin, that he has restored the state. This is true only if one accepts his definition of a strong state: a behemoth subject neither to law nor to political competition.
Mr Putin has eliminated all independence in television and most of it in the press; he has destroyed the autonomy of regional government; he has emasculated parliament; and he has eliminated competition for power.
The result is not an effective state, but an overweening one. Corruption is rife. Mr Putin himself tells us so: "The state system is weighed down by bureaucracy and corruption and does not have the motivation for positive change, much less dynamic development." But this is inevitable when so much unaccountable power is concentrated in one person's hands. By destroying independent institutions, the state has mutilated itself: it is a blind and crippled giant.
In 2006, Russia ranked a mediocre 96th out of 175 in the World Bank's "ease of doing business" index, its worst ever position. In the World Bank's governance indicators for 2006, the effectiveness of Russia's government was ranked in the 38th percentile from the bottom. Its rule of law ranking was in the 19th percentile, well behind Ukraine's 27th and Poland's 59th. If one judges a state by its ability to serve the people and protect them from the powerful, including itself, Russia's is ineffective.

Ehk kokkuvõttes jättis Toomsalu artikkel mulle väga kahtlase mulje LHV suutlikkusest analüüsida ühe riigi majanduspoliitilist keskkonda. Kurb.

twitter

Just discovered a new social networking tool twitter. It's basically blogging via sms. This stuff is... err.. interesting. All you can do is send 140-letter texts about what you're doing by your phone or from the webpage and then follow your friends doing the same. Why would i want to? But then again, why am i sitting up at half past 11 writing about it in my blog?
Anyway, according to Economist it seems to be popular in the States and also in Japan. You can follow the elections as well as situation in the streets of Nairobi, Kenya via Twitter.
So maybe it is the new thing.