Eesti CO2 kvoodist

Paar nädalat tagasi kerkis Eestis üles hala Eesti liiga väikse CO2 kvoodi üle. Lisaks siia tagantjärgi ka oma kommentaari.
Minu arvates on nõme nutta selle üle, et Eesti sai vähe kvooti, kui eelmises kvoodi me suuresti müüsime maha, justkui oleksime kõvad säästjad. Tegelikult muidugi asi selles, et eelmine kvoot anti 1990 aasta saastamise mahtude järgi, kus sovjetiaegne raiskamine polnud veel lõppenud. Sellist CO2 kogust ei suutnud 2005ndal aastal aga isegi Eesti Energia toota. (vt. ka minu selleteemaline post eelmisest aastast). Seega on ju üsna loogiline, et sel aastal saime väiksema CO2 kvoodi - on ju kogu süsteemi mõte ikkagi vähendada saastamist, mitte tekitada uut liiki subsiidiumit endiste saastajate hüvanguks.
Aga veel nõmedam on muidugi see, et igasuguse kvootide taotlemise, põhjendamise ja vaidlustamise asemel võiks kogu selle süsteemi lahendada parem kvootide oksjoni teel. Juba üksi kokkuhoid, mis tekiks sellest, et sajad kallipalgalised töötajad energiasektoris ja ametnikud Euroopa Komisjonis ei peaks tegelema nutikate argumentide välja mõtlemisega saastekvootide põhjendamiseks, oleks seda väärt. Rääkimata süsteemi efektiivsusest ja suuremast õiglusest.
Ja lõpuks, miks üldse on vaja mingeid kvoote. Kogu asja mõte on ju selles, et saastamine on paha. Üsna kindlasti pole atmosfääril vahet, kas sinna saabuv CO2 molekul on kvoodiga või ilma. Seega oleks ehk mõistlikum lahendus lihtne CO2-maks. Kes saastab, see maksab. Selline maks töötaks tänasest süsteemist paremini ka rohelise energia investeerimise toetamisel. Kui tänane volatiilne CO2 turuhind tähendab, et rohelise energia investor ei tea, milline konkurentsieelis tal saastaja ees tekib, siis maksu stabiilsus annaks säästvale tootjale rohkem kindlust.
Seega võiks Eesti loobuda rehepapilikust kiusuajamisest ja oma vaimujõudu kasutada pigem Euroopa Liidu suunamiseks mõistlikumate lahenduste poole.