Mõni nädal tagasi kirjutas Päevaleht majandusministeeriumi ideest hakata otsustama mitte ainult seda, milliseid võõrtöölisi ettevõtetel vaja on, vaid juba ka seda, kui palju neile palka tuleb maksta. Ministeeriumi põhjendus on, et võõrtöölised ei tohi kohalikku tööjõudu asendada, vaid peavad seda täiendama. Ehk võõrtööjõu Eestisse lubamine on põhjendatud vaid juhul, kui Eestist selliseid ametimehi ei leia.
Sellise loogika järgi võiks Eestisse tööle tulla vaid ülikõrged spetsialistid. Ministeerium paistab aga ära unustavat, et selleks, et töökoht luua 1 spetsialistile, on vaja palju inimesi, kes teevad lihttööd. Ja just neist lihttöölistest on Eestis täna puudus.
Ministeerium on märkamata jätnud ka pisiasja, et turumajanduses on peamiseks edasiviivaks jõuks konkurents. Seda ka tööjõu osas. On ju absurdne, et kui ettevõttele või riigiasutusele vajalik maja jääb ehitamata lihtsalt sellepärast, et ehitustööliste palgad on viimase aastaga kasvanud ligi 30%. Samas on olemas ukrainlane, kes oleks nõus maja odavamalt ehitama.
Veelgi jaburam on reguleerida, millise tasuga peab riiki toodud töötaja töötama. Ehk kui muidu võiks võõrtööjõu odavusest kasu saada Eesti ettevõte, siis majandusministeeriumi arvates peaks kogu võit minema immigrandile.
Minu arvates oleks igati loogiline jätta kõik sellised probleemid ettevõtjate otsustada. Ja kui riigi soov on kuidagi immigratsiooni reguleerida ja piirata, siis võiks seda teha läbi oksjonite. Ehk igal kuul paneb riik oksjonile teatud arvu töölubasid. Ettevõtjad (või üksikisikud) võivad osta tööloa ja anda selle ükskõik kellele. Tavapärane turvakontroll välja arvatud, ei ole riigi asi, kellega on tegu, mida ta oskab, või kui palju palka saama hakkab.
Sellisel juhul oleks tagatud, et tööload läheksid inimestele, kes suudavad luua kõige rohkem lisaväärtust. Ettevõtted maksaksid ainult selliste inimeste töölubade eest, kelle siia toomise tulu oleks oksjonil kujunevast hinnast kõrgem.
Samuti saaksid antud tehingust kasu kõik osapooled. Riigieelarvesse tuleks lisatulu, ettevõtted saaksid tegevust laiendada või kulusid kontrolli all hoida ja immigrant saaks tööd. Samuti oleks antud süsteem oluliselt kiirem, kui tänane, kus Balti Laevaremonditehas ja Skype kulutasid 8-11 kuud töölubade saamiseks - mõttetu sebimine, mis kulutab inimressurssi, aga ei anna kellelegi kasu.
Riigil jääb ainult otsustada, kui palju immigrante igal aastal soovitakse näha ja sellest lähtuvalt kujundada igakuiste oktsjonite mahud. Hind kujuneb juba turupakkumise käigus. Kui 2005. aastal sai Eestis töötamiseks elamisloa 1100 inimest, aga samal perioodil vähenes riigis elanike arv 3000 inimese võrra ja välismaale tööle läks erinevatel hinnangutel umbes 20 000 inimest, võiks immigrantide arvu kindlasti suurendada ja samas teenida oksjonilt riigile tõhusat tulu.
Loe ka: Tööjõupuudus on süvenev ja pikaajaline nähtus 07.08 Eesti Päevalehest
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Jutt jumala õige. Mis sai eesti lihtsa ja liberaalse majanduse ideest, miks on vaja seda hakata reguleerima Suurbritanniast pärit ideedega?
Oksjoni idee viib ju lõppude lõpuks ideaalis selleni, et tolle ukraina ehitaja peale kulutab firma sama palju raha (palk pluss tööloa oksjonil tekkinud hind), kui võrreldava eesti töölise peale - vastava eesti spetsialisti palkamise kulu on maksimum mille firma on nõus maksma. Viimasel juhul võidavad vb. eesti tööline, kelle palk tõuseb senise kiirusega edasi ja Eesti riik saadava oksjoni tulu näol. Kaotajateks on ukraina tööline ja ehitusfirma.
Riigi pakutud lahenduse puhul võidab too tark spetsialist, kellest Eestis puudus on, kuna ta hakkab Eesti ametivendadega sarnast palka saama (eeldades, et ministeerium ikka ühtlustab palgad sundimaks firmasid vördväärseid Eesti spetsialiste otsima ja palkama).
Mõlema variandi lõpptulemus majandusele on sama, mis oleks vöörtöölismaksu kehtestamisel firmadele, ainult et riigi lahenduse puhul läheks "maksutulu" vöörtöölisele.
Post a Comment