Sunday, June 25, 2006

Savisaare konservatiivne rahanduspoliitika

Aeg jälle oma blogisse miskit kirjutada.
Võtaks siis vähe sõna hiljutise Savisaare avalduse kohta liigse tarbimise kohta Eestis. Ühelt poolt on muidugi tervitatav ja loomulik, et majandusminister avaldab muret olukorras, kus majanduse ülikiire kasv põhineb suuresti sisetarbimisel ja üha raksem on ettevõtetel leida konkurentsivõimelisi töötajaid. Siiski ei peaks ükski valitsuse liige ära unustama, et ka valitsusel on suured hoovad sellise ülekuumenemise vähendamiseks. Kui Savisaar manitseb eelkõige Eesti Panka rakendama abinõusid tarbimise vähendamiseks, siis seoses meie rahanduspoliitikaga oleme Euroga nii tihedalt seotud, et keskpanga roll on üsna tilluke. Kuna enamus laene on Euros või Euroga seotud, ei mõjuta kohalike intressimäärade muutmine midagi, tegutseda saab ainult regulatiivselt piirates, mis tuleb alati effektiivsuse arvelt.
Küll on aga säilinud kõik fiskaalpoliitika tööriistad. Ehk siis vahet pole, kes tarbib, vaid kui palju ja kuidas tarbitakse. Seega ma loodan, et Savisaare mure ületarbimise ja majandusmulli pärast jätkub ka lisaeelarve arutusele tulekul ja sel aastal pannakse lisaeelarve raha reservfondi. Sest lõpuks pole ju riigi tarbimine kasvanud sugugi vähem kui eraisikute oma.
Samuti on tuletaksin Savisaarele meelde, et ta on ka Tallinna linna elu juhtiva Keskerakonna juht. Seega on väga silmakirjalik rõhuda tarbimise vähendamisele päeval, mil pealinna volikogu otsustas vastu võtta teise lisaeelarve sel aastal, mis ligi 10% kasvatas kogu käesoleva aasta eelarve mahtu. Kuigi võib väita, et teede ehitamine on investeering tulevikku, mis just nimelt toetab majanduse jätkusuutlikkust, aitab selline kulutamine siiski kaasa majanduse ülekuumenmisele, kuna konkureerib nende samade ehitustöötajate peale, kelle järgi ka erasektoril puudus on. Sellega viiakse raha just nende samade inimeste kätte, kes on suured tarbimis- ja eluasemelaenude võtjad viimase aja hüppelise palgatõusu näol. Pigem oleks võinud need 500 miljonit krooni kasutada Tallinna seadusega lubatud piiri peal oleva võlakohustuse vähendamiseks. Sel juhul oleks saanud teid ehitada siis, kui majandus jahtub ja hädasti vaja töid, mille abil vähendada tööpuudust ja/või hoida üleval kasvuaastatel sisetarbimise teenendamiseks loodud struktuure.

3 comments:

Anonymous said...

"kuna konkureerib nende samade ehitustöötajate peale, kelle järgi ka erasektoril puudus on." teid ehitavad ja remondivad eraettevõtted, linn tellib neilt tööd?

*uri said...

Konkureerib pigem erasektorist ehitustööde tellijatega. Ehk siis oma tellimusega linn suurendab nõudlust ehitustöö(lis)te järgi. Nõudluse kasvamisel on kaks tagajärge a) ehitsöö(lise)d kallinevad b) osad erasektori tööd jäävad tegemata.
a) on halb juhul kui samal ajal on toimumas majandusbuum ja eriti kui on buum ehitussektoris. Kuna selline nõudlus ei ole püsiv, siis buumi lõppedes jäävad paljud ehitustöölised tööta, sest buumi jooksul on liiga palju (võrreldes sutainable tasemega) otsustanud ehitajateks hakata. Samuti läheb see kiire palgakasv suuresti just tarbims- ja eluasemelaenudesse, mida Savisaar peab mõistlikuks piirata.
b) on halb seepärast, et kui majandustsükkel pöördub, siis need erasektori tööd jäävadki tegemata, aga riik (linn) saaks oma rahadega tööde mahtu stabiilsemana hoida. Samas muidugi, kui arvame, et tänane ehitusturg toodabki ebavajalikke asju (kortereid) liiga palju, siis ei pruugi effekt b) olla halb.
Aga kogu idee mõte on selles, et majandus, kui lasta sel omasoodu käia, on tsükliline. Seega on riigi roll sellele tsüklile vastu käia, ja mitte tarbida/investeerida siis kui ressursidega on niigi kitsas ja inimestel/firmadel tööd küllaga. Parem hoida raha headel aegadel ja kulutada seda siis kui erasektori tarbimis- ja investeerimisvõime madal. See aitaks hoida majandust stabiilse kasvu kursil paremini kui keskpanga piiratud tegevus.

@mirx said...

raiko, aga mis on majanduse tsüklilisusel viga? miks me ei võiks tal lasta omasoodu käia? et on mõned loodusnähtused, mille vastu pole mõtet võidelda...

kogu see asi siin maamunal on ja jääb minu arust evolutsioneeruma tugevuse printsiibil

no võtame võrdluseks/analoogiaks näiteks meditsiiniteaduse arengu, mille tulemusena jääb üha rohkem ja rohkem vastsündinuid ellu. ka neid, kes tegelikult "ei peaks" (s.t et sajand tagasi ei oleks jäänud)... näiteks sügava vaimse või füüsilise puudega imikud

siinkohal sekkubki riik, kes ideaalis peaks tagama neile kõrge elukvaliteedi, pakkudes head sotsiaalhoolekannet (alates spets lasteaedadest, koolide ja töökohtadeni/toetusteni välja). Aga millegipärast ei tea ma ühtegi sellist ideaalriiki, mis on suutnud vastastsükli paika panna.

Point mul selles, et kui täislikku (või noh, vähemalt head) vastastsüklit ei suudeta loodusseadustele vastu panna, siis pole mõtet poolpidust asja tegema hakata, vaid lasta loodusel omasoodu käia.