Tüdrukute väljanäitus

Uskumatu. Saabki Eestis lugeda lehest täitsa argumenteeritud juttu. Olin juba lootuse kaotanud. Aga siin ta on väitede taga on loogilised põhjus-tagajärg seletused, aru on saada, miks ja mida kirjutatakse, koguni teatud konstruktiivne kaasus on olemas. Ei jahuta midagi "neoliberalismiga tembitatud uuskonservatismist", mis kohe-kohe kõik halva korraga kaela toob nagu sama lehekülje põhiartiklis. Eesti ajalehe kohta väga kõva artikkel.

Aga nõus ei ole ma selle artikliga siiski. Liisa käsitleb loo teises pooles noorte hobitegevust kui piiratud ressurssi: kui tegeled tantsu ja moega, õpid ilusti istuma ja astuma, siis enam haridusega tegeleda ei saa. Isiklik elukogemus näitab vastupidist: kes palju teeb see rohkem jõuab. Paljud targad poisid ja tüdrukud tegelevad noortena edukalt nii spordi, tantsimise, muusika ja muuga.

Ma võin ju veel uskuda, et kui vanemad mind muusikakooli ja trenni ajasid, siis isa oli veendumusel, et ega minusugusest joodikust nagunii asja ei saa, ehk saab kõrtsumuusikki ja ema tahtis mulle kätte näidata minu soorolli, "signaliseerides, et poisil usutakse just sellel alal olevat kõige rohkem tulevikku" ning pedagoogid ka ei uskunud, et noor inimene võiks midagi intellektuualset teha; aga vastupidiselt Liisa väidetele ei tundnud ma ennast kuidagi ühiskonnas madalamal staatusel olevat kui need klassiõed, kes ainult õppimisega tegelesid.

Seega usun ma, et igasugune kooliväline tegevus (lõpuks ju tegeleb iga õpilane selle "intellektuualsega" ligi 8 tundi päevas) on igati positiivne. Inimese areng peab olema mitmekülgne, seda on vaja ka tulevases elus edasi jõudmiseks. Ma ei arva, et inimestele ilus olemise õpetamine signaliseeriks kuidagi intellektuaalsuse tähtsusetust. Ja mina eelistan alati tark ja ilusat inimest lihtsalt targale.
Iseasi kui see iluõpetus toimuks muude huvide/hobide arvelt. Aga siin jõuan tagasi oma esimese väiteni, et kes palju teeb see rohkem jõuab.
Nii et: Jõudu tööle chikid!