Stasticians please help - is situation in Lithuania awful or excellent?

Today Lithuania reported its 4th quarter 2008 GDP growth flash estimate. The first of the Baltic countries to do so.
Lithuanian Department of Statistics reports that in IV quarter 2008, against III quarter 2008, seasonally and working day adjusted, GDP decreased by 2.4 per cent.
-2.4% q-o-q?! Wow, that's bad! Taking into account that Lithuania was until Q3 considered the best of the Baltics States. Their economy had been growing all the way until Q3 2008 (whereas Latvia has been in the negative territory since Q4 2007 and Estonia since the beginning of 2008). To put the figure into perspective, Estonia's economy has not fallen by more than 1% in any single quarter during the recession.

But then the Lithuanian Department of Statistics adds: After random fluctuations have been eliminated, the GDP fell by 0,2% q-o-q!

What "random fluctuations"?! I don't understand anything! Is the economy quite OK, or in very steep decline?

Kuidas suurendada avaliku sektori tootlikkust

Viimasel nädalal olen pidanud tegelema kahe mõttetu probleemiga.
Esiteks esitasin hiljuti Kinasera EASi eeluuringu aruande, mille raames saime veidi alla 300 000 krooni toetust. Aruandluse raames tuli esitada tööjõukulude arvestuse tabel ja näidata pangas vastavad maksekorraldused. Tegin ilusa Exceli, kus arvutasin valemitega erinevad read välja ja summerisin kokku. Selgus aga, et raamatupidaja oli makseid arvestades arvutanud iga väljamakse (netopalk, tulumaks, sotsmaks, töötuskindlustus, jne.) eraldi ja ümardanud selle krooni täpsuseks. Kokku tuli väljamaksete ja minu exceli vahe 2 krooni. Selle kohta tuli ka EASilt kohe käsk viga parandada ja tabel ümber teha.
Teiseks sain kirja Tartu Maakohtu Registriosakonnalt, mis teatas, et Kinasera 2007.a. aruandes ei ole lisas esitatud müügitulu jaotus vastavalt Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK) neljandale tasemele. Sealjuures oli Kinasera müügitulu 2007.a. vaid 28 tuhat krooni ning ettevõtte põhitegevusala EMTAK kood oli aruande alguses märgitud.

Mõlemal juhul käitusid vastava ametkonna inimesed ettenähtud reeglite järgi ning suhtlesid minuga viisakalt ja abivalmilt. Siiski kulutasime kokku vast ca 2 tundi aega, et viga kirjeldada, seda mulle selgitada, mul vastavad parandused sisse viia ning uuesti allkirjastada ja esitada. Ning kasu sellest ei saanud nähtavasti keegi.
Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes arvavad, et bürokraatia on paha ja igale juhtumile peaks lähenema paindlikult. Vastupidi, usun, et selged reeglid ja täpsed vastutuspiirid teevad töö lõppkokkuvõttes kiiremaks ja efektiivsemaks. Samas võivad ju ka reeglid olla mõnevõrra paindlikud.
Näiteks audiitorfirmad rakendavad sarnases olukorras olulisuse printsiipi. Kokku lepitakse mingi määr, millest allapoole ei hakata veaga tegelema.
Olulisuse määra võiks rakendada ka avalikus sektoris. Esimese näite puhul näiteks lepitaks kokku, et kui erinevus dokumentides on alla 1000 krooni, määratakse EASi väljamakse madalama esitatud summa alusel ja kliendi käest lisainfot ei küsita.
Teisel juhul võiks samuti sead alampiiri, millest väiksema käibe puhul loetakse automaatselt käive põhitegevusalaks (kui firma pole ise teistsugust infot esitanud). Alla auditeerimispiiri jäävate ettevõtete puhul ei ole ju nagunii mingit kontrolli, mis infot registrile on esitatud. Samuti võiks kaaluda väikeste ettevõtete puhul üldse majandus-aasta aruannete miinimumnõuete vähendamist. Täna peavad kõik ettevõtted koostama aruande samade nõuete alusel, mis ühe omanikuga väike-ettevõtete puhul on suhteliselt koormav ja kasutu.
Seega võimaldaks olulisuse piiri sisseseadmine suurendada nii avaliku- kui erasektori efektiivsust ja tõstaks sellega majanduse konkurentsivõimet.

Miina Härma Gümnaasium on joomla?!

Google teab:

Haridusreform kohtusaalist

Täna kirjutab Päevaleht, et Riigikohus on otsustanud, et ainus alus õpilaste gümnaasiumisse võtmiseks saab olla põhikooli lõputunnistuse hinnete keskmine. Nagu ka artiklis kirjutatakse, on selline otsus jabur - tänu koolide väga erinevale tasemele Eestis, ei näita põhikooli lõpuhinded midagi. Õnneks lubab haridusminister Lukas, et olukorra muudab juba valitsuses heaks kiidetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis annab vabaduse sisseastumistingimusi sätestada koolidele tagasi. Loodame!

Mulle jääb aga mõistetamatuks, miks inimesed selliste teemadega üldse kohtusse pöörduvad. Noh, saad pärast kaht aastat kohtus käimist otsuse, et sul on õigus Gustav Adolfi Gümnaasiumis õppida. Ja kui sind kolme tundi hilinemise pärast napilt enne lõpetamist koolist välja ei visata, siis saad isegi ihatud institutsiooni diplomi taskusse. Ja ülejäänud elu näevad kõik sinu nime Google'isse toksides, et oled mõttetu isekas bitchija. Head elu Ken Aavik!
Nagu ütles Andy Warhol, "In the future, everybody is famous for 15 minutes"

Sõprade spordiblogi

Kauri, Lauri, Kristiina, Kristi ja minu trenniblogi lugege siit.

Savisaar tahab toetada väike-ettevõtteid

Reedeses Äripäevas esitas Savisaar oma "kava" väike-ettevõtluse toetuseks. Kuna pean ka ennast servast väike-ettevõtjaks, siis tunnen end puudutatult.

Savisaare esimene idee on valitsuse tagasiastumine. Noh, see ei ole nüüd küll otseselt poliitika, mis kohe väike-ettevõtluse õitsema paneks.

"Teiseks peab riik astuma samme selleks, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted saaksid kiire ja kohese juurdepääsu krediidiliinile. Vajadusel tuleb leida võimalusi laenata riigi garantii alusel või otse riigi vahenditest. Praegu on väikeettevõtted alarahastatud, järelikult pole olemasolevad rahastamise meetmed ja riiklik tugisüsteem piisavad."

Meil on täna olemas nii EAS kui ka Kredex, mis mõlemad aktiivselt oma toetusi ja laene pakuvad. Hiljuti taotlesin pangast laenu EASi toetusrahade sildfinantseerimiseks ja pank ajas ise välja võimaluse garanteerida seda laenu Kredexi poolt. Arusaamatuks jääb, mida Savisaar teisiti teeks.
Ka kolmas Savisaare idee puudutab laenugarantiisid, et vältida ettevõtete pankrotte. Usun, et kasulikum oleks, kui tänased nelja sõbra ehitusettevõtted pankrotti läheksida ja inimesed hakkaksid mõtlema, kuidas teha uusi ekspordisuutlikke ettevõtteid.

"Neljandaks peab riik leidma rahalised võimalused ja looma süsteemi, mis võimaldaks osta osalusi ettevõtetes, milles nähakse perspektiivi ekspordisuutliku tootmise või teenuse arendamiseks"

Ka selline struktuur on juba olemas, Arengufond nimeks. Selle mõtte algatajaks oli tõepoolest kunagi Savisaar. Miks see mõte siiski halb on, kirjutasin siin ja Jüri Saar kirjutas siin.
Viimaks tahab Savisaar teha riiklikku fondi, mis ostaks ettevõtetelt kokku halvad investeeringud. Ma näen, miks see on hea olemasolevatele ettevõtetele. Aga kindlasti oleks see valus negatiivne impulss majandusele tervikuna. Põhineb ju uute ettevõtete loomine suuresti Schumpeteri kirjeldatud creative destructionil - selleks, et saaks tekkida uus innovatsioon peab laskma vanadel ja ebaõnnestunud ärimudelitel hävida, mitte neid riigi kulul üleval hoida.

Ei saa vist ikka Savisaarest uute ettevõtete sõbralikku poliitikut.

Majanduslik populism lokkamas

Erinevalt Lätist ja Leedust, pole meil veel inimesed tänaval valitsuselt majanduskasvu nõudmas. Seda vaatamata Keskerakonna väitele nagu oleks majanduslangus Ansipi valitsuse poliitika (keda huvitab, võib uurida, palju on olnud keskmine majanduskasv Ansipi valitsuse ajal).
Küll aga on juhtiva majandus-populismi parteid Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond hakanud välja tulema lauspopulistlike ideedega.

Esiteks, sotside ideest, et riik peaks laenu korras finantseerima hätta jäänud perede eluasemelaenude intresside tasumise.
See on üks halb idee, sest (1) ta ei täida eesmärki, (2) riik on vale institutsioon eraisikutele laenude andmiseks ning (3) idee on eba-õiglane.

1) Idee on halb
Hannes Rumm tunnistab ka ise, et rakustesse sattudes, tuleks kolida jõukohasele elamispinnale.

"Parim võimalus oleks vahetada oma kodu odavama vastu, kuid kinnisvaraturul, kus maju ja kortereid on ehitatud kahe aasta jagu ette, õnnestub see vaid üksikutel."

Arusaamatuks jääb analüüsi teine pool. Langenud on ju nii suuremate kui ka väiksemate korterite hinnad. Pakkumist ja valikut on turul küllaga. Üüriturul on hinnad langenud 20-30% (Tallinnas). Andes inimesele riiklikku laenu ülejõu käiva kodulaenu tasumiseks, surutakse inimene veelgi suuremasse võlakoormasse. Selle ainus kasu inimesele on probleemiga tegelemise edasi lükkamine ja võimalus teenida juhul, kui kinnisvarahinnad peaksid tõusma hakkama.

2) Riik ei peaks olema pank
Tein lugu on aga peredega, kelle makseraskus on ajutine. See tähendab, et laen on mõistlikku suurusega, mida ka täna pakutavate palkade juures on inimesel võimalik teenendada. Tööta jäämise tõttu tekib aga paari kuine auk rahavoos. Sel juhul on ka panga huvides mitte müüa korterit langevale turule ja tõsta inimesed tänavale, vaid pigem pakkuda ise täiendavat maksepuhkust. Olen veendunud, et pangad suudavad paremini hinnata inimeste maksevõimet, olukorda tööturul ja arenguid majanduses kui ministeeriumite ametnikud. Vajadusel tuleb panku abistada, et neil oleks kergem selliseid otsuseid vastu võtta (vähendada reservinõudeid, võib-olla isegi anda sihtotstarbelist laenu eluasemelaenude refinantseerimiseks), aga otsuse laenupuhkuste üle ja sellega seonduva riski peaksid võtma ikkagi kommertspangad.

3) Skeem on eba-õiglane
Koduomanikud ei ole üldiselt see majanduslikult halvasti toimetulev klass, keda riik peaks toetama. Kui ei leita raha pensionitõusuks või pensionite kojukandeks, siis eluasemelaenude kinni maksmine ei peaks olema prioriteet. Kui süsteemi eesmärk on toetada inimestel oma kodude omamist, siis peaks see olema avatud kõigile võrdselt.
Näiteks mina plaanin kolida lähiajal suuremasse üürikorterisse. Väga võimalik, et majanduskriisi arenedes ei suuda ma seal üüri enam maksta. Kui sotside idee läbi läheb, tahan, et ka mina saaks riiklikku odavat laenu oma kodu säilitamiseks!

Kalev Meedia lõpetab ajakirjade väljaandmise

Täna teatas Kalev Meedia, et on otustanud peatada kõigi ajakirjade väljaandmise seoses majanduskeskkonna halvenemisega. Otsus puudutab seltskonnajakirja „Just“, majandusajakirja „Ärielu“, spordiajakirju „Sporditäht“, „Basket“, auto-moto ajakirja „Moto“, moe- ja elustiiliajakirju „Avenüü“, „Avenüü Professional“, infotehnoloogiaajakirja „Praktiline Arvutikasutaja“, lasteajakirju „Muumi“ ning „Muumi Mõistatuste- ja Värviraamat“.

Kalevi väitel vähendab see kulusid 3,5 miljonit krooni kuus. Kõlab nagu mõistlik otsus - 42 miljonit krooni võitu aastas on praeguses majandussituatsioonis suur raha. Korrutame selle näiteks viiega ja saame, et ettevõtte väärtus võiks selle otsusega tõusta ca 200 miljonit krooni ehk umbes 8,5 krooni aktsia kohta. Sealjuures on Kalevi tänane aktsia hind 13,6 krooni.
Samas on mitmed asjad imelikud. "Just", "Ärielu", "Sporditäht" ja "Avenüü" on tuntud brändid, millel on kindel lugejaskond ja tellijad. Ettevõttel on 100 töötajaga sissetöötatud meeskond. Ajakirjade summaarne tiraaž on 66 600. Tundub ebaloogiline, et sellisele kontsernile ei olnud võimalik leida ühtki huvitatud ostjat. Juba pooleliolevatel tellimustel (mis nüüd tuleb klientidele kompenseerida) on selge rahaline väärtus.
Samuti on arusaamatu portaaliga kalev.ee jätkamine. Kui siiani oli sünergia, et sama meeskond sai toota sisu nii paberväljaannete kui ka portaali jaoks, siis nüüd see sünergia kaob.
Veelgi imelikum on venekeelse seltskonnaajakirja Bravo saatus. Kalevi börsiteates on ajakiri suletavate väljaannete nimekirjast välja jäetud, Kalevi enda uudises aga on ka sellele hingekella löödud. Huvitav on ka, et Kalev Meedia tegevjuhi Alar Pingi sõnul ei tulnud otsus äkki, vaid juhtkond oli ajakirjade sulgemise võimalusega juba mõnda aega arvestanud. Samas osteti "Bravo" alles eelmise aasta 7. novembril ehk umbes kaks kuud tagasi.

Minu elukogemus näitab, et kui miski on ilmselgelt ebaloogiline, siis pole see (kogu) tõde. Seega võib ka selles loos oodata veel üllatusi. Või siis on meedia- ja reklaamiturg tõesti teinud nii võimsa languse, et ka ühed Eesti suurimate tiraažidega ajakirjad pole kopkatki väärt. Nii või teisiti, homsel börsipäeval jääb nähtavasti Kalevi aktsia 60%-line hinnatõus ära.

Lendamisest

Olles viimasest kolmest päevast veetnud tubli osa lennujaamades või lennujaamade hotellides on paljuski selginenud minu suhtumine rahusvahelise reisijateveo olulisusest.

Olen aru saanud, et otselennud kodulinnast maailma on tähtsad. Selleks, et pidada 4-tunnine nõupidamine Marseilles, on Tallinnast ainus mõistlik variant 3-päevane reis. Tallinnast ei lähe Prantsusmaale ühtegi otsereisi. Olgem täpsed - Tallinnast lähevad vähemalt 3 korda nädalas otselennud üldse ainult 14 sihtkohta. See teeb igasuguse koostöö välisriikidega aeganõudvaks ja kalliks.
Hiljuti vestlesin ühe Tallinnas elava Taani ärimehega, kes oli veendunud, et uute tütarettevõtete loomisel ja outsource'imis-partnerite leidmisel on otselennu võimalus väga oluline. Ei saa ju reklaamida enda lähedust Euroopa Liidu turgudele, kui siia sõitmine võtab aeg rohkem kui mõnesse Aasia olulisse keskusesse. Seega vähendab otselendude vähesus tugevalt Eesti konkurentsivõimet. Tallinnast ei saa kunagi regionaalset finantskeskust, kui siit ei pääse kiirelt olulistesse Euroopa linnadesse (meil puuduvad otselennud nt. Pariisi, Berliini ja St Peterburgiga)

Mida saaks ette võtta? Läti valitsus kasutas oma osalust AirBalticus, et teha sellest regionaalne lennufirma, mis lendab põhimõtteliselt igale poole. Nad on olnud selles üsna edukad. Air Baltic ja Riia on mõne aastaga tõusnud kindlalt juhtivaks regionaalseks lennukeskuseks.
Eesti valitsuse poliitika on alati olnud mitte sekkuda ettevõtlusesse. Ma arvan, et see on üldjuhul õige. Seega toetan ka Estonian Air'i vähemusosaluse müümist. Lennunduse ergutamiseks ei pea omama lennufirmat. Üheks võimaluseks oleks langetada lennujaama-tasud nulli. Me ju ei võta raha väismaistelt bussifirmadelt meie teede kasutamise eest. See teeks Eestisse lendamise odavamaks, mis aitaks meelitada siia lendama erinevaid lennufirmasid. Lisaks tuleks muidugi teha ka müügitööd lennufirmade seas uute liinide avamiseks.

Teiseks avastuseks minu jaoks oli prantslaste kiir-rong TGV. Väga mugav ja kiire viis liiklemiseks. Sõidab mingi 300 km/h. Kui sellise suudaks käima panna Tallinna, Tartu ja Riia vahelt oleks ikka vägev küll. Kui Tallinnast saaks rongiga 2 tunniga Riia Lennnujaama, siis võiks need Tallinna otselennud ka arendamata jätta.

Edit: Viimaste TGV liinide ehituse hind on olnud umbes 10m EUR kilomeetri kohta. Tallinn-Tartu-Riga trassi hind oleks sel juhul ca 4,5 miljardit eurot ehk 70 miljardit krooni. Päris suur raha - äkki lätlased teevad IMFi ja naaberriikide laenuraha eest ära.

Praha lennujaamas

Kui sind kutsutakse Vahemere äärde nõupidamisele, siis viimane asi, mida kardad on, et see jääb ilma tõttu pidamata. Aga nii ta on: Marseille's on aastakümnete suurim lumetorm, lennujaam ja ümberkaudsed teed on suletud ning meie istume Praha lennujaamas oodates alternatiivseid variante. Ja kuskil on 8 tarka meest, kes tahaks meid kuulata, aga ei saa. Ebaõnn...

Arengufond - mis see on?

Aasta esimeseks sisuliseks postituseks võtsin veidi mõtiskleda Arengufondi teemadel. Mulle on täiesti arusaamatuks jäänud, mis on selle fondi eesmärk. Arengufond on küll tublilt asunud tegelema erinevate seire- ja muude projektidega, aga täiesti tahaplaanile on jäänud investeeringute pool. Samas on Eesti Arengufondi seaduseski esimeseks eesmärgipõhiseks tegevuseks märgitud, et fond "investeerib käivitamisjärgus teadmis- ja tehnoloogiamahukasse Eesti ettevõtlusse ning pakub vastavatele ettevõtjatele juhtimisalast tuge".
Kui teil pika otsimise peale õnnestub Arengufondi kodulehelt üles leida riskikapitali investeeringute jaotus, näete, et fond on tänaseks teinud vaid 2 investeeringut. Üsna masendav number, arvestades, et ettevõttes töötab 4 investeeringute eksperti ja üks arendusekspert. Economistis ja mujal välismeedias läbi viidud suurejoonelise kampaania abiga leitud soomlasest investeeringute divisjoni juht sai 2008.a. suve alguses kinga ja sellest ajast peale juhib divisjoni Arengufondi juht Ott Pärna, kellel aga paraku ettevõtluse/investeerimise kogemus puudub. Paistab, et Arengufondis on fondi ehk investeeringute pool soiku jäänud.
2 investeeringut on igal juhul ülikehv tulemus, kuna fond oma kodulehelgi on seadnud 2008.a. eesmärgiks jõuda 6 investeeringuni. Üsna sarnase ideega üles seatud Taani riiklik fond Vækstfonden on 16 tegevusaasta jooksul investeerinud 3 500 ettevõttesse.

Aga nüüd investeeringutest. Nagu öeldud on neid kaks:

Ilmarine Engineering. Nagu ettevõtte logo näitab, on firma asutatud 1859. Päris pikk eluiga "käivitamisjärgus" ettevõtte kohta. Aga see selleks. Huvitavam oleks teada, millesse Arengufondi poolt panustatud 10 miljonit krooni (pluss erainvestorite sama palju) investeeriti. Erinevalt enamikest riskikapitalifondidest, ei taha Arengufond seda selgitada. Rohkem selgust annab Ilmarise koduleht: "In autumn 2009, the new manufacturing workshop will be launched in Maardu Industrial Park." Jõudu tööle!

Smartpost. Tegemist on uudse pakkide kojuveo süsteemiga, kus kaubanduskeskustesse paigutatakse pakiautomaadid, kust saad oma paki kätte (selle asemel, et minna postkontorisse). Teataval määral see kindlasti jalavaeva vähendab. Samas vajab pakiautomaatide ülespanek märgatavat investeeringut (et teenus oleks mugavam kui postkontorisse paki järele minek, peaks automaate olema ju rohkem kui postkontoreid). Samuti pole tegu millegi uudsega rahvusvahelises mõttes - nagu ma aru saan, on sarnased teenused mujal riikides juba olemas.
Sellest kõigest lähtuvalt on üsna tähelepanuväärne tehtud investeering: Arengufond investeerib projekti 13,4 MEEK 15% osaluse eest ja kaasinvestorid veel 17,9 MEEK 20% eest. Kokku teeb see ettevõtte pre-money valuation'iks 58,1 MEEK. Arvestades, et selleks ajaks polnud veel alustatud pakiautomaatide paigaldust, on raske aru saada, milles nähti sellist ettevõtte väärtust. Arengufondi koduleht jällegi mingit selgust ei anna, ütleb ainult, et ettevõttel on plaanis tegevust alustada 2008. aastal. Päris kõva valuation ettevõtte kohta, mis pole veel alustanud!

Mida siis arengufondi esimese 16 tegevuskuu kohta arvata? Nähtavasti seda, et tänasel moel asja ajades on tegemist üsna arusaamatu jamaga. Investeeringuid on ülivähe ja need mis on tehtud, näevad välja väga kahtlased. Ma ei tea, kas Arengufond annab investeeringute divisjoni kohta aasta kokkuvõttes eraldi aruande välja, kuid seda oleks kindlasti huvitav lugeda. Minu arvates oleks aga kõige mõistlikum tunnistada, et riskikapitalistide mängimine on ebaõnnestunud ja see tegevussuund lõpetada.

Uuel aastal uue hooga!

Uuel aastal on mul plaanis blogimine jälle tõsisemalt käsile võtta. Ja kuna 2009 aasta on Eestis kuulutatud innovatsiooniaastaks, siis proovin minagi sellele kaasa aidata, jagades oma mõtteid ettevõtluse ja innovatsiooni ainetel.