Nagu aru olen saanud, pole Reformierakond enam ammu liberaalset majanduspoliitikat toetav uuendusmeelne erakond vaid üha enam sotsiaaldemokraatlikusse populismi kalduv. Nüüd on Gräzin võtnud nõuks hakata rääkima äri õiglusest ja röövkapitalistide eba-eetlistest tegudest lihtsate elanike kallal.
Gräzini väitel on 60 000 inimest langenud SMS-laenude ohvriks (kangesti tahaks viidet). Mida tähendab Gräzini jaoks ohvriks langemine? Peamiselt seda, et SMS-laene reklaamitakse pettusega, kuna ei avaldata nende aastaintressi. Kuigi üldjoontes olen nõus, et mida rohkem infot klient saab, seda parem. Aga samas - kui oluline on sms-laenu puhul aasta intress. Kui mul on vaja 2000 krooni, siis minu jaoks on oluline, kui palju ma palgapäeval tagasi pean maksma, mitte aasta-intress. Kindlasti ei ole laen minu jaoks kaks korda soodsam selle pärast, et mul on palgapäevani kaks korda rohkem aega kui samas hädas oleval sõbral (kuigi aastapõhine intress on ju 2 korda väiksem). Sama tobe oleks nõuda, et apteegis peaks ravimite juures olema ka kilohind, muidu saavad inimesed petta.
Lisaks väidab Gräzin, et
Kuidas aga Gräzin põhjendab, et Hansapanga ja laenaja vaheline tehing on tehtud võrdsete osapoolte vahel, aga sms-laenukontori ja laenaja vahel laiutab meeletu ebavõrdsus. Parimaks võrdsuse ja mõistliku tulu teenimise tagajaks on konkurents, mistõttu on tervitatav, et sms-laenukontoreid on tekkinud kiiresti ja palju - kui sellest äris oleks õiglane tulu märkimisväärselt madalam, oleks konkurendid ka madalamat hinda pakkumas.
Kui aga Gräzini argument on selles, et lihtsalt sms-laenu võtja on meeleheitel inimene, kes teeb tehinguid, mis on talle kahjulikud ja pankade "õiglus" väljendub sellistele inimestele laenamisest keeldumises, siis on see lausa jabur. Sel juhul peaksime keelama ka näljasele inimesele leiba müümast - "enne mine saa kõht täis, muidu ostad veel liiga kalli hinnaga"!
Aga ehk on asi hoopis selles, et osavate poliitikutena on Reformarid otsustanud oma valijaskonda vahetada. Kui tõusval turul tuli keskenduda edukatele õlale patsutamisele, siis nüüd on poliitilise valuutana tegijad nende hääled, kes tunnevad, et hakkab halvemini minema.
Gräzini väitel on 60 000 inimest langenud SMS-laenude ohvriks (kangesti tahaks viidet). Mida tähendab Gräzini jaoks ohvriks langemine? Peamiselt seda, et SMS-laene reklaamitakse pettusega, kuna ei avaldata nende aastaintressi. Kuigi üldjoontes olen nõus, et mida rohkem infot klient saab, seda parem. Aga samas - kui oluline on sms-laenu puhul aasta intress. Kui mul on vaja 2000 krooni, siis minu jaoks on oluline, kui palju ma palgapäeval tagasi pean maksma, mitte aasta-intress. Kindlasti ei ole laen minu jaoks kaks korda soodsam selle pärast, et mul on palgapäevani kaks korda rohkem aega kui samas hädas oleval sõbral (kuigi aastapõhine intress on ju 2 korda väiksem). Sama tobe oleks nõuda, et apteegis peaks ravimite juures olema ka kilohind, muidu saavad inimesed petta.
Lisaks väidab Gräzin, et
Lisaks pettusele (valereklaam) ja amoraalsusele on kiirlaenude aluseks ka olulise eraõigusliku põhimõtte rikkumine. Tehingust saadav tulu peab olema mõistlik ja tehing sõlmitud enam-vähem võrdsete poolte vahel. Kõnealusel juhul on sõlmijateks võimas rahatuus ja meeleheitel olev inimene, kellelt tahetakse võtta viimane. Võlaõigusseadus ütleb otse: tehing ei tohi olla moraalipõhimõtete vastane ja tsiviilõiguse üldosast (§ 86) teame, et heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine.Sellised mõtted sobiksid hästi sotsialistliku riiklikult reguleeritava majanduse juhtimiseks, aga kindlasti mitte maailma majandusevabaduse indeksites esikohta jahtivale riigile. Minu arvates on tehingust saadav mõistlik tulu selline, mida mõlemad tehingu pooled on nõus vabatahtlikult maksma. See tulu on erinev erinevates olukordades ja erinevates tehingutes. Tihti ei sõltu see üldse tehingu pooltest ega tehingu iseloomust vaid välistest mõjuritest - nii näiteks on täna kodulaen kallim lihtsalt selle pärast, et Euribor on tõusnud! Minu arvates täiesti eba-õiglane, aga siiski ei leia ma, et see oleks heade äritavadega vastuolus.
Kuidas aga Gräzin põhjendab, et Hansapanga ja laenaja vaheline tehing on tehtud võrdsete osapoolte vahel, aga sms-laenukontori ja laenaja vahel laiutab meeletu ebavõrdsus. Parimaks võrdsuse ja mõistliku tulu teenimise tagajaks on konkurents, mistõttu on tervitatav, et sms-laenukontoreid on tekkinud kiiresti ja palju - kui sellest äris oleks õiglane tulu märkimisväärselt madalam, oleks konkurendid ka madalamat hinda pakkumas.
Kui aga Gräzini argument on selles, et lihtsalt sms-laenu võtja on meeleheitel inimene, kes teeb tehinguid, mis on talle kahjulikud ja pankade "õiglus" väljendub sellistele inimestele laenamisest keeldumises, siis on see lausa jabur. Sel juhul peaksime keelama ka näljasele inimesele leiba müümast - "enne mine saa kõht täis, muidu ostad veel liiga kalli hinnaga"!
Aga ehk on asi hoopis selles, et osavate poliitikutena on Reformarid otsustanud oma valijaskonda vahetada. Kui tõusval turul tuli keskenduda edukatele õlale patsutamisele, siis nüüd on poliitilise valuutana tegijad nende hääled, kes tunnevad, et hakkab halvemini minema.
No comments:
Post a Comment