Friday, April 25, 2008

Ausa äri võimalikkusest Eesti Vabariigis

Jüri Saar kirjutab oma blogis, et Arengufond kaalub oma esimese investeeringuna firmat NarTest Technologies, mille omanikeringi kuulus viimase ajani ka Arengufondi nõukogu liige Indrek Neivelt. Kuigi vahetult enne raha taotlemist fondist müüs Neivelt huvide konflikti vältimiseks oma osaluse, olen nõus Saarega, et see muudab vähe. Saare arvamus on, et
"Ma ei saa ka mööda sisetundest, mis ütleb, et kui NarTest osutub edukaks, siis peab hr.Siff kindlasti ka endist nõukogu liiget meeles millegi enam kui hea sõnaga."
Minu arvamus on, et optsiooni- või futuurlepinguid ei pea äriregistris registreerima ja seega me ei tea, millised on tegelikult Neivelti huvid NarTesti tulemustest. Kuna Neivelt pole (minu teada) ka ühelgi riiklikul ametikohal, ei pea ta esitama ka oma majanduslike huvide deklaratsiooni (kui ta seda siiski peab tegema, siis tuletaks talle meelde, et ka optsiooni- ja futuurlepingud on majanduslikud huvid). Seega selge huvide konflikt tõepoolest.
Aga teema on Eesti ärikeskkonnas märksa laiem. Kas Urmas Sõõrumaa oleks tohtinud olla Eesti Energia nõukogus? Miks Eesti biotehnoloogia ettevõtetes kajastuvad samad nimed, kes on juhtivatel positsioonidel ülikoolides? Lisaks osalevad samad inimesed ekspertidena EASi teadus- ja arendusprojektide rahastamise hindamistel. Kõigest sellest võiks välja lugeda korrumpeerunud ühiskonda, kus kõik hoovad on koondunud kitsa suletud sõpruskonna kätte, kes meie niigi piiratud ressurse lihtsalt omavahel (ümber) jaotab.
On aga ka teine seletus - Eesti on lihtsalt liiga väike. Eraldi võetuna on ju loogiline, et Indrek Neivelt on Arengufondi nõukogus ja samuti on loogiline, et ta investeerib huvitavatesse ettevõtmistesse Eestis. Loogiline on ka, et EAS kasutab oma ekspertidena parimaid kättesaadavaid eksperte ja loogiline on, et samu parimaid eksperte tahavad endale ka kõik Ülikoolid ja valdkonna ettevõtted. Kui me nõuaksime Arengufondi nõukogu liikmetelt ja muude rahastamiste otsustajatelt täielikku sõltumatust, saaksime sinna inimesed, kes pole kas valdkonnaga üldse kokku puutunud või keda teised inimesed ei väärtusta. Seoses meie väiksusega on meil lihtsalt liiga vähe häid inimesi igas valdkonnas.
Seega ongi parim, mis saadakse teha, et sellised inimesed taandavad ennast otseselt nendega seotud projektide arutamiselt ja me usaldame Arengufondi ja muude rahajagajate juhtkonna suutlikkust võimalikule mõjutamisele vastu hakata. Ja loomulikult on oluline roll ka meedial, et sellised kahtlusttekitavad seosed välja tuua ja otsustamisprotsessidele valgust heita, nõudes otsustajatelt läbipaistvust ja põhjendatust.

1 comment:

Jüri Saar said...

Jah, ei ole pääsu Eesti väiksusest, kuid ettevõtluse otsene rahaline toetamine teiste (mitte enda!) rahaga ei saa hästi lõppeda. Ajendid, mis on olemas erainvestoril puuduvad avalikul sektoril.

Näinud avaliku sektori toimimist seest, kõrvalt ja kaugelt eemalt, ei näe ma mingit põhjust lihtsalt "usaldada". Meedia rollile ei paneks ma samuti liiga palju lootust, sest ega NarTest veel midagi saanud pole.

Ettevõtlus ei ole valdkond, millele avalik sektor peaks raha jagama. Arengufond on eelkõige poliitiline projekt, mille loomiseks toodud argumendid olid...puudulikud.