Miks ma Europarlamendi valimistel IRL-i toetasin?

Kirjutasin juba varem, et mulle meeldivad Europarlamendi valimistel suletud nimekirjad - teevad otsustamise selgemaks. Nii kujuneski minu jaoks valik lihtsaks. Kuna võib arvata, et kõik suuremad erakonnad saavad Europarlamenti vähemalt ühe koha, siis taandus küsimus sellele, kas eelistada Paetit Reformierakonnast või Mihkelsoni IRL-ist. Ühelt poolt toetan ma poliitilistelt vaadetelt pigem liberaale kui parempoolseid, seega võiksin eelistada Reformierakonda, mis on Euroopa Liberaalide liige. Välispoliitiliselt on vast mõlemad mehed piisavalt targad, et Europarlamendis leida endal tähelepanuväärne koht. Mihkelson on ehk veidi aktiivsem, Paetil jällegi rohkem kogemust valitsuse-tasemel poliitikast. Samuti oleks Paet nähtavasti ainuke Europarlamendi liige, kes tuleks sellele kohale riigi välisministri kohalt. Ehk tõmbaks see talle vähemalt alguses postiivset tähelepanu. Nii langeski minu eelistus Reformierakonna kasuks. Ja nii ma ka hääletasin.

Üle-eile käisin aga jooksmas ja kuulasin pleierist raadiosaadet Olukorrast Riigis. Sealt kuulsin, et Paet olevat juba ammu öelnud, et ta ei kavatse Brüsselisse sõita kui valituks osutub. Ja tõe-poolest leidsin ka internetist ammuse sellekohase uudisloo. See oli minu jaoks pettumus. Ma tõesti arvasin, et Savisaar on ainus, kes kandideerib aga Eurparlamenti ei lähe. Nüüd võinuks juhtuda, et tänu minu häälele saanuks meid esindama euroskeptik Gräzin. See oleks olnud väga piinlik. Õnneks saab aga oma e-häält ümber muuta ja nii läks minu toetus IRL-ile. Reformarites olen aga nüüd veel rohkem pettunud.