Tänane Postimees kirjutab, et esmaspäeval kultuuritegelaste elutööpreemiad saanud Aarne Üksküla ja Arvo Pärt kinkisid preemiaks saadud miljon krooni heategevuseks. Üksküla kommenteerib:
Ehk oleks mõistlikum anda laureaatidele miljon krooni asemel eripension. Statistikaameti andmetele tuginedes on tänastel laureaatidel jäänud veel keskmiselt 9,3 aastat elada. Seega võiks hirmutava miljon krooni asemel anda neile parem 9 000 krooni kuus. Riigi jaoks kulu sama, aga laureaatidele aga ehk lihtsam koorem kanda.
«Miljon, eks ole, oli see ju? See oli minu jaoks midagi hirmsat, sest ma mitte ei vihka raha, vaid ma kardan... mulle ei meeldi, kui mul on rohkem raha, kui ma vajan seda.»Tegemist kindlasti kummardust vääriva žestiga kahe sümpaatse ja Eesti kultuuri edendanud vanahärra poolt. Samas, kui preemia laureaadid ei vaja seda raha, siis miks seda üldse jagada? Kas riik peaks olema solvunud, et raskel ajal välja käidud preemiaraha ei taheta vastugi võtta? Mis on üldse elutööpreemiaga kaasas käiva rahasumma eesmärk?
Ehk oleks mõistlikum anda laureaatidele miljon krooni asemel eripension. Statistikaameti andmetele tuginedes on tänastel laureaatidel jäänud veel keskmiselt 9,3 aastat elada. Seega võiks hirmutava miljon krooni asemel anda neile parem 9 000 krooni kuus. Riigi jaoks kulu sama, aga laureaatidele aga ehk lihtsam koorem kanda.