Euroopa Liidu ambitsioonikas kliimapaketis on Eestile väga oluline kaitsta kaht peamist seisukohta: kaitse kolmandate riikide odava (ehk vähemkeskkonnasõbralikuma) elektri eest ning põlevkivienergeetika erisuse saavutamine seoses heitgaaside piiramisega. Seda on valitsusele rõhutanud ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon.ja väidab, et Eesti välispoliitika on ses osas läbi kukkunud, kuna need teemad pole leidnud kajastust 19. Euroopa Ülemkogu lõppjäreldustes .
Minule jääb küll arusaamatuks, miks just need kaks küsimust Eestile nii olulised on? Esiteks on väga silmakirjalik panna ühesse lausesse eesmärk karistada kolmandaid riike keskkonda saastava energia tootmise eest ja siis nõuda endale erandit just sellise energia tootmiseks. Kogu heitgaaside piiramise ja maksustamise mõte on ju selles, et sundida ettevõtteid leidma võimalusi loodussäästlikumaks tootmiseks. Miks on Eesti põlevkivi millegi poolest erandiväärilisem kui näiteks Saksa süsi, Norra nafta või Soome metsatööstus. Loogika peab olema ühtne - kes saastab see maksab. See annab turueelise puhastele tootmisliikidele võrreldes enam reostavatega. Kui anname erandi põlevkivile, teeme sellega karuteene meie endi tuulel, puidul ja turbal põhinevatele energiatootmisele.
Samuti on teine eesmärk: takistada energia importi kolmandatest riikides, kuna see on vähem keskkonnasõbralik - kahtlane. Kyoto protsessi käigus on tehtud arenevatele riikidele kompromiss, lubades neil saastada rohkem kui arenenud maad selleks, et neil oleks võimalik oma arengus kiiremini edasi liikuda. Selline kompromiss muutub mõtetuks, kui seda hakatakse takistama ja torpedeerima mingisuguse muu seadusandlusega. Et läbirääkimiste laua taga lepime küll milleski kokku, aga siis kodus teeme ikka mingid muud seadused, mis kokkuleppe mõttetuks teevad ja millest me enne ei rääkinud. See teeb edaspidised läbirääkimised väga keerukaks.
Kui aga soovitakse karistada riike, kes ka ise Kyoto protsessi eiravad, siis seal võiks ehk tõepoolest rakendada imporditolle mahus, mis hinnanguliselt vastab energiat tootnud riigi loodussaastele. See võiks olla ka motivatsioonifaktor Kyoto protokolli ratifitseerimiseks.
Siiski jääb minu jaoks arusaamatuks, kus on meile äkki tekkinud kaks sellist ilmselt küsitavat välispoliitilist eesmärki. Samuti tekib mul väike hirm, et nende eesmärkide täitmiseks kära tõstes võime hoopis narri rolli jääda.
No comments:
Post a Comment