Eesti eesmärgid EL-i energiapoliitikas

Marko Mihkelson väidab oma blogis, et

Euroopa Liidu ambitsioonikas kliimapaketis on Eestile väga oluline kaitsta kaht peamist seisukohta: kaitse kolmandate riikide odava (ehk vähemkeskkonnasõbralikuma) elektri eest ning põlevkivienergeetika erisuse saavutamine seoses heitgaaside piiramisega. Seda on valitsusele rõhutanud ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon.

ja väidab, et Eesti välispoliitika on ses osas läbi kukkunud, kuna need teemad pole leidnud kajastust 19. Euroopa Ülemkogu lõppjäreldustes .
Minule jääb küll arusaamatuks, miks just need kaks küsimust Eestile nii olulised on? Esiteks on väga silmakirjalik panna ühesse lausesse eesmärk karistada kolmandaid riike keskkonda saastava energia tootmise eest ja siis nõuda endale erandit just sellise energia tootmiseks. Kogu heitgaaside piiramise ja maksustamise mõte on ju selles, et sundida ettevõtteid leidma võimalusi loodussäästlikumaks tootmiseks. Miks on Eesti põlevkivi millegi poolest erandiväärilisem kui näiteks Saksa süsi, Norra nafta või Soome metsatööstus. Loogika peab olema ühtne - kes saastab see maksab. See annab turueelise puhastele tootmisliikidele võrreldes enam reostavatega. Kui anname erandi põlevkivile, teeme sellega karuteene meie endi tuulel, puidul ja turbal põhinevatele energiatootmisele.
Samuti on teine eesmärk: takistada energia importi kolmandatest riikides, kuna see on vähem keskkonnasõbralik - kahtlane. Kyoto protsessi käigus on tehtud arenevatele riikidele kompromiss, lubades neil saastada rohkem kui arenenud maad selleks, et neil oleks võimalik oma arengus kiiremini edasi liikuda. Selline kompromiss muutub mõtetuks, kui seda hakatakse takistama ja torpedeerima mingisuguse muu seadusandlusega. Et läbirääkimiste laua taga lepime küll milleski kokku, aga siis kodus teeme ikka mingid muud seadused, mis kokkuleppe mõttetuks teevad ja millest me enne ei rääkinud. See teeb edaspidised läbirääkimised väga keerukaks.
Kui aga soovitakse karistada riike, kes ka ise Kyoto protsessi eiravad, siis seal võiks ehk tõepoolest rakendada imporditolle mahus, mis hinnanguliselt vastab energiat tootnud riigi loodussaastele. See võiks olla ka motivatsioonifaktor Kyoto protokolli ratifitseerimiseks.
Siiski jääb minu jaoks arusaamatuks, kus on meile äkki tekkinud kaks sellist ilmselt küsitavat välispoliitilist eesmärki. Samuti tekib mul väike hirm, et nende eesmärkide täitmiseks kära tõstes võime hoopis narri rolli jääda.

Latvia in recession?

It seems that q-o-q economic growth was negative in 4th quarter of 2007 according to the updated figures in Latvia. As Edward Hugh notes, the figures are not seasonally adjusted (as Latvian Statistical Office does not publish such data), but as the seasonality in the figures is not big it shouldn't matter much.
Estonia was 0,8% up in last quarter (seasonally adjusted), but as retail sales grew only 1% in January in real terms and construction has been slowing as well, there is a big chance that the economic growth will fall further in Estonia as well.

US elections - first tentative bitch slaps

Looking for good election coverage? As always, check the Colbert Report!

Veel riigikogulaste palgast

Kuna minu eelmine postitus sai lausa kaks kommentaari, siis oma postituste arvu tõstmiseks vastan neile uue kirjega.

Lauri:

neljakordse keskmise palga põhimõte pärineb taasiseseisvumise ajast ja sel ajal tagas selliselt saadud number võimaluse riigikogulasel väliskolleegide foonil "mitte kaltsakana välja paista". Praegune keskmine palk annab väidetavalt aga neljaga korrutades juba numbri, mis masside õiglustunnet riivab.

No eks elu ongi ebaõiglane ja töökohad, kuhu on keerulisem pääseda on rohkem tasustatud, kui vähem eripäraseid võimeid nõudvad. Võib ju jäädagi argumenteerima, et tööline on sama tähtis kui (riigi)juht ja peaks seega saama ka samapalju palka. Paraku kõik katsed panna töölised riiki juhtima on lõppenud läbikukkumisega. Selleks, et meil oleks riigitüüri juures inimesed, kes suudavad riiki hästi juhtida, peab selleks olema ka palk, mis laseb neil oma sõprade/tuttavat foonil "mitte kaltsakana välja paista".

ML:

Minu ettepanek oleks siduda riigikogulase palk miinimumpalgaga. Olgu see kasvõi ca 20 min.palka. Või siis teine variant - siduda palk mediaanpalgaga ehk selle numbriga, mida tegelikult saab kõige suurem osa inimestest.

Miinimumpalgaga sidumine pole hea mõte, kuna see ei sõltu niivõrd riigi majanduslikust olukorrast vaid pigem poliitikute suvast, poliitilisest vaatenurgast või populismist. Nii saaksime olukorra, kus riigikogu/valitsuse liikmed ei lähtuks miinimumpalga määramisel enam sotsiaalmajanduslikust argumentatsioonist vaid oma isiklikust huvist.
Mediaanpalgaga võiks siduda küll, täna lihtsalt statistika-amet ei kogu seda eriti, kuna seda pole võimalik sama objektiivselt määrata kui keskmist palka. Ehk siis objektiivsuse ja täpsuse nimel on ohverdatud veidi õiglust. Ma usun, et lõppetulemust see eriti ei muudaks nagunii.

Üldse huvitava ideega on välja tulnud Hannes Rumm:

Soome parlamendi ehk Eduskunna liikmete palga määrab kolmeliikmeline komisjon. Komisjoni kuuluvad kaks presidendilt pikaajalise töö eest riigi ja ettevõtluse arendamisel aunimetuse pälvinud inimest ning üks õigusteaduste doktor. Komisjoni koosseisu määrab parlamendi juhatus ning selle otsus edasikaebamisele ei kuulu.

Ütleme siis otse välja, et palga määrab riigikogu ise. Miks see hea mõte pole, kirjutasin eelmises sissekandes.
Edasi heietab Hannes Rumm pikalt sellest, kuidas kõige õigem oleks ikka luua mingi komisjon või tarkade meeste kogu, kes riigikogulaste palku määraks. Kui äriühingute puhul on selge, et kui omanik (läbi nõukogu või otse) määrab oma juhtivtöötajate palkasid, siis teeb ta seda sisuliselt oma taskust. See tagab, et palk ei ole liiga suur (siis jääks omanik vaeseks) ega liiga väike (siis ei leia asjalikke inimesi). Kes tasakaalust tükk aega mööda paneb, see astub konkurentsist varsti kõrvale. Majandussüsteemid, kus omanike kontroll on muutunud häguseks ja nõukogule jäetud vabad käed, on varsti avastanud, et juhtkond teenib ülikõrgeid tasusid, mis pole kuidagi seotud tehtud töö tulemuslikkusega. Nii on viimasel aastakümnel juhtunud näiteks paljude börsifirmadega USAs ja mujal.
Seega olen üsna veendunud, et
a) igasuguste komisjonide moodustamine ei vähendaks riigikogulaste palku, kuna komisjon maksab seda tasu kellegi teise taskust
b) selline komisjon annaks nende liikmetele järjekordse mõttetu hoova poliitiliste eeliste väljakauplemiseks ("mina tõstan sinu palka, aga sina toetad minu ideid riigikogus")
c) kui me vähendaksime riigikogulaste brutopalka 25%, hoiaks see riigile kokku 11,3 miljonit krooni aastas (vrdl. Eesti riigi eelarve on ca 90 miljardit krooni). Palun ärge moodustage Eesti targematest peadest komisjoni, kes peab igal aastal läbi arutama, analüüsima ja avalikkuses põhjendama nii tühist teemat.

Seega efektiivsuse huvides jätkem riigkogulaste palgasüsteemi muutmata! Ja kelle õiglustunne seda välja ei kannata mingu kuskile mujale. Valgevenes pidi väidetavalt hästi ilus olema. Ja president on pätitegemise isiklikult ära keelanud.

Toetan riigikogulaste palgatõusu!

Vastukajaks Postimehe algatatud allkirjade kogumisele riigkogulaste palgatõusu vastu, tahan mina avaldada arvamust, et tänane süsteem, kus riigikogulaste palk on seotud Eesti keskmise palgaga, on mõistlik ja võiks sellisena jätkuda.
Mulle jääb arusaamatuks, mille vastu antud süsteemi puhul protestitakse. Kas põhjuseks on lihtsalt asjaolu, et igasugune palk, mis on 4 korda suurem kui Eesti keskmine on ebaõiglane? Vaevalt, sest siis tuleks ju teha hoopis ettepanek kehtestada maksimumpalk. Kas selle vastu, et riigikogu liikme töö on liiga lihtne ja ebaoluline, et nii kõrget palka maksta? Et tänane kõrge palk meelitab sellele tööle põhjendamatult häid ja kompetentseid inimesi, kes võiksid pigem tegutseda rohkem väärtust lisavatel elualadel? Või hoopis sellepärast, et see mõnituhat krooni riigikogulase kohta on Eestile niivõrd suur kulu? Kindlasti on Eestis suuremaid raha raiskamisi, millega tegeleda, aga kui mitte, siis ma usun, et pigem võiks vähendada riigikogu liikmete arvu kui nende palku.
Mis aga lausa häiriv on see, et Postimees ei ole oma aktsiooni algatades välja pakkunud ühtki alternatiivi. Ei saa ju lihtsalt kaotada riigikogu liikmete palgatõusu mehhanismi, asendamata seda millegi muuga. Minu arvates oleks jabur naasta varem kehtinud süsteemi juurde, kus riigikogu liikmed iga aasta mitu nädalat tegelesid sellega, et arutasid ja argumenteerisid oma järjekordset palgatõusu. Sellise mõttetu aja raiskamise vältimiseks ongi vaja riigikogulaste palk indekseerida ja mis on õiglasem, kui siduda see ülejäänud inimeste palgaga?
Ehk seni, kuni teil pole endal ühtki paremat ideed, siis lõpetage see mõtetu pläma palgasüsteemi ebaõiglusest ja tegelega Eestile oluliste küsimustega.