PISA testist ja Eesti kooliharidusest

Eelmise aasta lõpus tekitas kõmu Eesti tugev tulemus OECD PISA programmi 2006. aasta testides, kus meie õpilased said kokkuvõttes tugeva viienda koha. Kuna haridus on minu meelest üks olulisemaid teemasid Eesti tuleviku arengu jaoks, tahaks ka omalt poolt paar sõna selle kohta öelda. Esiteks sellest, miks see on minu meelest oluline. Teiseks, kuidas suhtuda meie kõrgesse positsiooni PISA tabelis ja kolmandaks, mida viimase PISA testi põhjal peaks järeldama Eesti haridussüsteemi reformimise seisukohast.
Hariduse olulisusest
Ma ei usu, et Eesti kunagi leiab "oma Nokia". Tallinnast ei saa kunagi põhjamaade finantspealinna ega rahvusvahelist geenitehnoloogia superriiki. Tore, et meie mehed olid seotud Skype arendusega, aga ka ainult IT valdkonnale keskenduda ei ole tõenäoliselt õige. Eesti edu garandiks tulevikuks saab olla ainult targad, töökad, avatud inimesed. Sellised, kelle abil saab arendada ükskõik millist tööstust ja kes ise on valmis välja töötama uusi ideid ja neid edukalt kommertsialiseerima. Selle aluseks peab olema hea haridus, mis algab pihta juba algkooli tasemelt ja mille tulemuseks on inimesed, kes suudavad tänu heale analüüsivõimele ja laiale silmaringile olla edukad sõltumata tehnoloogilistest arengutest.
Selles suhtes tundub PISA test olema hea indikaator. On ju selle tabeli eesotsas järjekindlalt riigid - Soome, Jaapan, Kanada, Taiwan, Lõuna-Korea, Hong Kong - kust pärit inimesed on kõrgelt hinnatud maailma teadus- ja äriringkondades.
Eesti viies koht
Samas tuleb arvestada, et tegemist on statistilise testiga. Ja iga statistiline analüüsi puhul tuleb silmas pidada kahte asja: info kogumist ja statistilist juhuslikkust. Eesti tulemuse puhul võivad mõlemad mängida olulist rolli. Nii üldlevinud arvamuse kui isikliku kogemuse põhjal olen arvamusel, et Eesti tulemuse headuses mängis suurt rolli spikerdamine. Teise õpilase pealt maha tegemine on, vastupidiselt muule maailmale, Eestis pigem norm kui erand. Isegi kui testide läbiviimist jälgisid karmid OECD eksperdid, suutsid Eesti koolijütsid nad nähtavasti üle trumbata. Tõenäoliselt monitoorisid aga teste kohalikud õpetajad, kes olid huvitatud saama häid tulemusi, mis viis kontrolli spikerdamise üle miinimumini.
Spikerdamisele viitavad ka meie statistiliselt huvitavad tulemused. Näiteks oli meil väga vähe tippusid, kuid suhteliselt hea ja ühtlane keskmine tase. Sellise tulemust selgitaks hästi asjaolu, et enamus õpilasi kirjutas maha klassi parimate pealt.
Samuti tuleb arvestada statistikaga. Ma ei tea kui mitut inimest ja mitmes koolist Eestis testiti, aga kui Suurbritannia sai 2000 aasta testis ootamatult hea tulemuse, ütlesid PISA eksperdid, et ühe aasta põhjal ei maksa teha ennatlike järeldusi. Seda tõestas ka selle aasta nõrk koht tabelis. Järelikult on testis osalev valim ikkagi piisavalt väike, et ühe aasta tulemus ei pruugi kajastada üldise haridussüsteemi kvaliteeti.
Kui Poola sai peale 1999. aasta haridusreformi 2003. aastal oluliselt tugevama tulemuse kui kolm aastat varem, ütlesid eksperdid samuti , et see võib olla juhus. Alles nüüd, kui 2006. aasta test andis veelgi parema koha, leiavad ka PISA inimesed, et on põhjust sealset haridusreformi kiita.
Tänastelt haridusjuhtidelt tuleks küsida, mis on see, mille poolest meie haridussüsteem on niivõrd parem, kui teistel Ida-Euroopa ja endise NL riikidel, et õigustada meie oluliselt tugevamat tulemust. Kui sellele vastata ei suudeta, tuleb järeldada, et tulemus oli juhuslik või pettusega saavutatud.
Järeldused PISA testist
Järeldusi võib selle aasta PISA testist teha mitmeid. Esiteks seesama Poola näide. 1999. aastal läbi viidud haridusreformi sisu oli varajase selektsiooni kaotamine õpilaste hulgas. PISA järeldus: õpilaste varajane selekteerimine vastavalt võimetele erinevatesse koolidesse või õpiprogrammidesse mõjub halvasti nõrkadele õpilastele ilma, et sellest oleks kasu tugevatele. “We have learnt that you can really make a change by bringing weaker performers into more demanding streams,” kommenteerib Barbara Ischinger, OECD haridusdirektor.
Hea kokkuvõtte teeb testist Economist:

Letting schools run themselves seems to boost a country's position in this high-stakes international tournament: giving school principals the power to control budgets, set incentives and decide whom to hire and how much to pay them. Publishing school results helps, too. More important than either, though, are high-quality teachers: a common factor among all the best performers is that teachers are drawn from the top ranks of graduates

Lisaks uuriti selle aasta testis ka koolide tasemete erinevusi ja võrreldi seda kooli-sisese erinevusega. Nagu juuresolevalt graafikult näha tabeli tipus olevatel Soomel ja Kanadal õpilased jaotunud koolide vahel üsna võrdselt. Kolmas tippriik võrdse suhtumise osas - Poola, pole küll tipus, kuid on alates süsteemis muutusest olnud aktiivne tõusja tabelis. Samas samuti tugevad Jaapan ja Taiwan on üsna erinevate koolide tasemega.
Economisti tabelist jääb välja Eesti, kuid PISA repordist näeme, et ka Eestis oli erinevus koolide vahel suhteliselt väike.
Ühtseid ja igal pool paika pidavaid järeldusi teha PISA testist nähtavasti teha ei saa. Erinevate riikide haridus-süsteemid, majandus-sotsioloogiline olukord jm. on selleks liiga erinevad. Enda jaoks leidsin siiski paar huvitavat tähelepanekut:
Esiteks. Oles ise pärit Miina Härma Gümnaasiumist, olen olnud arvamusel, et õpilaste varane selekteerimine muudab võimalikuks anda igale õpilasele sobivat õpet ning lisaks motiveerib ka õpilasi rohkem pingutama. Mida aeg edasi, seda rohkem aga tundub mulle, et praktika minu arvamust ei toeta. Kuigi ka antud PISA test ei leidnud, et õpilaste varajane selekteerimine mõjuks haridussüsteemile positiivselt või negatiivselt, suurendab uuringu andmetel varajane selektsioon suuremat sotsiaalset ebavõrdsust hea hariduse kättesaadavuses. Ehk muudan siinkohal oma arvamust ja nõustun, et katsed laste kooli võtmiseks madalas vanuses pole nähtavasti õigustatud.
Teiseks, ja mõneti vastandlikult, leidis läbi viidud uuring, et riigid, kus koolid peavad võistlema õpilaste pärast, näitasid paremat tulemust. Samuti toob PISA välja, et õpilaste tulemuste avaldamine võrdluses teiste õpilastega (Eesti puhul näiteks riigieksamite tulemused), avaldus tugevat positiivset mõju riigi tulemusele.
Ehk kuigi õpilaste varajane selekteerimine ei ole õigustatud, ei tohiks kindlasti üle minna ka piirkondlikule süsteemile. See teeks olukorda veel hullemaks, kuna õpilaste valiku puudumine vähendaks koolijuhtide motivatsiooni pingutada. Süsteemi ainsad võitjad oleksid kinnisvaraomanikud ja -arendajad, sest heade koolide ümbruses tõuseksid ka eluasemete hinnad. Ehk pigem valik akadeemilise võimekuse kui elukoha järgi.
Samas tuleks aga kindlasti otsida alternatiivseid süsteeme ja suurendada lapsevanemate ja võib-olla ka õpilaste rolli koolide juhtimisel. Üheks võimaluseks on jätta lapsevanematele küll valik koolidesse kandideerimisel, kuid otsus teha loosiga. See annaks hea indikatsiooni haridusjuhtidele, millised koolid suudavad teha lapsevanemate arvates paremat tööd. Mahajääjaid tuleks karistada, aga edukamatele koolidele anda võimalus laienemiseks ja miks mitte ka teiste koolide juhtimise nö. üle võtmiseks.
Kokkuvõttes
Ma ei ruttaks kiitma Eesti haridust hea koha eest PISA testis. Ootame ära kolme aasta pärast tuleva järgmise testi tulemused ja arutame siis edasi. Samas kindlasti tuleks seni rakendada PISA uuringu (ja mitte ainult selle aasta oma) tulemusi meie haridussüsteemi arendamisel: rohkem konkurentsi koolide vahel, ei mingit riigieksami tulemuste salastamist ning mõttetalgud õpilaste varase akadeemilise selektsiooni vähendamiseks.

P.S. Soovitan kõigil lugeda ka PISA testi kokkuvõtet. Muu hulgas leiate sealt huvitavaid fakte nagu:
et kuigi USA keskmine tulemus on üsna nõrk, on väga tarkade õpilaste osakaal seal üks kõrgemaid maailmas.
Samuti on seal ära toodud mõned näidisküsimused.

Viited:
PISA report
Economist article