Tänases Postimehes kirjutab Sampo Panga investeeringute juht Rasmus Pikkani väärt arvamusloo, kus analüüsib Eesti majanduskasvu ja kummutab müüti majandusmullist, mis kohe-kohe lõhkema hakkab.
Oma arutlustes juhib tähelepanu kolmele faktile:
1. Kuna Eesti nominaalne majanduskasv (mis sisaldab ka hindade kasvu) ületab palgakasvu 5-6 protsendipunkti võrra, on palgakasv igati põhjendatud ja meie konkurentsivõime (mõõdetuna toodetud lisaväärtuse suhe tööjõukulusse) kasvab.
2. Vaatamata sellele, et Eesti on laenanud välismaalt 172 miljardit krooni, on Eesti ka välja laenanud 130 miljardit, ehk meie neto positsioon ei ole sugugi halb. Isegi kui liita sellele 162 miljardit krooni muid välisinvesteeringuid ja lahutada meie välisinvesteeringud 29 miljardit, moodustab meie välismaalt saadud raha eba-olulise osa GDP-st.
3. On levinud veendumus, et nii kiire kasv ei saa kesta ja lõpeb varem või hiljem mulli lõhkemisega. Aga miks? On ju Hiina suutnud 3 aastakümmet kasvada rohkem kui 10% aastas.
Pikkani artiklis on igat teemat selgitatud laiemalt, niiet soovitan kõigil seda lugeda. Üks paremaid majandusanalüüse, mida viimastel aegadel Eesti ajakirjandusest lugeda on saanud.
Thursday, September 28, 2006
Wednesday, September 27, 2006
Kilk ja Werol kaks kuud hiljem
Eilses Päevalehes avaldavad Rein Kilk ja AS Werol Tehased juht Robert Närska, et selle majandusaasta (mis lõppes 31. juulil) lõpetab Werol kasumis. Kui aasta alguses prognoosis Närska 10 miljoni kroonist kasumit, siis Kilk ütleb ajalehele, et Närska prognoositud kasum jäi küll loodetust väiksemaks, kuid siiski võib juba kasumist rääkida.
Ise-enesest tore uudis nii Kilgile, Eesti põllumeestele kui majandusele tervikuna. Imelikuks teeb selle aga asjaolu, et 4 kuud tagasi taotles Kilk (läbi inkassofirma) alalise maksejõuetuse tõttu Weroli pankrotti ja Robert Närska kinnitas vaid 2 kuud tagasi kohtusaalis, et ettevõtte tegevus ei ole jätkusuutlik, tema varad on vähem väärt kui kohustused ning parim lahendus oleks firma tegevuse lõpetamine ja varade müük.
Tuleb ainult tunda heameelt, et tollal leidus tarku inimesi, eesotsas kohtunik Zakaria Nemsidsveridzega, kes leidisid, et olukord pole lootusetu ja Werolile tuleb anda veel üks võimalus.
Ise-enesest tore uudis nii Kilgile, Eesti põllumeestele kui majandusele tervikuna. Imelikuks teeb selle aga asjaolu, et 4 kuud tagasi taotles Kilk (läbi inkassofirma) alalise maksejõuetuse tõttu Weroli pankrotti ja Robert Närska kinnitas vaid 2 kuud tagasi kohtusaalis, et ettevõtte tegevus ei ole jätkusuutlik, tema varad on vähem väärt kui kohustused ning parim lahendus oleks firma tegevuse lõpetamine ja varade müük.
Tuleb ainult tunda heameelt, et tollal leidus tarku inimesi, eesotsas kohtunik Zakaria Nemsidsveridzega, kes leidisid, et olukord pole lootusetu ja Werolile tuleb anda veel üks võimalus.
Monday, September 25, 2006
Edgar, kurat! Demokraatiat ära puutu!
Kui üldiselt valitseb Eesti poliitikas arusaam, et demokraatia alustalasid vähemalt avalikult kõigutama ei minda, siis Savisaar kaldub aeg-ajalt seda piiri ületama.
Viimatine suurem üle-astumine meenub kohalike valimiste päevist, kus keeldu valimispäeval reklaami teha rikkusid linnapildis K-kohukese postrid. Nüüd on Savisaar läinud Riigikohtu kallale. Eestis kehtib põhiseaduse alusel võimude lahususe printsiip ja kohtuvõimu iseseisvus on seni olnud suhteliselt tugev. Igasugused avaldused mõne valitsuse ministri poolt, mis enne riigikohtu otsust süüdistavad kohtunikke erapoolikuses, on selge püüd kohut mõjutada ja seega põhiseaduse vastased. Kui Savisaarel on tõesti põhjust arvata, et Märt Rask langetab otsuseid tuginedes oma kunagisele erakondlikule kuuluvusele, on probleem märksa tõsisem, kui antud otsus valijameeste kohta. See paneb kahtluse alla kogu Eesti kohtusüsteemi ja seega Eesti demokraatia toimimise põhimõtted. Seetõttu peaks Savisaar esitama konkreetsed põhjendused oma väitele, mis tugineksid Riigikohtu tehtud (valedele) otsustele, mitte prognoosile tulevaste otsuste kohta.
Just selliste esinemiste pärast, kus täielikult sülitatakse demokraatia põhimõtete peale, on Keskerakonna ja Savisaare edu Eestile ohtlik. Maailma ja meie enda riigi ajalugu on korduvalt näidanud, et rahva uinumine demokraatia kaitsmisel lõpeb alati selle rahva anastamisega. Kodanik, ole valvel!
Viimatine suurem üle-astumine meenub kohalike valimiste päevist, kus keeldu valimispäeval reklaami teha rikkusid linnapildis K-kohukese postrid. Nüüd on Savisaar läinud Riigikohtu kallale. Eestis kehtib põhiseaduse alusel võimude lahususe printsiip ja kohtuvõimu iseseisvus on seni olnud suhteliselt tugev. Igasugused avaldused mõne valitsuse ministri poolt, mis enne riigikohtu otsust süüdistavad kohtunikke erapoolikuses, on selge püüd kohut mõjutada ja seega põhiseaduse vastased. Kui Savisaarel on tõesti põhjust arvata, et Märt Rask langetab otsuseid tuginedes oma kunagisele erakondlikule kuuluvusele, on probleem märksa tõsisem, kui antud otsus valijameeste kohta. See paneb kahtluse alla kogu Eesti kohtusüsteemi ja seega Eesti demokraatia toimimise põhimõtted. Seetõttu peaks Savisaar esitama konkreetsed põhjendused oma väitele, mis tugineksid Riigikohtu tehtud (valedele) otsustele, mitte prognoosile tulevaste otsuste kohta.
Just selliste esinemiste pärast, kus täielikult sülitatakse demokraatia põhimõtete peale, on Keskerakonna ja Savisaare edu Eestile ohtlik. Maailma ja meie enda riigi ajalugu on korduvalt näidanud, et rahva uinumine demokraatia kaitsmisel lõpeb alati selle rahva anastamisega. Kodanik, ole valvel!
Thursday, September 21, 2006
Ma ei kirjutanud Savisaare pealt maha, ausalt!
Kui kirjutan öösel blogi ja loen järgmisel päeval väga sarnaseid mõtteid ajalehes Edgar Savisaare sulest, tekib mul arusaadavalt mure oma maailmavaate kujunemise pärast. Aga maha ma ei kirjutanud, ausõna. Jõudsin ise sama järelduseni, mis Savisaar: "Mis aga Ilvesesse puutub, siis rohkem kui keskpärast presidenti, vajab Eesti võimekat välispoliitilist esindajat."
Ilvese välispoliitilisele rollile mõeldes soovitan ka lugeda viimast Diplomaatiat, kellele kätte satub (netis seda paraku ei ole). Seal analüüsib Ilves väga sisukalt maailmapoliitika mõju Eestile.
Ilvese välispoliitilisele rollile mõeldes soovitan ka lugeda viimast Diplomaatiat, kellele kätte satub (netis seda paraku ei ole). Seal analüüsib Ilves väga sisukalt maailmapoliitika mõju Eestile.
Miks Rüütel võiks siiski saada presidendiks?
Laupäeval valitakse tõenäoliselt Eestile järgmine president. Või valitakse ta valimata jätta.
Kuna mulle meeldib ikka põhjendatud argumentatsioon, siis proovisin uurida, miks peaksid valijamehed Rüütlit valima.
Rüütli toetuseks meediast just eriti palju kiitvat ei leia. Meenub Reiljan, kes on kiitnud istuva presidendi lahkust ja rahvameelsust, sõbralikkust ja pehmust, aga ühtki korralikku selgitust Rüütli tugevustest küll meelde ei tule. Samas tuleb tõdeda, et meedia pole ka just päris erapooletuna välja paistnud. Vaatasin siis Rüütlit toetavate erakondade kodulehti.
Eestimaa Rahvaliidu kodulehelt leiab küll 20 punkti, mida Rüütel presidendina oluliseks peab, aga seda, miks tema on parem kandidaat kui Ilves või miks ta üldse hea kandidaat on, ei leia.
Rahvaliidu noorteorganisatsiooni leht on küll oma toetuses konkreetsem ja selgem, kuid ainsa põhjusena, miks Rüütlit toetada suudavad nad välja tuua tema kogemuse. Nõrk.
Ilmselgelt puudub Rahvaliidul selgus, miks nad ikkagi Arnold Rüütlit toetavad.
Keskerakonna inimesed ei pea Rüütli toetamist üldse oluliseks - leheküljel ringisurfates ei paista kuskilt, keda partei presidendina eelistab. Hämmastav.
Täiesti kummaline, et presidendikandidaati toetavate erakondade lehekülgedelt ei ole võimalik leida ühtki sisulist põhjendust Rüütli valimise poolt. Ei jäta just kampaaniast eriti usaldusväärset muljet.
Keskerakonna päästab küll täishäbist nende häälekandja Kesknädal, kus on presidendivalimiste teemat aktiivselt analüüsitud. Selle viimases numbris on 7 artiklit pühendatud selgitamaks, miks Ilves presidendiks ei sobi. Ilves seostatakse kõigi Rüütli kohta avaldatud meediakajastustega, sealjuures üle-eile Kanal2 eetris linastunud sisutühja dokfilmiga. Samuti võrreldakse Tammsaare pargis laupäeval toimuvat Ilvese toetuskontserdit, millegi nii jubedaga kui hiljutised revolutsioonid Ukrainas ja Valgevenes (whats your point, Kn?).
Mõned artiklid on ka Rüütli toetuseks. Näiteks pikk intervjuu Savisaarega, "Laupäeval valib Eesti kodurahu ja vägivalla vahel". Kuid kahjuks ei leia ka sellest artiklist mitte ühtegi selgitust, miks oleks Rüütel hea president (küll aga selgitusi, miks väited, nagu oleks Rüütel vana, Savisaare ja Reiljani poolt juhitav kommar, ei ole piisavad tema riigijuhiks sobivuse kummutamiseks).
Ainsana on Rüütli poolt nõustunud sõna võtma Elmar Sepp. Tuues välja järgmised argumendid:
1) Rüütli presidentuuri ajal on Eesti jõudnud kiireimaisse majandusliku arengu faasi ja tööpuudus on langenud 1,6%-ni. Mnjah, 1,6% on meil küll registreeritud tööpuudus, mida üldiselt ei jälgita. Ja kuidagi imelik tundub ka väide, et "just president Rüütli tark sisepoliitiline tegutsemine ja oskus erimeelsusi tasandades luua majandusele stabiilne kasvupinnas" on tinginud meie majanduse kiire kasvu.
2) Rüütli ajal jõudis Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Fakt jumala õige! Kui suur on siin olnud Rüütli roll on muidugi jälle küsitav. Isiklikult arvan, et üsna tühine. Euroopa Liidu poolt hääletama ta vist ikka veidi maa-rahvast kannustas ja see võis olla üldiselt euro-skeptilise kontigendi veenmisel olla üsna oluline aspekt. Ehk Rüütel aitas meil endal EL-i astuda, tema panus selleks, et meid sinna ka vastu võetaks, oli küll tõenäoliselt olematu.
3) Kolmandaks tuleb argument selle kohta, et Rüütlil on sarnane saatus paljude eestlastega (?) ja et ta oleks võinud oma Nõuka-aegsel positsioonil ikka Eestimaa täitsa tuksi keerata, aga ei teinud seda. No, tubli mees! Aitäh!
Üsna tähelepanuväärne on, et Eesti kahe suurima erakonna liikmetest toob oma presidendikandidaadi toetuseks mingeid argumente välja ainult Elmar Sepp. Tundub tõesti, justkui kardaksid Rahvaliit ja Keskerakond ennast Rüütliga siduda ja mingigi toetuse avaldamiseks lükatakse püünele kloun, kelle kohta saab alati öelda: "ta tegi ju ainult nalja".
Elmar Sepa argumendiks on, et President, kelle ajal on Eesti saavutanud läbi aegade suurima majanduskasvu ning astunud Euroopa Liitu ja NATO-sse, peab olema hea riigijuht. Ma ei nõustu selle väitega, sest ei suuda leida ühtki tegevust, mida Rüütel oleks nende saavutuste heaks teinud (v.a. mainitud EL-i promo). Samas, tuleb tõdeda, et kui sellised majandus- ja välispoliitilised suursaavutused saavad toimuda tõepoolest presidentist sõltumatult, siis on tegemist ikka täitsa mõttetu ametikohaga.
Sellest lähtuvalt pean tunnistama, et võib-olla oleks Eestile siiski parem kui presidendiks ei saaks TH Ilves, saagu või Rüütel. Ilvese (välis)politiiline kapasiteet võimaldaks tal täita kindlasti olulisemaid ja Eestit rohkem edasi aitavaid rolle. Mitte, et Euroopa parlamendi liikme koht seda oleks, aga järgmiste Riigikogu valimiste järel võiks olla ta üks olulisemaid jõude juhtimaks KeRa-vaba poliitikat.
Kuna mulle meeldib ikka põhjendatud argumentatsioon, siis proovisin uurida, miks peaksid valijamehed Rüütlit valima.
Rüütli toetuseks meediast just eriti palju kiitvat ei leia. Meenub Reiljan, kes on kiitnud istuva presidendi lahkust ja rahvameelsust, sõbralikkust ja pehmust, aga ühtki korralikku selgitust Rüütli tugevustest küll meelde ei tule. Samas tuleb tõdeda, et meedia pole ka just päris erapooletuna välja paistnud. Vaatasin siis Rüütlit toetavate erakondade kodulehti.
Eestimaa Rahvaliidu kodulehelt leiab küll 20 punkti, mida Rüütel presidendina oluliseks peab, aga seda, miks tema on parem kandidaat kui Ilves või miks ta üldse hea kandidaat on, ei leia.
Rahvaliidu noorteorganisatsiooni leht on küll oma toetuses konkreetsem ja selgem, kuid ainsa põhjusena, miks Rüütlit toetada suudavad nad välja tuua tema kogemuse. Nõrk.
Ilmselgelt puudub Rahvaliidul selgus, miks nad ikkagi Arnold Rüütlit toetavad.
Keskerakonna inimesed ei pea Rüütli toetamist üldse oluliseks - leheküljel ringisurfates ei paista kuskilt, keda partei presidendina eelistab. Hämmastav.
Täiesti kummaline, et presidendikandidaati toetavate erakondade lehekülgedelt ei ole võimalik leida ühtki sisulist põhjendust Rüütli valimise poolt. Ei jäta just kampaaniast eriti usaldusväärset muljet.
Keskerakonna päästab küll täishäbist nende häälekandja Kesknädal, kus on presidendivalimiste teemat aktiivselt analüüsitud. Selle viimases numbris on 7 artiklit pühendatud selgitamaks, miks Ilves presidendiks ei sobi. Ilves seostatakse kõigi Rüütli kohta avaldatud meediakajastustega, sealjuures üle-eile Kanal2 eetris linastunud sisutühja dokfilmiga. Samuti võrreldakse Tammsaare pargis laupäeval toimuvat Ilvese toetuskontserdit, millegi nii jubedaga kui hiljutised revolutsioonid Ukrainas ja Valgevenes (whats your point, Kn?).
Mõned artiklid on ka Rüütli toetuseks. Näiteks pikk intervjuu Savisaarega, "Laupäeval valib Eesti kodurahu ja vägivalla vahel". Kuid kahjuks ei leia ka sellest artiklist mitte ühtegi selgitust, miks oleks Rüütel hea president (küll aga selgitusi, miks väited, nagu oleks Rüütel vana, Savisaare ja Reiljani poolt juhitav kommar, ei ole piisavad tema riigijuhiks sobivuse kummutamiseks).
Ainsana on Rüütli poolt nõustunud sõna võtma Elmar Sepp. Tuues välja järgmised argumendid:
1) Rüütli presidentuuri ajal on Eesti jõudnud kiireimaisse majandusliku arengu faasi ja tööpuudus on langenud 1,6%-ni. Mnjah, 1,6% on meil küll registreeritud tööpuudus, mida üldiselt ei jälgita. Ja kuidagi imelik tundub ka väide, et "just president Rüütli tark sisepoliitiline tegutsemine ja oskus erimeelsusi tasandades luua majandusele stabiilne kasvupinnas" on tinginud meie majanduse kiire kasvu.
2) Rüütli ajal jõudis Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Fakt jumala õige! Kui suur on siin olnud Rüütli roll on muidugi jälle küsitav. Isiklikult arvan, et üsna tühine. Euroopa Liidu poolt hääletama ta vist ikka veidi maa-rahvast kannustas ja see võis olla üldiselt euro-skeptilise kontigendi veenmisel olla üsna oluline aspekt. Ehk Rüütel aitas meil endal EL-i astuda, tema panus selleks, et meid sinna ka vastu võetaks, oli küll tõenäoliselt olematu.
3) Kolmandaks tuleb argument selle kohta, et Rüütlil on sarnane saatus paljude eestlastega (?) ja et ta oleks võinud oma Nõuka-aegsel positsioonil ikka Eestimaa täitsa tuksi keerata, aga ei teinud seda. No, tubli mees! Aitäh!
Üsna tähelepanuväärne on, et Eesti kahe suurima erakonna liikmetest toob oma presidendikandidaadi toetuseks mingeid argumente välja ainult Elmar Sepp. Tundub tõesti, justkui kardaksid Rahvaliit ja Keskerakond ennast Rüütliga siduda ja mingigi toetuse avaldamiseks lükatakse püünele kloun, kelle kohta saab alati öelda: "ta tegi ju ainult nalja".
Elmar Sepa argumendiks on, et President, kelle ajal on Eesti saavutanud läbi aegade suurima majanduskasvu ning astunud Euroopa Liitu ja NATO-sse, peab olema hea riigijuht. Ma ei nõustu selle väitega, sest ei suuda leida ühtki tegevust, mida Rüütel oleks nende saavutuste heaks teinud (v.a. mainitud EL-i promo). Samas, tuleb tõdeda, et kui sellised majandus- ja välispoliitilised suursaavutused saavad toimuda tõepoolest presidentist sõltumatult, siis on tegemist ikka täitsa mõttetu ametikohaga.
Sellest lähtuvalt pean tunnistama, et võib-olla oleks Eestile siiski parem kui presidendiks ei saaks TH Ilves, saagu või Rüütel. Ilvese (välis)politiiline kapasiteet võimaldaks tal täita kindlasti olulisemaid ja Eestit rohkem edasi aitavaid rolle. Mitte, et Euroopa parlamendi liikme koht seda oleks, aga järgmiste Riigikogu valimiste järel võiks olla ta üks olulisemaid jõude juhtimaks KeRa-vaba poliitikat.
Monday, September 18, 2006
Savisaare toetus laevandusele
Äripäev kirjutab, et "Neljapäeval võttis valitsus vastu põhimõttelise otsuse hakata toetama laevandust". 2007. aastal läheb laevanduse toetusesse 30 miljonit krooni, aastal 2010 aga juba 209 miljonit krooni.
Ainus põhjus Savisaare poolt oli, et kuna mujal Euroopas laevandust toetatakse, siis me ei tohiks jätta oma ettevõtteid kehvemasse konkurentsisituatsiooni. Väga halb ja mitte-usutav põhjendus. Esiteks, Eesti juba toetab laevandust subsideerides regulaarühendust saartega. See on vajalik samm, et võimaldada aktiivne inimeste ja kaupade liikumine saartele. Kui tahame, et inimesed saartel elaksid, siis tuleb seda riigil toetada, vastasel juhul oleks saartele minek liiga kallis.
Miks aga toetada laevandust kui sellist? Seda enam et mille jaoks konkreetselt raha vaja on ja kuhu seda pannakse pole veel otsustatud. Kindlasti pole mõtet laevandus toetada, ainult sellepärast, et teised seda teevad. Sama hästi võiks öelda otse, et muudes riikides on laevafirmadel soojad sidemed korrumpeerunud poliitikutega, olgu ka meil.
Laevanduse toetamine võib olla vajalik, aga mitte vajalikum kui igasugu muu äritegevuse toetamine. Ehk see 30 - 209 miljonit tuleks suunata üldise ärikeskkonna parandamisele, võib-olla ka infrastruktuuri arendamisele, mitte aga ühe valdkonna selektiivsele põhjendamata toeamisele.
Ainus põhjus Savisaare poolt oli, et kuna mujal Euroopas laevandust toetatakse, siis me ei tohiks jätta oma ettevõtteid kehvemasse konkurentsisituatsiooni. Väga halb ja mitte-usutav põhjendus. Esiteks, Eesti juba toetab laevandust subsideerides regulaarühendust saartega. See on vajalik samm, et võimaldada aktiivne inimeste ja kaupade liikumine saartele. Kui tahame, et inimesed saartel elaksid, siis tuleb seda riigil toetada, vastasel juhul oleks saartele minek liiga kallis.
Miks aga toetada laevandust kui sellist? Seda enam et mille jaoks konkreetselt raha vaja on ja kuhu seda pannakse pole veel otsustatud. Kindlasti pole mõtet laevandus toetada, ainult sellepärast, et teised seda teevad. Sama hästi võiks öelda otse, et muudes riikides on laevafirmadel soojad sidemed korrumpeerunud poliitikutega, olgu ka meil.
Laevanduse toetamine võib olla vajalik, aga mitte vajalikum kui igasugu muu äritegevuse toetamine. Ehk see 30 - 209 miljonit tuleks suunata üldise ärikeskkonna parandamisele, võib-olla ka infrastruktuuri arendamisele, mitte aga ühe valdkonna selektiivsele põhjendamata toeamisele.
Sunday, September 10, 2006
Greg Mankiw Eesti majandusest
Mõned päevad tagasi kirjutas maailma üks tunnustatuimaid majandusblogijaid Greg Manikw Eesti majandusimest. Hea lugemine. Lugege kindlasti kommentaare, mis on antud ja vaadake ka blogisid, mis on sellele sissekandele linkinud.
Mart Laar on suutnud ennast uskumatult hästi maailma liberaalse maailmavaate pooldajate hulgas promoda kui üks juhtivaid majandusgurusid.
Mart Laar on suutnud ennast uskumatult hästi maailma liberaalse maailmavaate pooldajate hulgas promoda kui üks juhtivaid majandusgurusid.
Thursday, September 07, 2006
Priimäe moraalikoodeks noortele
Tänases Päevalehes teeb Linnar Priimägi põhjaliku, ülevaate erinevatest "kultuuri mõtestamise põhikategooriatest". Alates Piiblist kuni Harvardi proffessori Lawrence'ini. Sellele tuginedes püüab Priimägi tuletada tänastele noortele sobivat moraalikoodeksit. Igati tervitatav ettevõtmine, sest Eesti hariduselu vajab lisaks õppeprogrammi koostamisele kindlasti ka laiemat arutelu selle üle, mida peaksid haridusteel omandatama ja kuidas. Hariduse eesmärk ei saa olla ainult faktide õppimine ja analüüsivõime arendamine, vaid kindlasti ka väärtushinnangute kasvatamine.
Samas ei ole ma põrmugi nõus Priimäe järeldusega, et tänapäeva noortel on puudu säravatest eeskujudest. Ta väidab, et "Teine voorus, mis tuleks 21. sajandi algul kanda moraali punasesse raamatusse, on julgus ehk vanamoodsalt öeldes vaprus. ... Vaprus on kangelaslikkuse kauneim omadus. Kuid kuhu on jäänud meie aja kangelased?" Ning tõdedes, et tänapäeval puuduvad noortel õiged eeskujud, ülistab Lääne-Euroopa ajalugu, kus "Makedoonia Aleksander on oma eeskujuga üles kasvatanud 40 põlve eurooplasi!"
Kuid mida tähelepanuväärset tegi Makedoonia Aleksander? Ta võttis oma isalt üle edukalt toimiva Rooma riigi juhtimise. Oma lühikese valitsusaja jooksul vallutas ära pool maailma, viies sellega Rooma riigi punkti, kus seda ei suutnud keegi (peale tema) juhtida. Pärast Makedoonia Aleksandri surma enamik vallutatud piirkondadest eraldus Roomast ja algas Rooma riigi allakäik. Tuli, nägi, võitis! Aga ei loonud ega arendanud midagi püsivat.
Just see ongi selliste "kaanetüdrukutest" kangelaste eeskujuks võtmise oht, et eelistatakse üksikut edulugu loomisele ja stabiilsele arengule. Kõige paremini on sellest kirjutanud Jim Collins oma juhtimisteooria raamatus "Good to Great", millest on kokkuvõte ilmunud Harvard Business Review artiklis millalgi 2001. aastal ja kordusena 2005.a. juuli numbris. Jim Collins on analüüsinud Ameerika ettevõtteid, kes on suutnud tõusta keskpärasusest tippu ja sinna püsima jäänud. Ühe olulisema komponendina toob ta välja Level 5 juhi - s.o. juhi kelle puhul tugev proffessionaalne tahe on seotud erakordse isikliku tagasihoidlikkusega. Kui Level 4 juht (Makedoonia Aleksander?) leiab, et ettevõtte kokkuvarisemine pärast tema lahkumist tõestab ta asendamatuid juhtimisoskusi, siis Level 5 juht saab suurimat rahulolu, kui ta pensionärina võib uhkusega viidata maailma juhtivale firmale ja öelda "Kunagi ma töötasin seal!" Kui üks tahab särada, siis teine tahab luua.
Collinsi on toonud hulganisti näiteid ja võrdlusi erinevatest juhtidest, nii et kui keegi kahtleb, kas tagasihoidlikkusel on äris kohta, siis see raamat annab hulganisti kinnitust, et see on lausa möödapääsmatu. Ja kui keegi tahab oma väärtushinnanguid juhtimiskirjanduse asemel ilukirjandusega arendada, siis soovitan Priimäe viidatud "Punase ja musta" asemel kindlasti Tolstoi "Sõda ja rahu". Seal on pikalt arutletud üksikisiku ja ühiskonna rolli üle ajaloosündmuste käigus ja jõutud järeldusele, et igasugu Napoleonid ja Aleksandrid on kõigest mingi epohhi sümbolid. Pealegi on see ka märksa parem raamat kui "Punane ja must".
Seega olen ma vastu Priimäe seatud eesmärgile, et meie kõige olulisem noorsootööprogramm on suure eeskuju puudumise likvideerimine. Või vähemalt selle eeskuju loomine kaanetüdrukute kujul. Pigem peaks noortele õpetama, et edu tuleb koostööst, avatusest, usaldusest ja järjekindlusest. Ehk vana mõttetera "Sa võid kõike saavutada, tingimusel, et sa oled nõus tunnustuse selle eest jätma teistele."
Samas ei ole ma põrmugi nõus Priimäe järeldusega, et tänapäeva noortel on puudu säravatest eeskujudest. Ta väidab, et "Teine voorus, mis tuleks 21. sajandi algul kanda moraali punasesse raamatusse, on julgus ehk vanamoodsalt öeldes vaprus. ... Vaprus on kangelaslikkuse kauneim omadus. Kuid kuhu on jäänud meie aja kangelased?" Ning tõdedes, et tänapäeval puuduvad noortel õiged eeskujud, ülistab Lääne-Euroopa ajalugu, kus "Makedoonia Aleksander on oma eeskujuga üles kasvatanud 40 põlve eurooplasi!"
Kuid mida tähelepanuväärset tegi Makedoonia Aleksander? Ta võttis oma isalt üle edukalt toimiva Rooma riigi juhtimise. Oma lühikese valitsusaja jooksul vallutas ära pool maailma, viies sellega Rooma riigi punkti, kus seda ei suutnud keegi (peale tema) juhtida. Pärast Makedoonia Aleksandri surma enamik vallutatud piirkondadest eraldus Roomast ja algas Rooma riigi allakäik. Tuli, nägi, võitis! Aga ei loonud ega arendanud midagi püsivat.
Just see ongi selliste "kaanetüdrukutest" kangelaste eeskujuks võtmise oht, et eelistatakse üksikut edulugu loomisele ja stabiilsele arengule. Kõige paremini on sellest kirjutanud Jim Collins oma juhtimisteooria raamatus "Good to Great", millest on kokkuvõte ilmunud Harvard Business Review artiklis millalgi 2001. aastal ja kordusena 2005.a. juuli numbris. Jim Collins on analüüsinud Ameerika ettevõtteid, kes on suutnud tõusta keskpärasusest tippu ja sinna püsima jäänud. Ühe olulisema komponendina toob ta välja Level 5 juhi - s.o. juhi kelle puhul tugev proffessionaalne tahe on seotud erakordse isikliku tagasihoidlikkusega. Kui Level 4 juht (Makedoonia Aleksander?) leiab, et ettevõtte kokkuvarisemine pärast tema lahkumist tõestab ta asendamatuid juhtimisoskusi, siis Level 5 juht saab suurimat rahulolu, kui ta pensionärina võib uhkusega viidata maailma juhtivale firmale ja öelda "Kunagi ma töötasin seal!" Kui üks tahab särada, siis teine tahab luua.
Collinsi on toonud hulganisti näiteid ja võrdlusi erinevatest juhtidest, nii et kui keegi kahtleb, kas tagasihoidlikkusel on äris kohta, siis see raamat annab hulganisti kinnitust, et see on lausa möödapääsmatu. Ja kui keegi tahab oma väärtushinnanguid juhtimiskirjanduse asemel ilukirjandusega arendada, siis soovitan Priimäe viidatud "Punase ja musta" asemel kindlasti Tolstoi "Sõda ja rahu". Seal on pikalt arutletud üksikisiku ja ühiskonna rolli üle ajaloosündmuste käigus ja jõutud järeldusele, et igasugu Napoleonid ja Aleksandrid on kõigest mingi epohhi sümbolid. Pealegi on see ka märksa parem raamat kui "Punane ja must".
Seega olen ma vastu Priimäe seatud eesmärgile, et meie kõige olulisem noorsootööprogramm on suure eeskuju puudumise likvideerimine. Või vähemalt selle eeskuju loomine kaanetüdrukute kujul. Pigem peaks noortele õpetama, et edu tuleb koostööst, avatusest, usaldusest ja järjekindlusest. Ehk vana mõttetera "Sa võid kõike saavutada, tingimusel, et sa oled nõus tunnustuse selle eest jätma teistele."
Tuesday, September 05, 2006
Tarmo Kõuts asendusteenistusest
Viitseadmiral Tarmo Kõuts teeb tänases Postimehes väärt ettepaneku, kutsuda usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldujad seadusega ettenähtud asendusteenistusse ja luua nende põhjal päästetöödel kasutatav üksus. See vabastaks ajateenijad ja kutselised kaitseväelased päästetöödel osalemisest oma põhitegevuse arvelt. Kõuts juhib tähelepanu sellele, et vaatamata asendusteenistuse olemasolule Eesti seadusandluses, pole aastatel 1997 kuni 2006 sinna saadetud ühtki noormeest.
Samas peaks aga Kõuts minema ühe sammu edasi. Nagu viitseadmiral isegi mainib, kohustab põhiseadus kõiki kodanikke osa võtma riigikaitsest. Seega ei näe ma põhjust, miks aja- või asendusteenistust rakendada ainult heas füüsilises vormis noormeestele. Asendusteenistuses võiks edukalt osaleda ka neiud ja halvema tervisega noormehed. Nii looduskatastroofide likvideerimisel kui ka tagalateenistuses oleks kasu ka nõrgemate füüsiliste võimetega inimestest.
Selline laiendatud kaitseteenistus võimaldaks õpetada inimesi Eestit kaitsma erinevate meid ohustavate riskide eest, mitte ainult otsese sõjalise agressiooni puhul.
Samas peaks aga Kõuts minema ühe sammu edasi. Nagu viitseadmiral isegi mainib, kohustab põhiseadus kõiki kodanikke osa võtma riigikaitsest. Seega ei näe ma põhjust, miks aja- või asendusteenistust rakendada ainult heas füüsilises vormis noormeestele. Asendusteenistuses võiks edukalt osaleda ka neiud ja halvema tervisega noormehed. Nii looduskatastroofide likvideerimisel kui ka tagalateenistuses oleks kasu ka nõrgemate füüsiliste võimetega inimestest.
Selline laiendatud kaitseteenistus võimaldaks õpetada inimesi Eestit kaitsma erinevate meid ohustavate riskide eest, mitte ainult otsese sõjalise agressiooni puhul.
Subscribe to:
Posts (Atom)
