Think again, Edgar!

Tänases Päevalehes on taas tõstatatud võõrtööjõu sissetoomise teema. Kuna olen sel teemal oma blogis sõna võtnud, tahan ka nüüd näidata, miks majandusminister Edgar Savisaar on valel teel, kui soovib lubada riiki otsustuskorras ainult kvalifitseeritud tööjõudu.
Neis riikides, kuhu on palju madala kvalifikatsiooniga võõrtöölisi tulnud, arvatakse, et see on üks põhjusi ühiskonna ebavõrdsuse kasvul. Majandus areneb ja tõstab keskmist palka, aga tänu immigrantide tihedale konkurentsile ei jõua palgatõus vähem kvalifitseeritud põliselanikeni.
Savisaare idee lubada riiki ainult spetsialiste tekitaks just vastupidise olukorra - suureneks konkurents kõrgelt haritud intelligentsi hulgas. Konkurents langetaks palkasid suuremat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel ning vähendaks motivatsiooni õppida ja ennast arendada. Samas oleksid madalama taseme töökohad kaitstud konkurentsi eest ja seega seal palgad suhteliselt kõrgemad. Miks peaks keegi hakkama kulutama aega ja raha hariduse peale, kui see tähendaks vaid suuremat võitlust töökoha pärast, kuid mitte (piisavalt) kõrgemat palka?!
Niiet think again, Edgar! Ühiskonnas võrdsuse loomine ei tohi tulla arengu arvelt. Seega jään endiselt oma soovituse juurde panna võõramaalaste tööload oksjonile ja lasta majandusjõududel otsustada, kellest tööjõuturul kõige rohkem puudu on. Samuti tuleks sel juhul suur osa võidust, mida võõrtöölised majandusele toovad, riigikassase.

Mu sõber Villu ja mina ka!

Tänases Päevalehe Ärilehes on Villu Zirnask minu ideed toetama asunud. Väga meeldiv! Ükskord me võidame nii-kui-nii!!!

Veel Ekspressi kolmest Eestist

Kui Ekspress tahab ennast uuriva ajakirjandusena tõestada, võiks ta viimases numbris avaldatud kolme Eesti kaardile lisada Jüri Mõisa ekspertarvamuse asemel statistilise regressioonanalüüsi valla maksutulu põhjuste kohta.
Ma prognoosin, et Mõisa pakutud mereäärsus ei oma olulist mõju valla rikkusele. Arvan, et olulised on hoopis kaugus Venemaast (ehk läänepoolsus) ja lähedus Tallinnale. Ka saare peal asumine paistab kasuks tulevat, kuid seal on väga suured erinevused, nii et see võib ka statistiliselt ebaoluline olla. Kindlasti näib hästi mõjuvat kirjakeele sarnane emakeel - murded ja venekeelsus mõjuvad ühtmoodi laastavalt.
Aga võib-olla ma ka eksin. Regressioonanalüüs toob tihti välja tähelepanuväärseid seoseid, mida palja silmaga ei märka või suuda analüüsida.
Igal juhul tahaks ka teada, milline on tõenäosus, et, asukohta arvestades, on Vasalemma vald üks Eesti vaesemaid.

Jüri, mis juhtus?!

Kui Gruusia president Saakashvili ütles, et riigis on kõik ametnikud korrumpeerunud ja äri on võimalik teha ainult altkäemaksu makstes, said paljud pahaseks. Selgus, et mitmed ametnikud ei võta tihti pistist ja on ärisid, kes pole kunagi riigitöötajatele lisaraha pidanud maksma. Saakashvili põhjendas oma toorest tooni vajadusega probleemile tähelepanu tõmmata: "Kui ma oleksin öelnud, et Gruusias võtavad mõned ametnikud vahest ebaseaduslikke tasusid, poleks mind keegi kuulanud." Ja see mõjus. Tänu avalikkuse tähelepanule suutis president läbi suruda reformid, mis kahe aastaga on Maailmapanga andmetel vähendanud Bribe taxi (keskmine altkäemaksude osakaal käibest) Gruusias 2,7% pealt 0,5 protsendile. Kui tahad esineda sõnavõtuga, millel on mõju, tuleb liialdada ja üldistada.

Eks sellest vist lähtus ka Jüri Mõis Ekspressile intervjuud andes. Küll jääb sealsete lahmivate avalduste puhul arusaamatuks, mida Mõis saavutada püüab või millele oma järeldustes tugineb.
Esiteks väidab ta, et Tartul ja Lõuna-Eestil puudub arengupersepktiiv, sest "maailmas arenevad need linnad, mis asuvad mere ääres". Kui ajalugu on mingiks näitajaks, siis on sellele küll raske tõestust leida. Euroopa suurriigid Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Poola on mereriigid, aga kõigi pealinnad asuvad sisemaal. Paljude väiksemate riikide pealinnad on küll mere ääres, aga mingit kindlat trendi selles osas kindlasti pole. Linnastumine maailmas küll jätkub, aga samas jäävad alles ka tegevused, mida on mõistlikid arendada linnast väljaspool (põllumajandus, suurtootmine, logistika). Regionaalpoliitika ülesanne on tagada, et sellised võimalused oleksid olemas ja vajadusel piirkondlikku elu säilitada ka hetkedel kui majanduslik huvi vastava piirkonna vastu on madal.

Imelik ja eelmise väitega vastuolus on Jüri Mõisa järgmine väide, et Lasnamäe majad tuleks lammutada ja nende asemel ehitada väikemajade linnaosi. Linnade mõte siiski ongi tiheasustus. Nagu Mõis oma eelmise punktis väitis tekib suurlinnas elamisest kasu just tänu teenuste ja kaupade paremale kättesaadavusele ja tihedamatele inimeste (ja ettevõtete) vahelistele kontaktidele. Kõik need effektid aga kaovad, kui Tallinnast teha indivuaalelamute suurküla, mis peaks inimeste mahutamiseks katma veerand Eestit. Kogu maailmas tegeldakse aktiivselt linnade laialivalgumise takistamisega, kuna see suurendab liikluskoormust, loodussaastamist ja kulutab mõtetult inimeste aega reisimise peale. Kui Mõisal kulub täna 1,5 tundi tööle ja koju sõidu peale, siis sisuliselt raiskab ta 15-20% oma effektiivsusest (kui ta selle asemel 1,5 tundi rohkem töötaks). Kui kõik Tallinnlased koliksid äärelinnadesse, siis jääks Eesti palju vaesemaks, lisanduvad ummikud suurendaksid raiskamist veelgi.

Kolmandaks esineb Mõis intervjuus väitega, et ühistransporti on vaja selleks, "et saaks sõita 10-16aastased lapsed, puuetega inimesed, need, kel load on ära võetud ja kes on parajasti juua täis." Sest normaalsed inimesed ei hakka kunagi ühistransporti kasutama. "Eestlastest nagu ka ameeriklastest ei õnnestu bussirahvast kasvatada," lisab ta. Ma ei tea, millel põhineb Mõisa arvamus ameeriklaste kohta, kuid USA suurlinnades, kus on hästitoimiv metroosüsteem, on alati ka metroode lõpp-peatuste lähedal suured parkimismajad, kuhu inimesed oma autod jätavad. Ehk inimesed sõidavad autoga sinnani, kuhu saab mööda laia kiirteed, aga linnasiseseks liikumiseks kasutatakse ühistransporti. Kogu maailma kogemus on, et kui inimestele pakkuda puhast, täpset, kiiret ja mugavat ühistransporti võtavad elanikud selle meeleldi vastu, sest see on effektiivne. Seda sama 1,5 tundi töölesõiduaega võiks Mõisgi kasutada mõistlikult lugedes läbi ajalehed, kirjutada valmis mõne e-maili või valmistades ette päevasteks kohtumisteks. Lisaks säilib loodus ja vähenevad ummikud. Mõistlik ühistranspordisüsteem on kindlasti ühe 21. sajandi linna arengus palju olulisem kui mere lähedus.

Seega mul on hea meel, et Mõis enam poliitikas ei ole, muidu oleks see artikkel väga murelikuks teinud. Nüüd ainult natuke.

Võõrtöölised riiki oksjoni korras!

Mõni nädal tagasi kirjutas Päevaleht majandusministeeriumi ideest hakata otsustama mitte ainult seda, milliseid võõrtöölisi ettevõtetel vaja on, vaid juba ka seda, kui palju neile palka tuleb maksta. Ministeeriumi põhjendus on, et võõrtöölised ei tohi kohalikku tööjõudu asendada, vaid peavad seda täiendama. Ehk võõrtööjõu Eestisse lubamine on põhjendatud vaid juhul, kui Eestist selliseid ametimehi ei leia.
Sellise loogika järgi võiks Eestisse tööle tulla vaid ülikõrged spetsialistid. Ministeerium paistab aga ära unustavat, et selleks, et töökoht luua 1 spetsialistile, on vaja palju inimesi, kes teevad lihttööd. Ja just neist lihttöölistest on Eestis täna puudus.
Ministeerium on märkamata jätnud ka pisiasja, et turumajanduses on peamiseks edasiviivaks jõuks konkurents. Seda ka tööjõu osas. On ju absurdne, et kui ettevõttele või riigiasutusele vajalik maja jääb ehitamata lihtsalt sellepärast, et ehitustööliste palgad on viimase aastaga kasvanud ligi 30%. Samas on olemas ukrainlane, kes oleks nõus maja odavamalt ehitama.
Veelgi jaburam on reguleerida, millise tasuga peab riiki toodud töötaja töötama. Ehk kui muidu võiks võõrtööjõu odavusest kasu saada Eesti ettevõte, siis majandusministeeriumi arvates peaks kogu võit minema immigrandile.

Minu arvates oleks igati loogiline jätta kõik sellised probleemid ettevõtjate otsustada. Ja kui riigi soov on kuidagi immigratsiooni reguleerida ja piirata, siis võiks seda teha läbi oksjonite. Ehk igal kuul paneb riik oksjonile teatud arvu töölubasid. Ettevõtjad (või üksikisikud) võivad osta tööloa ja anda selle ükskõik kellele. Tavapärane turvakontroll välja arvatud, ei ole riigi asi, kellega on tegu, mida ta oskab, või kui palju palka saama hakkab.
Sellisel juhul oleks tagatud, et tööload läheksid inimestele, kes suudavad luua kõige rohkem lisaväärtust. Ettevõtted maksaksid ainult selliste inimeste töölubade eest, kelle siia toomise tulu oleks oksjonil kujunevast hinnast kõrgem.
Samuti saaksid antud tehingust kasu kõik osapooled. Riigieelarvesse tuleks lisatulu, ettevõtted saaksid tegevust laiendada või kulusid kontrolli all hoida ja immigrant saaks tööd. Samuti oleks antud süsteem oluliselt kiirem, kui tänane, kus Balti Laevaremonditehas ja Skype kulutasid 8-11 kuud töölubade saamiseks - mõttetu sebimine, mis kulutab inimressurssi, aga ei anna kellelegi kasu.
Riigil jääb ainult otsustada, kui palju immigrante igal aastal soovitakse näha ja sellest lähtuvalt kujundada igakuiste oktsjonite mahud. Hind kujuneb juba turupakkumise käigus. Kui 2005. aastal sai Eestis töötamiseks elamisloa 1100 inimest, aga samal perioodil vähenes riigis elanike arv 3000 inimese võrra ja välismaale tööle läks erinevatel hinnangutel umbes 20 000 inimest, võiks immigrantide arvu kindlasti suurendada ja samas teenida oksjonilt riigile tõhusat tulu.

Loe ka: Tööjõupuudus on süvenev ja pikaajaline nähtus 07.08 Eesti Päevalehest