Veelkord õppekavadest

Mõni nädal tagasi kirjutasin oma blogisse sissekande "Neo-liberaalselt uuest õppekavast", kus propageerisin turumajandust hariduses.
Teema juurde tagasi tulles tahaksin viidata viimase Economisti artiklile "Back to school" samal teemal.
Ka seal analüüsitakse PISA uuringute tulemusi ja jõutakse järgmistele järeldustele, mida peaks üks riik tegema oma haridussüsteemi arendamisel:

1. Tuleb usaldada õpetajaid ja koole, selle asemel, et toetuda riiklikule õppekavale.
2. Varajane õpilaste selekteerimine on halb, kuna suunab inimesed kindlatele elualadele ja vähendab sellega nende innovatsioonivõimet.

Ehk kokkuvõttes, vaja on leida head õpetajad ja neid siis usaldada. Igasugune (varajane) selektsioon ja testimine vähendab tulemuslikkust.

Ei hakka pikemalt siin oma seisukohta uuesti lahti kirjutama, kuid jään siiski veendumusele, et organisatsioonides kehtib reegel What you measure is what you get. Ehk tänu PISA testidele teame, millised riiklikud haridussüsteemid on parimad. Samuti on riiklikud testid vajalikud selleks, et saada teada, millised süsteemid on parimad kooli tasemel.
Mis puutub koolide konkurentsi parimate õpilaste pärast, siis võib-olla tõesti tekitab see koolide liigset kihistumist. Selles plaanis on huvitav idee kooli-kohtade jagamine loosi teel: lapsevanemad saavad küll valida, kuhu kooli oma lapsi saata, kuid laste valik kooli poolt on juhuslik, seega ka ühtlasem. Kannatajaks jäävad targemad lapsed, kuid võimalik, et keskmine tase sellest tõuseks. Nii paistab vähemalt PISA uuring näitavat.

Estonian theater still lives

After two excruciating experiences with Estonian theater i was already thinking that theater is not for me. Luckily, last week, my friend Madis took me to see Martin McDonagh's play "Pillowman" in No99. I must say that i was extremely positively surprised.
Firstly, McDonagh's text surprised me by well combining a thrilling storyline with fatalistic philosophy. It is not often that after seeing a play, i become interested in reading the script, but McDonagh is definetely a writer i want to read more.
The director, Tiit Ojasoo, had nearly no scenery for the performance. Only a table and two chairs. That allowed for more intense focus on the actors and amplified the moments of darkness used to cut the scenes.
The four actors, Tambet Tuisk, Rein Oja, Andres Mähar, and Sergo Vares were also excellent in their roles making the feeling of fear and hoplesness nearly palpable.

The play is an absolut must see and McDonagh a writer to read. I also look forward to any further suggestions to excellent plays.

Neo-liberaalselt uuest õppekavast

Eilses Postimehes kirjutab Katrin Aava murelikult uuest õppekavast. Ja kuigi mõned tema tõstatud probleemid on kindlasti laiemat diskussiooni väärt on kohati ka loogikaga üsna mööda pandud, millele tahaks ka siinkohal tähelepanu juhtida.
Esiteks jääb Aavale hambusse Eesti hariduspoliitika neo-liberaalsus. Et anname inimestele ja koolidele võimaluse konkureerida omavahel - saame vastu kihistumise ja üldise halbolu. Samamoodi võiks väita, et kui me jagame ära, kes millisest poest saia osta saab ja keegi teise saia maitsta ei tohi, siis saavad kõik head saia. Ei saa, sest saiapoel (koolil) ei ole mingit motivatsiooni pingutada parema tulemuse nimel, lisaks ei tea keegi, kas see sai mida me sööme on hea või halb. Võime saada küll võrdse, aga võrdselt halva tulemuse. Õpilased pole rahul kooliga, kes annab halbu tulemusi ja kooli juhtkond saab alati öelda, et süüdi on halb piirkond, mitte kooli juhtkond. Edasi viib just terve konkurents, mis eristab halvad koolid heast, ning järelvalve, mis sunniks headest koolidest õppima, edu toonud praktikaid laialdaselt kasutusele võtma.
Samuti viitab Aava rahvusvahelisele uuringule, mis leiab, et "Kõige parem on olukord seal [riikides], kus õpilaste tulemused erinevad ühe kooli lõikes ja mitte koolide vahel. " Täitsa võib olla. Aga, ütle Katrin, kuidas seda saavutada? Tühjast unistamisest on hariduskava koostamisel vähe kasu.
Kui Aava väidab, et "Ühiskonna kihistumine süveneb selle kaudu, et madala sissetulekuga inimeste piirkonna kooli õppima asudes on määratud lapse hilisem elukäik", siis minu arvates on kõige parem relv selle vastu anda inimestele võimalus oma laps saata kooli teise piirkonda, sinna kus antakse paremat haridust. Mikrotasandil parandab, see konkreetse lapse väljavaateid tulevaseks eluks; makrotasandil annab märku, et seda kooli tuleb reformida - leida võimalusi olukorra paranemiseks. See ongi neoliberalismi alustala - usaldada inimest ja tema valikut ning "hääletamist jalgadega". Kui valikuvõimalust ei anna riik, teeb seda erasektor - kuid seljuhul ainult neile, kelle vanemad maksta jõuavad.
Ning viimaks, ma saan küll aru Aava hirmust korruptsiooni ees riiklikult ettekirjutatud kohustusliku kirjanduse loetelu puhul, aga:
1. Miks arvate, et kooliõpetaja, kelle valikut avalikkus ei tea, on vähem korrumpeerunud kui avalikkuse (vähemalt Õpetajate Lehe) valvsa silma all loetelu koostavad riigiamtenikud?
2. Mis on teie poolt propageeritud ühtses haridussüsteemis need "õpilaste erinevad huvid ning vajadused", millega kirjandusõpetaja arvestama peab?
3. Lisaks tagab iga-aastane suur raamatute tarbimise maht õpilaste poolt ka võimaluse pakkuda raamatutele odavamat hinda ning tagada vajalikke raamatute piisavuse poodides ja raamatukogudes.

Loomulikult vajame ühiskonda, mis tagaks võrdsed võimalused heaks hariduseks kogu ühiskonnas. Aga, lp. Katrin Aava, probleem pole selles, et me seda ei tahaks, vaid selles, et seda on keeruline saavutada. Rohkem oleks vaja konkreetseid ettepanekuid. Kuni paremat lahendust pole, tuleks ikkagi usaldada turgu (ehk inimeste valikute summat) ja seda, et inimene teab, mis talle (ja tema lapsele) hea on.

Hansabanka social program

After posting strong results for 2005 (again), Hansabank has obviously decided to put some money back to society and has taken on a social program for reducing unemployment in Latvia.
Recently a friend of mine received a following e-mail:
"We would like to inform you that you have not performed your obligations toward Hansabanka. You have debt of your student loan is: 0,05 LVL to 20.02.2006."
My friend replied: "Are you serious?"
Hansabanka "Is not a joke. You have not enough money for last payment."

Yesterday, the same bank official called me to point-out that i also have a debt of 1,45 USD. Although i fully understand the importance of fulfilling one's obligation in a timely manner, i still wonder what is the Economic Value Added of the particular employee.

Lugematusest Postimehes

Miks on nii, et mina tean pedofiiliast rohkem kui sellest Postimehes leheküljelise loo kirjutav Tiiu Põld? Mitte, et pedofiilia oleks mu erakordne huviobjekt.
Aga minu arvates oleks normaalne, et artiklis pealkirjaga "Pedofiili ohjeldavad vaid trellid" oleks seda väidet kuidagi põhjendatud, Postimehe (või Tiiu Põllu) arvates mitte.
Minu arvates võiks väitele "Asjatundjate hinnangul ohjeldavad pedofiile trellid ja karmim karistus." lisada vähemalt, milliste asjatundjatega on tegu. Eriti kui kuu aega tagasi on Economistis ilmunud seda teemad analüüsiv artikkel, kus tugevat vastupidist analüüsi esitatakse. Ma ei väidagi, et ajakirjanik peaks jõudma iga loo jaoks teha põhjaliku uuringu (kuigi artikli pealkiri viitab justkui analüüsivale loole), aga nii nagu iga lavastaja peab olema kursis teistes teatrites mängitavaga ja iga majandusinimene mujal tehtavate äridega, peaks ka ajakirjanik lugema teisi väljaandeid. Ning Economist peaks kohe kindlasti olema iga ajakirjaniku kohustusliku kirjanduse hulgas. Lugematus on ajakirjaniku puhul ilmselge ja ülim ebaproffessionaalsus.

Mainitud artiklis viitab Economist kahele uurimusele. Esimene, Inglismaal tehtu, viitab sellele, et alaealisi seksuaalselt ahistanud on ühed kõige vähem uuesti süüdi mõistetevad kurjategijad üldse (vt. graafik). Teine, Ameerika päritolu uurimus leidis, et laste ahistajatest vahistati kolme aasta jooksul peale vangist vabanemist 39%, kuid ainult 3% jäid uuesti vahele samalaadse kuriteoga. Need numbrid näitavad selgelt, et pedofiilide puhul on tegemist keskmisest tunduvalt kergemini õigele teele pöörduvate kriminaalidega.
Selle artikli lugemine oleks võimaldanud Tiiul kirjutada märksa sisulisema loo kui praegu. Seega võiks Postimees tõsta oma professionaalsus-standardeid, tellida toimetusse Economisti (ja muid ajalehti-ajakirju) ja paluda töötajatel neid ka lugeda, mitte avaldada sisutut pläma.

Eesti blogindusest

Lõpule on jõudnud Eesti ajaveebide konkursi rahvahääletuse osa.
Rahvas (tegelikult küll 25 hääletajat) pidas parimaks blogiks Priit Kallase ajaveebi, kust no tõesti ei ole mitte midagi lugeda (peale kiidusõnade ISS Eesti koristajate kohta).
Teise koha vääriliseks tunnistati Maci-kasutajate klubi ajaveeb, mis on sisuliselt eestikeelne Maci uudiste lehekülg. Kindlasti kellelegi kasulik ja isegi mõned kommentaarid on juures. Aga isiklikult eelistan www.postimees.ee, www.epl.ee ja teisi "blogisid".
Positiivsema külje pealt on kolmandale kohale jõudnud Remo Savisaare foto-blogi, mida olen isegi juba mõnda aega jälginud ja kust leiab tõesti hämmastavaid looduspilte.
Igatahes peab tõdema, et antud võistlus midagi positiivset eesti blogimaailmast välja ei toonud. Tegelikult pole võistlus ka veel lõppenud ja züriil on 4 päeva aega, et rahva poolt välja valitud tööde hulgast otsida parimad, kes saavad auhinnatud. Kuna ma ise ei viitsi nii kaua aega viita nende kõigi läbi vaatamisega, siis loodan endiselt, et mõne päeva pärast tuuakse mulle kandikul ette mõni tõeliselt huvitav ajaveeb.

Samas rate.ee-s on viimase kahe päeva kõige populaarsem blogi-sissekanne järgmine:

"KES SEDA LOEB ON TROPP ! ! ! ;D
ÄRA AJA TAGASI :D
OLED JA KÕIK :D
PS! MA kirjutasin slle silmadkinni :D"

Normaalne!
Head Jaanipäeva, minu inimesed, minu inspiratsioon!

Angina strikes back!

I don't like to be ill!!! And obviously i am not very good at it either.
As it appears, feeling well after 10 days of antibiotics, does not mean one should have an all-night drinking in the city with as little clothing as possible.
So the angina returned and i was told to stay home for a week. Fortunately, my employer allows me to work from home and luckily, i have been postponing enough work to spend a couple of days on. It never pays to be too zealous.

Update on 28.02.: Tele-working is not for me. I still didn't do most of the stuff i planned. But i am working on it.

Denying Holocaust

Yesterday an Austrian court imposed a three-year sentence on David Irving for denying the Holocaust.
In 1989 Irving claimed that gas chambers never existed in Holocaust and that Hitler knew very little about the camp. He has later changed his views due to knew documents he has read and now admits that Nazis systematically killed millions of Jews. Read more in BBC.
The fact that in European Union a person can be jailed for three years just for denying facts, puts into doubt the very principles of democracy - the right for opinion, freedom of speech, and the belief that arguments give rise for broader understanding of world around us, including history.
In no way did Irving in his lecturers or writings ever encourage any hatred or violence towards any group of society, he just thought that the gas chambers in Holocaust did not exist. He was wrong, of course, but there should be sufficient evidence to prove that, without having to lock him up. The very basis of democratic society is built on the premise that there are no dogmas and everything can and even should be doubted. Were it not so, we would still know for sure that god exists and anybody denying that would be jailed.
The fact that there are 11 countries with laws against Holocaust denial (Austria, Belgium, Czech Republic, France, Germany, Isreal, Lithuania, Poland, Romania, Slovakia, Switzerland), all of them democratic states, also mocks other countries' attempts to explain the publishing of the Mohammad cartoons as a freedom granted by the very cornerstones of democratic philosophy. If we want to promote freedom of speech, we have to do so consistently. So far these 11 countries are undermining this effort. It is time the laws against denying the Holocaust are scrapped for the benefit of freer world.

Palts returns to business

Former (in)famous mayor of Tallinn and the minister of finance of Estonia, Tõnis Palts has announced his resignation from Tallinn City Council to head "large investement projects outside Estonia".
Tõnis Palts entered politics after succesful sale of his local mobile network company to Tele2. He was often criticised for trying to lead public sector as if it was his personal firm. It will now be interesting to see how successful will be his return to business.

Tulumaksu vähendamisest

Peaministri ideed alandada üksikisiku tulumaks 18%-le on nüüd toetama asunud ka teised arvamusliidrid.
Kõigepealt sekundeeris Ansipile Tõnis Palts, kes oma ajaveebis avaldas arvamust, et "Suurendades tubakatoodete aktsiisi vähendame nende kasutamist, suurendades tulumaksu vähendame efektiivsust ja vastupidi." Ehk siis tulu teenime on midagi, mida ei peaks maksustamisega piirama.
Eile liitus mõttevahetusega ka Jaan Kaplinski, kes leidis, et tulumaksu alandamisega "propageeritakse tegelikult edasi laenudele ja välisinvesteeringutele toetuvat majanduskasvu". Õige, Jaan! Erinevad majandusuuringud on ka näidanud, et välisinvesteeringute maht on väga tihedalt seotud riigi majanduskasvuga. Eraldi küsimus on, kuidas seda tekkivat rikkust jaotama peaks, aga majanduskasv iseenesest on kindlasti positiivne.
Lisaks toetavat tulumaksu alandamine ka "madalatel tööjõukuludel baseeruvat majandusmudelit. Mudelit, mis soosib vahendustegevust, spekuleerimist ja kinnisvaraäri." Esiteks on muidugi spekuleerimine ja kinnisvaraäri ühed kõige vähem tööjõumahukad tegevused üldse, niiet madal üksikisiku tulumaks neid väga ei puuduta ja seega pole nad näidetena kuigi asjakohased. Madalate tööjõukulude osas on Kaplinskil muidugi õigus -- kui tööjõukulusid maksude arvelt vähendada, siis saavad suhtelise eelise tööjõumahukad valdkonnad. Hakatakse eelistama kulutusi tööjõule investeeringutele tootmisvahenditesse. Palgatakse rohkem inimesi ja väheneb tööpuudus või tõusevad palgad. Huvitav, et sotsiaaldemokraatlik Kaplinski sellele sõrgu vastu ajab.
Kuid järgmisest lausest selgub ka Kaplinski teine mure: "Samas loobutakse riigieelarve tuludest, millega toetada ja stimuleerida ... uute teadmiste ja väärtuste loomist." Mure sellepärast, et raha, mida ei kuluta riik, kulutavad inimesed ning kulutavad muidugi valesti. Kuid lahendus sellele ei ole jätkata töö maksustamist vaid teenida riigieelarvesse raha läbi muude maksude tõstmise. Kindlasti peaks meie luksusliku autopargi pärast muretsevale Kaplinskile sobima luksukaupade ja -teenuste kõrgem maksustamine või hoopis kõrgemad maksud ebatervislikule toidule. Kui meie mureks on, et riik (mitte valitsus vaid kogu riik) kulutab liiga palju tarbimisele ja liiga vähe investeermisele, siis peaks ka maksupoliitilised ettepanekud seda toetama. Ettevõtte tulumaksu tasumise tulevikku lükkamine oli samm selles suunas ettevõtluse poolel, sama võiks teha ka inimestega -- ärgem maksustame tulu teenimist, vaid selle kulutamist!
Rõõm tõdeda, et nii erinevad poliitilised jõud on nõustunud, et tulumaksu vähendamine on kasulik töötajatele, suurendab välisinvesteeringuid ja elavdab majandust.

Ironies of current capitalism

It has been more than a month since my last post. Happy new year to everybody.

Couple of years ago Swedish management gurus Riddersrale and Nordström stated that Marx has returned in an unexpected way. Firstly, that it is the employees who nowadays own the most productive asset of almost any industry - brains. Secondly, the employees also are (through pension funds) large shareholders of world's largest companies.

Now Brad Setser talks about other ironies of current world in his blog. Like that the American economy is run by money from Chinese communists, who also happen to be world's largest real-estate speculators. Some thought-provoking reading.

My New Year's promise

End of a year is a time for new promises. Aside of trying to become rich, of course, i've come up with a more socially acceptable calculation of what to do with my time.
There are 15,5 hours of free time in my day (i do need 8,5 hours of sleep on average)
Which makes it 470 hours a month on average.
I plan to use 5% of that time on social activities next year, i.e. 23,5 hours a month.
And to allow for my financial analyst's mindset, i also consider monetary value of time according to my average hourly wage. So that instead of spending my time, i can spend part of that in money.
So 5% of my non-sleeping resoruces next year will be devoted to good cause. And i call upon everybody to follow.
I will post my half-year report on the issue in July.

sportsmen

There are two kinds of sportsmen. There are ones that after winning a competition say that he is the king and all the others are losers and nobody can beat him. And there is a second kind who say that all his competitors are very strong and capable sportsman and that he is thankful and honoured to be able to beat them this time.
With the first kind i always have the question, that who are you then? A winner over weaks? The best among losers? What does it make of you? A best loser?

Äripäev rokib jälle

Reedel otsustas Äripäev jälle arvamust avaldada majanduse teemadel. Eeldatavasti taheti taas kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati. Peeter Raidla on taas ülehinnanud oma võimet teha majanduslikku analüüsi - kahju, et selline lugu ilma igasuguse kontrollita lehte ja otse esiküljele lastakse. Kogu analüüs on vigane ja vale nii arvutuskäigu kui sisendinfo poolest.
Esiteks siis teeme arvutuskäigu uuesti üle võttes aluseks Äripäevnike enda arvud. Kõigepealt arvutame Skanska eeldatava investeeringu suuruse: Äripäeva hinnangul on koguinvesteering 765 milj. Osaliselt tasutakse see 10-aastase laenuga, millelt tasutakse 110 milj. intresse. Äripäev küll ei avalda, kuidas sellise numbrini jõuti, aga no eeldame, et sellise projekti jaoks on võimalik saada laenu intressiga 4%. Eeldades annuiteetmakseid saame laenu suuruseks orienteeruvalt 472 milj. Seega peab Skanska investeerima oma vahendeid 293 miljonit krooni. Järgmisel aastal saadakse 360 milj. krooni tulu + igal aastal veel 36,2 miljonit ja 31. aastal veel 550 miljonit (kõik hinnad tänastes hindades). Sellest tuleb esimesel 10 aastal maha lahutada laenumakse 58 miljonit ja iga-aastaselt veel 0,28 miljonit hoonestusõiguse tasu.
Kui arvutada nendest rahavoogudest investeeringu tootlus aasta baasil saame selleks 12,4%, millele tuleb lisada inflatsioonimäär, kuna tegime arvestused tänastes hindades. Igati normaalne tootlus, kuigi Eesti investorid ootavad täna kinnisvarasektoris tõenäoliselt suuremat protsenti. Aga kui leiaks mõne skandinaavia investeerimisfondi, kes Eestit igati sõbralikuks maaks peab ja ka munitsipaalmajade arendusse usub, siis võiks leida investori küll.
Paraku on aga Äripäeva ajakirjanikud täielikult ära unustanud, et kortereid tuleb vähemalt iga 10-15 aasta tagant korralikult renoveerida, parandada katuseid, vahetada tehnosüsteeme jne. Samuti on Skanskale jäetud lepinguga kohustus maja hallata, st. kogu suhtlust rentnikega ja lepingupartneritega. Ka on Skanska kanda kogu risk raha laekumise osas. Viimati kirjutas Äripäev, et munitsipaalmajade rentnikest on 10% kroonilised võlglased, st. ei tasu oma arveid. Viimaks on Skanska kanda ka kõik maksuriskid, st. nii saabuv tulumaks kui võimalik kinnisvaramaks. Kui need kulud juurde arvata, siis tulud vähenevad oluliselt. Nii et ei jäägi eriti suurt tootlust.
Igatahes mina küll ei kadesta Skanskat selle projekti võitmise pärast. Küll aga suhtun taas kord kraadi võrra halvemini Äripäeva ajakirjanduslikku tasemesse. Seda enam, et Äripäeva arvamustoimetuse juht Aivar Hundimägi on antud artiklile põhinedes arendanud üles terve konspiratsiooniteooria Skanska EMV juhi Otsa ja Savisaare suhetest. Kahju kui lihtsast rumalusest selliseid sisutuid skandaale üritatakse üles puhuda.

Iraq elections

First good news are coming in - BBC, CNN
"It's a day of victory, a day of independence and freedom" - 60-year-old Shia Muslim Mohammed Ahmed al-Bayati

Iraq before the elections

Amid political discussions home and mainly anecdotal evidence presented by news agencies, it would be interesting to know what ordinary people in Iraq think about the situation. Unfortunately, as there are no low cost carriers flying to Baghdad yet, that is not so easy to do. Luckily, Oxford Research International carries out annual polls, interviewing 1700 inhabitants in different regions.

What emerges from their recent poll is a positively thinking country with strong faith in unity of Iraq. 61% believe that the government is doing a good job (everywhere, except for Sunni-dominated center the percentage is >70%). Despite the claims that democracy was forced upon Iraqis against their will, 57% believe that democracy is the best way forward for the country. Islamic state has much less support than appears from media coverage (14%). Approximately 70% think that life will be better a year from now.

From the negative side however, the country seems to break apart with Sunnis sounding much more negative about every aspect of their life. The Sunni dominated areas are also the ones where large majority of the violent acts take place. In Kurdistan, with its relatively long history of semi-independence, 50% support some form independence from the central government. And although Iraqis in general support all that the foreign troops stand for (democracy, security, training of local army, protecting infrastructure, etc.) the coalition forces themselves remain highly unpopular.

The message the poll carries for any country with its troops in Iraq is that we are doing the right thing. When hunting down insurgents, protecting oil pipelines, and endorsing democracy, we are fighting the war for Iraqis not demolishing the Islamic way of life in the name of American interests. If the elections tomorrow will involve more Sunnis into the political process, there is great hope that people in the center of the country have more support for the governement and less for the insurgents. This is the best hope of turning Iraq into a peaceful democratic state. This is a good aim to fight for.

Brändi jõust

Naljakas. Inimene võib küll vihata ühte brändi, olla veendunud selle halvas kvaliteedis, algatada isegi kodanikuliikumist selle vastu, aga võõrasse linna sattudes astub ikka sisse sellesse samasse söögikohta, sest ta teab, mis teda seal ees ootab ning palju ta selle eest maksma peab.
Ei saa inimeseloom majanduse kiretute reeglite vastu.

Et minu jutust mõte leida loe palun Liisu blogi. Kõigepealt siit ja siis siit.

Tüdrukute väljanäitus

Uskumatu. Saabki Eestis lugeda lehest täitsa argumenteeritud juttu. Olin juba lootuse kaotanud. Aga siin ta on väitede taga on loogilised põhjus-tagajärg seletused, aru on saada, miks ja mida kirjutatakse, koguni teatud konstruktiivne kaasus on olemas. Ei jahuta midagi "neoliberalismiga tembitatud uuskonservatismist", mis kohe-kohe kõik halva korraga kaela toob nagu sama lehekülje põhiartiklis. Eesti ajalehe kohta väga kõva artikkel.

Aga nõus ei ole ma selle artikliga siiski. Liisa käsitleb loo teises pooles noorte hobitegevust kui piiratud ressurssi: kui tegeled tantsu ja moega, õpid ilusti istuma ja astuma, siis enam haridusega tegeleda ei saa. Isiklik elukogemus näitab vastupidist: kes palju teeb see rohkem jõuab. Paljud targad poisid ja tüdrukud tegelevad noortena edukalt nii spordi, tantsimise, muusika ja muuga.

Ma võin ju veel uskuda, et kui vanemad mind muusikakooli ja trenni ajasid, siis isa oli veendumusel, et ega minusugusest joodikust nagunii asja ei saa, ehk saab kõrtsumuusikki ja ema tahtis mulle kätte näidata minu soorolli, "signaliseerides, et poisil usutakse just sellel alal olevat kõige rohkem tulevikku" ning pedagoogid ka ei uskunud, et noor inimene võiks midagi intellektuualset teha; aga vastupidiselt Liisa väidetele ei tundnud ma ennast kuidagi ühiskonnas madalamal staatusel olevat kui need klassiõed, kes ainult õppimisega tegelesid.

Seega usun ma, et igasugune kooliväline tegevus (lõpuks ju tegeleb iga õpilane selle "intellektuualsega" ligi 8 tundi päevas) on igati positiivne. Inimese areng peab olema mitmekülgne, seda on vaja ka tulevases elus edasi jõudmiseks. Ma ei arva, et inimestele ilus olemise õpetamine signaliseeriks kuidagi intellektuaalsuse tähtsusetust. Ja mina eelistan alati tark ja ilusat inimest lihtsalt targale.
Iseasi kui see iluõpetus toimuks muude huvide/hobide arvelt. Aga siin jõuan tagasi oma esimese väiteni, et kes palju teeb see rohkem jõuab.
Nii et: Jõudu tööle chikid!

Blair'i visiit

Kristjan Otsmann oma blogis avaldab oma kindlat veendumust, et seoses Blairi visiidiga ahistatakse Tallinnlasi, kel ei lasta autoga mööda linna vabalt ringi kimada.
Mul tekkis selle peale küsimus, et kellele neid turva meetmeid rohkem vaja on: Blairile või Eestile. Inglastel ju lihtne: kui Blair surma saab, panevad Gordon Browni posti ja elu läheb edasi. Aga enam ei tule keegi meiega arutama, kui meile antavat raha vähendada tahetakse. Ja kuna me ise ka eriti Brüsselis häält ei viici teha, siis ma ikkagi eelistaks, et Tony täna ellu jääks ja meie poolt ikka läbi astuks kui miskit arutada on. Selle nimel tasub natuke turvameetmeid karmistada küll. Ma ikka kodus ka enne külaliste tulekut teen platsi puhtaks ja vaatan, et igasugu lutikad ja täid ründama ei pääseks.

Niiet kallid kaaslinlased olge siis täna kauem tööl või käige jala. Mõlemad tulevad kasuks.

Clockwork orange

I read the Clockwork Orange by Anthongy Burgess yesterday.
Very powerful book, especially if read in one breath from the beginning till the end. I came back from work planning to go to gym or jogging. Instead i played saxophone for 20 minutes and then thought i just read a page or two. Didn't finish until the end.

The book tries to show how wrong it is to try to change a person's behaviour, by making something (which he initially likes) utterly discusting by associating it with negative feelings. It definetely has a point. Being a liberal, i've always opposed government action aimed at protecting a person from himself. Still, i also believe that the society was made better off by eliminating Alex's will for violence. Controversial indeed.

I read the book in Estonian translation which seemed very odd and annoying in the beginning but once i got used to it, it appeared to be an excellent translation. It managed to channel the full power of the book right into me. I now realise why the movie by Kubrick was banned for years in UK. At the same time, i do not yet feel that i would like to kill someone, just because i can...

I strongly recommend the book as well as the movie.