Today two interesting and potentially important foreign affairs developments evolved.
Firstly, Iran's President, Mahmoud Ahmadinejad, sent a letter to President George W. Bush, the translation of which has been released by United Nations diplomats, where it critizes American policy on many fronts.
I see many anti-Bush people agreeing with the letter and its tone. I nevertheless encourage you to remember that it is written by the leader of a state that does not accept international law, has repeatedly stated its desire for one of its neighbouring countries to be wiped off the map, restricts the rights of its citizens for most of freedoms (the bill to allow women to top sports events was recently vetoed), and wants to develop nuclear weapons.
Also, the letter poses many questions, but does not give any positive content, any practical suggestions. Although, it repeatedly calls for Mr. Bush to lead his country by the teachings of Jesus Christ, i think that citing a Holy Book does not amount to constructive foreign policy. It does, however, work well as populist tool for rising anti-American sentiment home and abroad before the expected Security Council resolutions against Iran.
It is nevertheless worthwhile reading, as it is the first first direct communication from an Iranian leader to an American president since 1979, when the Islamic Revolution took place in Iran. The text aslo gives interesting insight into the thinking and populism of President Ahmadinejad. I believe we can expect more active foreign policy from Iran in the future, which of course is a worrying trend.
On a separate development, UN elected members to its new human rights body. The newly established UN Human Rights Council was ment to replace the Human Rights Commission, discredited for having members with terrible rights records. Indeed, Sudan and Zimbabwe were among the last members of the body.
Although, each country needed a majority vote in the 191-member General Assembly to be elected into the new body, countries like China, Cuba, Pakista, Russia, and Saudi Arabia got elected. It clearly shows two worrying trends. Firstly, that majority of countries in the world do not consider these five as opressors of human rights. And secondly, that the body may well prove to be as ineffective in dealing with human rights violations as Human Rights Comission was.
On a more local note, i am curios to know (and dissapointed that it has not been discussed in the media) whether and why did Estonia not stand for the elections, and how did we vote.
Tuesday, May 09, 2006
Sunday, May 07, 2006
Estonian government subsidises energy on the account of environment
Recently there has been some talk about the extraordinarily great profit of Eesti Energia (EE), Estonia's state-owned main electricity producer. EE's last year's annual profit was 137 million Euros, highest of all times. 74 million Euros of the profit came from the sale CO2 quotas.
At the same time Eesti Energia has been allocated CO2 quota of approximately 15 million tons per year, which with the recent prices between 20 to 30 EUR /ton equals to a subsidy of 375 million Euros.
Why i call it a subsidy is that the whole idea behind Kyoto protocol and the EU's Emission Trading Scheme (EMS) is to allocate a cost to the enivronmental damage from pollution. The logic is that as people pollute by, for example, consuming electricity from fossil fuels, they damage the environment, but the cost of the damage is not carried by the consumers but by all people worldwide including those who do not consume energy or use renewable sources. EMS should eliminate this unfairness by allocating the total cost to the polluters and thereby creating financial incentives to reduce CO2 emissions.
So clearly, giving Eesti Energia 15 million tons of emission rights is pretty much the same as to give them 375 million Euros in cash. If we deduct the the subsidy from the company's net profit, we get an economic loss of 238 million Euros. So instead of reducing electricity prices for consumers as some journalists have suggested, Eesti Energia should increase the prices so that the polluters carry all the cost of their damage. As EE sold 6,2 TWh of electricity to home market (which is regulated), the prices should rise at least 3,8 Euro cents per kWh for EE to break even. Add to that the necessary cost of capital and the fair price for energy should be approximately 5 Euro cent (78 Estonian sent) higher than today.
Our free market minded government should not go on subsidising energy prices.
At the same time Eesti Energia has been allocated CO2 quota of approximately 15 million tons per year, which with the recent prices between 20 to 30 EUR /ton equals to a subsidy of 375 million Euros.
Why i call it a subsidy is that the whole idea behind Kyoto protocol and the EU's Emission Trading Scheme (EMS) is to allocate a cost to the enivronmental damage from pollution. The logic is that as people pollute by, for example, consuming electricity from fossil fuels, they damage the environment, but the cost of the damage is not carried by the consumers but by all people worldwide including those who do not consume energy or use renewable sources. EMS should eliminate this unfairness by allocating the total cost to the polluters and thereby creating financial incentives to reduce CO2 emissions.
So clearly, giving Eesti Energia 15 million tons of emission rights is pretty much the same as to give them 375 million Euros in cash. If we deduct the the subsidy from the company's net profit, we get an economic loss of 238 million Euros. So instead of reducing electricity prices for consumers as some journalists have suggested, Eesti Energia should increase the prices so that the polluters carry all the cost of their damage. As EE sold 6,2 TWh of electricity to home market (which is regulated), the prices should rise at least 3,8 Euro cents per kWh for EE to break even. Add to that the necessary cost of capital and the fair price for energy should be approximately 5 Euro cent (78 Estonian sent) higher than today.
Our free market minded government should not go on subsidising energy prices.
Friday, April 28, 2006
Why it is not a good idea to go to sleep early on your birthday
I really wanted to. To get a good sleep of eight hours that i need to be fresh in the morning.
Then at 11 pm i saw three completely dark helicopters flying over my house in military formation. After that i heard explosions, breaking glass, people shouting and the sound of chainsaws just couple of hundred meters away from my home. It went on for at least an hour.
I really would have liked to know in advance, that it is an anti-terrorist exercise.
Then at 11 pm i saw three completely dark helicopters flying over my house in military formation. After that i heard explosions, breaking glass, people shouting and the sound of chainsaws just couple of hundred meters away from my home. It went on for at least an hour.
I really would have liked to know in advance, that it is an anti-terrorist exercise.
Thursday, April 20, 2006
Taxing to social justice
In today's post, i would like to rebut a conversation i yesterday had with two of my friends on state paternalism.
Our particular topic of discussion was the state's right to limit smoking in public places. It is generally agreed that the damage done by smoking to one's health is a smokers own free choice. Excise tax is used to cover the costs incurred on health care system and simultaneously demotivate people from smoking by making it more expensive.
However, the case is more difficult with smoking in public places, say bars and pubs, where also non-smokers inhale the smoke and thus damage their health. This also increases the spending on healthcare, which rightheosly should not be carried by all taxpayers, including the ones staying at home or visiting non-smoking cafes. The response imposed by many governments around the world has been to ban smoking in public places altogether. But this rises the moral dilemma of restricting the rights of an individual (the smoker) for the benefit of society. After all the smoker has already compensated for his vice through excise tax, why should he pay for the passive smokers as well?
The socially correct outcome could be reached when we admit that it is the non-smoker's free choice to go to a bar where people smoke. It is his decesion to be a passive smoker, as no reasonable person could claim that he or she is forced to go there. But as this decision incures a cost on the society (through health damages), the person should cover these costs through a tax. Thus we should also tax passive smoking.
The way to do it would be through ticketing entrance to smoking bars or, more feasibly, by issuing taxed licenses according to the their turnover or size. This would firstly rise money for the health care costs of curing diseases resulting from passive smoking. But secondly, it would also give a cost advantage for non-smoking places, motivating non-smokers to convince their smoking friends to sit down in a smoke-free bar instead.
Implementing such system would not be difficult as well. Today all bars that sell alcohol need a licence and you do not find people drinking booze in cafes that don't have one. Similarly, as smoking in a smoke-free cafe would result in high penalty or closure of the business as well as lost customers (who after all despise smoking), smoking would not be tolerated in places that do not pay for the license.
So here as everywhere, people should be made to pay for all the costs they incur to society, but they should be left free to decide what is best for them.
Our particular topic of discussion was the state's right to limit smoking in public places. It is generally agreed that the damage done by smoking to one's health is a smokers own free choice. Excise tax is used to cover the costs incurred on health care system and simultaneously demotivate people from smoking by making it more expensive.
However, the case is more difficult with smoking in public places, say bars and pubs, where also non-smokers inhale the smoke and thus damage their health. This also increases the spending on healthcare, which rightheosly should not be carried by all taxpayers, including the ones staying at home or visiting non-smoking cafes. The response imposed by many governments around the world has been to ban smoking in public places altogether. But this rises the moral dilemma of restricting the rights of an individual (the smoker) for the benefit of society. After all the smoker has already compensated for his vice through excise tax, why should he pay for the passive smokers as well?
The socially correct outcome could be reached when we admit that it is the non-smoker's free choice to go to a bar where people smoke. It is his decesion to be a passive smoker, as no reasonable person could claim that he or she is forced to go there. But as this decision incures a cost on the society (through health damages), the person should cover these costs through a tax. Thus we should also tax passive smoking.
The way to do it would be through ticketing entrance to smoking bars or, more feasibly, by issuing taxed licenses according to the their turnover or size. This would firstly rise money for the health care costs of curing diseases resulting from passive smoking. But secondly, it would also give a cost advantage for non-smoking places, motivating non-smokers to convince their smoking friends to sit down in a smoke-free bar instead.
Implementing such system would not be difficult as well. Today all bars that sell alcohol need a licence and you do not find people drinking booze in cafes that don't have one. Similarly, as smoking in a smoke-free cafe would result in high penalty or closure of the business as well as lost customers (who after all despise smoking), smoking would not be tolerated in places that do not pay for the license.
So here as everywhere, people should be made to pay for all the costs they incur to society, but they should be left free to decide what is best for them.
Monday, April 17, 2006
Ilvese presidendikampaania
Näib, et Toomas-Hendrik Ilves on esimese eestimaise poliitikuna võtnud ette valimiskampaania rahvusvahelist meediat kaasates. Ja kohe kõrge lennuga.
Avalöögi andis Edward Lucas, Economisti Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent, kes 23. märtsi Päevalehes kirjutas Lennart Meri järelhüüdena Eestile kiitva, kuid ka veidi manitseva artikli, kus soovitas:
"Eesti poliitilised parteid peaks leidma järgmiseks presidendikandidaadiks usaldusttekitava isiku – sorava inglise keelega, aruka ja sarmika inimese. Väike vihje: püüdke ta leida mitte Tallinna keskpäraste poliitikategelaste seast, vaid vaadake kaugemale..."
Vaevalt jõudsid inimesed lehe läbi lugeda ja oma peas mõistades jõuda järelduseni, et nii ideaalne persoon võiks ju olla Ilves, kui kell 12 teatas Reformierakond täiesti ootamatult THI nimetamisest oma presidendikandidaadiks.
Sel nädalal on Economist astunud aga sammu edasi, nimetades juba Ida-Euroopa kiirelt arenevaid riike (esimesena mainitakse Eestit) Ilves-majandusteks.
Vat, mis tähendavad head sidemed ajakirjanduses. Jään huviga ootama Newsweekis lugu Eesti rüütellikust käitumisest operatsioonis Iraagi Vabadus.
Avalöögi andis Edward Lucas, Economisti Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent, kes 23. märtsi Päevalehes kirjutas Lennart Meri järelhüüdena Eestile kiitva, kuid ka veidi manitseva artikli, kus soovitas:
"Eesti poliitilised parteid peaks leidma järgmiseks presidendikandidaadiks usaldusttekitava isiku – sorava inglise keelega, aruka ja sarmika inimese. Väike vihje: püüdke ta leida mitte Tallinna keskpäraste poliitikategelaste seast, vaid vaadake kaugemale..."
Vaevalt jõudsid inimesed lehe läbi lugeda ja oma peas mõistades jõuda järelduseni, et nii ideaalne persoon võiks ju olla Ilves, kui kell 12 teatas Reformierakond täiesti ootamatult THI nimetamisest oma presidendikandidaadiks.
Sel nädalal on Economist astunud aga sammu edasi, nimetades juba Ida-Euroopa kiirelt arenevaid riike (esimesena mainitakse Eestit) Ilves-majandusteks.
Vat, mis tähendavad head sidemed ajakirjanduses. Jään huviga ootama Newsweekis lugu Eesti rüütellikust käitumisest operatsioonis Iraagi Vabadus.
Saturday, April 15, 2006
Andrus, Andrus, anna asu!
Kallis Andrus!
Olid hea linnapea Tartus. Rahvas oli rahul ja ka ajakirjandus väga ei tülitanud. Tegid siin sporti ja olid perega koos - ühesõnaga igati austatud ja hinnatud mees.
Toompeal on asjad keerulisemad, siin tuleb mõelda riigimehelikult. Eesti lähitulevikus on majanduspoliitiliselt kaks sammu, mis mõjutavad iga investori otsust, kes tahab Eestisse raha paigutada.
Esiteks, kehtiv valuuta. Võib küll vaielda, kui oluline on Eurole üleminek Eesti majanduse jaoks, aga on ilmselge, et olukorras, kus meie raha on niigi Euroga seotud, on rahavahetusest tulenev meie riigile positiivne. Seega on minu arvates mõistmatu, et Ansipi peamine sõnum 13. aprilli pressikonverentsil antud teemal oli, et Eurole üleminek 1. jaanuarist 2008 pole garanteeritud.
Kallis Ansip, ma kõik oleme juba aru saanud, et sina ei suuda selliseid asju garanteerida. Tõele au andes, peaministri ülesanne polegi väljastada garantiisid. Ma tahaks kuulda mida sinu juhitud valitsus kavatseb teha, et see aastal 2008 ikkagi õnnestuks. Või millal valitsus prognoosib, et Euro tuleb. Selle asemel kuuleme mingit häma majanduskasvu ja inflatsiooni korrelatsioonidest ja sellest kuidas valitsus ei saa midagi teha.
Aga võib-olla oleks aeg mõelda, et äkki meie majandus ongi üle-kuumenemas ja valitsus peaks ikkagi mõtlema inflatsioonipidurdusmeetodite rakendamisele. Või kui Ansipi juhtitud valitsus plaanib jätkuvat kiiret majanduskasvu veel mitmeks aastaks, siis mis valemiga me üldse Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täidame enne kui meie majanduskasv Euroopaga samasse sammu jõuab. Kui nii, siis äkki tuleks ikkagi välja öelda, et Vabariigi Valitsuse seisukoht on, et enne aastat 2015 me Euroga ei liitu?
Teine teema on ettevõtte tulumaks. Vastavalt liitumisläbirääkimistele Euroopa Liiduga, peame me alates 1. jaanuarist 2009 kehtestama ettevõtte tulumaksu. Täna on sinnani jäänud natuke üle kahe ja poole aasta, kuid valitsusel puuduvad isegi esialgsed kavandid, milline võiks meie maksusüsteem välja nägema hakata. Valitsus pole antud teemat tõsiselt arutanudki, rääkimata avalikest aruteludest, mis kaasaksid erinevaid huvigruppe. Millal plaanib valitsus teha ettepanekud tulumaksu muudatuste osas või millal plaanitakse vastav seadus vastu võtta? Keegi ei tea...
Kallis Ansip, vahepealne Euroopa Liiduga liitumise-järgne kodurahuvalitsuste aeg on läbi saamas. Vaja on tegusid, mis nõuavad taaskord otsustusvõimelisi inimesi. Ehk lähed Taaralinna tagasi ja lased teistel tegutseda.
Või kuidas suhtute teie riiki, mis reklaamib ennast kui liberaalse majanduse ja selge maksusüsteemiga riik, kuid ei oska öelda, milline valuuta ja milline maksusüsteem valitseb 3 aasta pärast?
Teistest Andurse (või võiks öelda Teise Andruse?) saavutustest möödunud aastal loe Miku blogist.
Olid hea linnapea Tartus. Rahvas oli rahul ja ka ajakirjandus väga ei tülitanud. Tegid siin sporti ja olid perega koos - ühesõnaga igati austatud ja hinnatud mees.
Toompeal on asjad keerulisemad, siin tuleb mõelda riigimehelikult. Eesti lähitulevikus on majanduspoliitiliselt kaks sammu, mis mõjutavad iga investori otsust, kes tahab Eestisse raha paigutada.
Esiteks, kehtiv valuuta. Võib küll vaielda, kui oluline on Eurole üleminek Eesti majanduse jaoks, aga on ilmselge, et olukorras, kus meie raha on niigi Euroga seotud, on rahavahetusest tulenev meie riigile positiivne. Seega on minu arvates mõistmatu, et Ansipi peamine sõnum 13. aprilli pressikonverentsil antud teemal oli, et Eurole üleminek 1. jaanuarist 2008 pole garanteeritud.
Kallis Ansip, ma kõik oleme juba aru saanud, et sina ei suuda selliseid asju garanteerida. Tõele au andes, peaministri ülesanne polegi väljastada garantiisid. Ma tahaks kuulda mida sinu juhitud valitsus kavatseb teha, et see aastal 2008 ikkagi õnnestuks. Või millal valitsus prognoosib, et Euro tuleb. Selle asemel kuuleme mingit häma majanduskasvu ja inflatsiooni korrelatsioonidest ja sellest kuidas valitsus ei saa midagi teha.
Aga võib-olla oleks aeg mõelda, et äkki meie majandus ongi üle-kuumenemas ja valitsus peaks ikkagi mõtlema inflatsioonipidurdusmeetodite rakendamisele. Või kui Ansipi juhtitud valitsus plaanib jätkuvat kiiret majanduskasvu veel mitmeks aastaks, siis mis valemiga me üldse Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täidame enne kui meie majanduskasv Euroopaga samasse sammu jõuab. Kui nii, siis äkki tuleks ikkagi välja öelda, et Vabariigi Valitsuse seisukoht on, et enne aastat 2015 me Euroga ei liitu?
Teine teema on ettevõtte tulumaks. Vastavalt liitumisläbirääkimistele Euroopa Liiduga, peame me alates 1. jaanuarist 2009 kehtestama ettevõtte tulumaksu. Täna on sinnani jäänud natuke üle kahe ja poole aasta, kuid valitsusel puuduvad isegi esialgsed kavandid, milline võiks meie maksusüsteem välja nägema hakata. Valitsus pole antud teemat tõsiselt arutanudki, rääkimata avalikest aruteludest, mis kaasaksid erinevaid huvigruppe. Millal plaanib valitsus teha ettepanekud tulumaksu muudatuste osas või millal plaanitakse vastav seadus vastu võtta? Keegi ei tea...
Kallis Ansip, vahepealne Euroopa Liiduga liitumise-järgne kodurahuvalitsuste aeg on läbi saamas. Vaja on tegusid, mis nõuavad taaskord otsustusvõimelisi inimesi. Ehk lähed Taaralinna tagasi ja lased teistel tegutseda.
Või kuidas suhtute teie riiki, mis reklaamib ennast kui liberaalse majanduse ja selge maksusüsteemiga riik, kuid ei oska öelda, milline valuuta ja milline maksusüsteem valitseb 3 aasta pärast?
Teistest Andurse (või võiks öelda Teise Andruse?) saavutustest möödunud aastal loe Miku blogist.
Monday, April 10, 2006
Jälle see Aava
Kui Katrin Aava eelmise hariduskava-teemalise artikli osas sai läbi mõttevahetuse ja Economisti artikli ka minu seisukoht veidi pehmendatud, siis nüüd on Aava käsile võtnud majandusarengu teooriad. Ja seda ma juba nii jätta ei saa...
Ma olen ajapikku taibanud, et humanitaar-inimese jaoks on neo-liberaalsus lihtsalt üks sõimusõna, mida saab kasutada kõige kohta, mis tundub halb, sõltumata selle olemusest. Selline lähenemine on küll mõneti segadust-tekitav ja minu arvates tugevalt taunitav, aga keskendun tänases sissekandes pigem Aava argumentatsioonile.
Ma olen ikka arvanud, et hea ajakirjanduse ja ka hea arvamusloo juurde käib põhjendatud argumentatsioon ja väidetele tõestusmaterjali pakkumine. Kui Aava väidab, et "Globaliseerumine toob kaasa enneolematu ebavõrdsuse," siis võiks ehk pakkuda ka veidi faktimaterjali. Erinevad uuringud näitavad vastupidist: 1) vaesemad riigid võidavad globaliseerumisest rohkem ja 2) globaliseerumise käigus maailma rikkuse ebavõrdsus väheneb. Mõningast analüüsi antud teemal võib leida siit.
Sellise bluffiva avaldusega on eriti halb välja tulla siis, kui artikli lõpu poole tahad tuua näideteks Taiwani, Lõuna-Korea, Singapuri, Iirimaa ja Soome, mis on kõik ühed maailma kõige globaliseeruvamad riigid üldse.
Samuti kurdab Aava, et "Eesti eraldab sisemajanduse kogutoodangust kõrgharidusse kaks korda vähem ressursse kui näiteks Soome. Teaduse rahastamises jääme teiste Euroopa Liidu maade tasemest kolm kuni seitse korda maha." Tuletaks lugejatele meelde, et mõlema näitaja poolest jäävad Euroopa Liidu riigid pika puuga Ameerika Ühendriikidest maha. Sellest samast riigist, kus tänu globaliseerumisele ja/või uus-liberalismile ja/või neokonservatiivsusele "kuulub ühele protsendile elanikkonnast 35 protsenti kogu rikkusest". Mis siis millega seotud on ja mida me täpselt tahame?
Lugupeetud TLÜ kasvatusteaduskonna doktorant Katrin Aava, enne kui hakkad majandusalal sõna võtma, tee endale selgeks mõned põhitõed:
1) majandusinimesed kasutavad sõnade neo ja ultra ning liberaalsus ja konservatiivsus ühendeid mitte intellektuaalsete sõimusõnadena vaid ühiskonnafilosoofiliste terminitena, ja sellistena on neil tähendused, mis üksteisest erinevad.
2) majandusteaduses, kuigi olemuselt ühiskonnateadus, armastatakse toetuda faktidele ja loogilisele argumentatsioonile. Erinevaid uurimusi, statistilist analüüsi on leida piisavalt, seega on kombeks neid oma faktide tõestuseks ka esitada.
Enne järgmist artiklit võiks Aava (ja miks mitte kõik arvamuslugude kirjutajad) läbi mõelda:
1) mida nad öelda tahavad,
2) miks nad seda ütlevad ja
3) miks see, mis nad ütlevad õige on
Seni endisalt ultra-neo-liberaalne,
Raiko
Ma olen ajapikku taibanud, et humanitaar-inimese jaoks on neo-liberaalsus lihtsalt üks sõimusõna, mida saab kasutada kõige kohta, mis tundub halb, sõltumata selle olemusest. Selline lähenemine on küll mõneti segadust-tekitav ja minu arvates tugevalt taunitav, aga keskendun tänases sissekandes pigem Aava argumentatsioonile.
Ma olen ikka arvanud, et hea ajakirjanduse ja ka hea arvamusloo juurde käib põhjendatud argumentatsioon ja väidetele tõestusmaterjali pakkumine. Kui Aava väidab, et "Globaliseerumine toob kaasa enneolematu ebavõrdsuse," siis võiks ehk pakkuda ka veidi faktimaterjali. Erinevad uuringud näitavad vastupidist: 1) vaesemad riigid võidavad globaliseerumisest rohkem ja 2) globaliseerumise käigus maailma rikkuse ebavõrdsus väheneb. Mõningast analüüsi antud teemal võib leida siit.
Sellise bluffiva avaldusega on eriti halb välja tulla siis, kui artikli lõpu poole tahad tuua näideteks Taiwani, Lõuna-Korea, Singapuri, Iirimaa ja Soome, mis on kõik ühed maailma kõige globaliseeruvamad riigid üldse.
Samuti kurdab Aava, et "Eesti eraldab sisemajanduse kogutoodangust kõrgharidusse kaks korda vähem ressursse kui näiteks Soome. Teaduse rahastamises jääme teiste Euroopa Liidu maade tasemest kolm kuni seitse korda maha." Tuletaks lugejatele meelde, et mõlema näitaja poolest jäävad Euroopa Liidu riigid pika puuga Ameerika Ühendriikidest maha. Sellest samast riigist, kus tänu globaliseerumisele ja/või uus-liberalismile ja/või neokonservatiivsusele "kuulub ühele protsendile elanikkonnast 35 protsenti kogu rikkusest". Mis siis millega seotud on ja mida me täpselt tahame?
Lugupeetud TLÜ kasvatusteaduskonna doktorant Katrin Aava, enne kui hakkad majandusalal sõna võtma, tee endale selgeks mõned põhitõed:
1) majandusinimesed kasutavad sõnade neo ja ultra ning liberaalsus ja konservatiivsus ühendeid mitte intellektuaalsete sõimusõnadena vaid ühiskonnafilosoofiliste terminitena, ja sellistena on neil tähendused, mis üksteisest erinevad.
2) majandusteaduses, kuigi olemuselt ühiskonnateadus, armastatakse toetuda faktidele ja loogilisele argumentatsioonile. Erinevaid uurimusi, statistilist analüüsi on leida piisavalt, seega on kombeks neid oma faktide tõestuseks ka esitada.
Enne järgmist artiklit võiks Aava (ja miks mitte kõik arvamuslugude kirjutajad) läbi mõelda:
1) mida nad öelda tahavad,
2) miks nad seda ütlevad ja
3) miks see, mis nad ütlevad õige on
Seni endisalt ultra-neo-liberaalne,
Raiko
Thursday, April 06, 2006
You just don't do that
BBC reports:
Hamas officials say Israeli police have detained a cabinet minister from the new Hamas-led Palestinian government. Khaled Abu Arafa, minister of Jerusalem affairs, was arrested on the outskirts of East Jerusalem, the officials said.
The French news agency AFP says Mr Arafa was detained at a checkpoint at the entrance to al-Azaria, a suburb of East Jerusalem.
In a democratic world you don't just arrest other countries democratically elected leaders. What kind of peace or co-operation can Isreal expect from people whose choices it doesn't accept and whose right for self-determination it violates?!
The world denounces Palestine and cuts its aid because Hamas rejects Isreal's legitimacy, but doesnt Isreal do the same about Palestine? It was a good step to pull out from Gaza, but pretty pointless if the government is not even given an opportunity to set up a functional state.
Hamas officials say Israeli police have detained a cabinet minister from the new Hamas-led Palestinian government. Khaled Abu Arafa, minister of Jerusalem affairs, was arrested on the outskirts of East Jerusalem, the officials said.
The French news agency AFP says Mr Arafa was detained at a checkpoint at the entrance to al-Azaria, a suburb of East Jerusalem.
In a democratic world you don't just arrest other countries democratically elected leaders. What kind of peace or co-operation can Isreal expect from people whose choices it doesn't accept and whose right for self-determination it violates?!
The world denounces Palestine and cuts its aid because Hamas rejects Isreal's legitimacy, but doesnt Isreal do the same about Palestine? It was a good step to pull out from Gaza, but pretty pointless if the government is not even given an opportunity to set up a functional state.
Monday, April 03, 2006
Kuidas Falcki mehed meile jälle tünga tegid
Vahest mul on tunne, et kui Falcki ei oleks, peaks Äripäev ta välja mõtlema. Millest nad muidu kirjutaks. Täna sai 4 lehekülge ära täidetud.
Täna siis sellest, et Falck olla Tallinna linna parkimisteenuse hanke enda näo järgi korraldanud ja täiesti eba-ausalt tasku pistnud. Hange sai kohe nii ära timmitud, et osaleda suutsid ainult Soome parkimisfirma, Eesti turvafirma ja Eesti mobiilioperaator.
Sellises eba-ausas konkurentsis tegi Falck pakkumise, mis on linnale vähemalt 8 miljonit krooni kasulikum kui paremuselt teine pakkumine, arvuta kuidas tahad. Aga kuna Falck esitas pakkumises nõutud numbrid ebastandardsel kujul, siis oleks saanud Falcki pakkumise tühistada. Linn aga tunnistas Falcki pakkumise hoopis parimaks. Ju ikka sellepärast, et Falckile magus pirukas kätte mängida. Sest selge on ju see, et kui tegemist ei oleks tellimustööga, oleks iga linna-ametnik valinud 8 miljonit krooni kallima kogemusteta teenusepakkuja.
Asja mõjutas tõenäoliselt ka Urmas Sõõrumaa isiklikult. Tegemist on ju ometigi 0,7%-ga Falck Balticsi aastakäibest.
Kallis Raimo Ülavere. Vasta nüüd palun ausalt kahele küsimusele:
1) Kas sa mõtlesid selle loo tõesti täiesti ise välja või aitas natukene keegi põhja-poolt mõelda ka?
2) Kas sinu arvates on tegemist sellise õiglase, mõlema poole argumente võrdselt kajastava looga, või plaanisidki siukest ära-panemise värki teha?
Täna siis sellest, et Falck olla Tallinna linna parkimisteenuse hanke enda näo järgi korraldanud ja täiesti eba-ausalt tasku pistnud. Hange sai kohe nii ära timmitud, et osaleda suutsid ainult Soome parkimisfirma, Eesti turvafirma ja Eesti mobiilioperaator.
Sellises eba-ausas konkurentsis tegi Falck pakkumise, mis on linnale vähemalt 8 miljonit krooni kasulikum kui paremuselt teine pakkumine, arvuta kuidas tahad. Aga kuna Falck esitas pakkumises nõutud numbrid ebastandardsel kujul, siis oleks saanud Falcki pakkumise tühistada. Linn aga tunnistas Falcki pakkumise hoopis parimaks. Ju ikka sellepärast, et Falckile magus pirukas kätte mängida. Sest selge on ju see, et kui tegemist ei oleks tellimustööga, oleks iga linna-ametnik valinud 8 miljonit krooni kallima kogemusteta teenusepakkuja.
Asja mõjutas tõenäoliselt ka Urmas Sõõrumaa isiklikult. Tegemist on ju ometigi 0,7%-ga Falck Balticsi aastakäibest.
Kallis Raimo Ülavere. Vasta nüüd palun ausalt kahele küsimusele:
1) Kas sa mõtlesid selle loo tõesti täiesti ise välja või aitas natukene keegi põhja-poolt mõelda ka?
2) Kas sinu arvates on tegemist sellise õiglase, mõlema poole argumente võrdselt kajastava looga, või plaanisidki siukest ära-panemise värki teha?
Monday, March 27, 2006
Veelkord õppekavadest
Mõni nädal tagasi kirjutasin oma blogisse sissekande "Neo-liberaalselt uuest õppekavast", kus propageerisin turumajandust hariduses.
Teema juurde tagasi tulles tahaksin viidata viimase Economisti artiklile "Back to school" samal teemal.
Ka seal analüüsitakse PISA uuringute tulemusi ja jõutakse järgmistele järeldustele, mida peaks üks riik tegema oma haridussüsteemi arendamisel:
Ei hakka pikemalt siin oma seisukohta uuesti lahti kirjutama, kuid jään siiski veendumusele, et organisatsioonides kehtib reegel What you measure is what you get. Ehk tänu PISA testidele teame, millised riiklikud haridussüsteemid on parimad. Samuti on riiklikud testid vajalikud selleks, et saada teada, millised süsteemid on parimad kooli tasemel.
Mis puutub koolide konkurentsi parimate õpilaste pärast, siis võib-olla tõesti tekitab see koolide liigset kihistumist. Selles plaanis on huvitav idee kooli-kohtade jagamine loosi teel: lapsevanemad saavad küll valida, kuhu kooli oma lapsi saata, kuid laste valik kooli poolt on juhuslik, seega ka ühtlasem. Kannatajaks jäävad targemad lapsed, kuid võimalik, et keskmine tase sellest tõuseks. Nii paistab vähemalt PISA uuring näitavat.
Teema juurde tagasi tulles tahaksin viidata viimase Economisti artiklile "Back to school" samal teemal.
Ka seal analüüsitakse PISA uuringute tulemusi ja jõutakse järgmistele järeldustele, mida peaks üks riik tegema oma haridussüsteemi arendamisel:
- Tuleb usaldada õpetajaid ja koole, selle asemel, et toetuda riiklikule õppekavale.
- Varajane õpilaste selekteerimine on halb, kuna suunab inimesed kindlatele elualadele ja vähendab sellega nende innovatsioonivõimet.
Ei hakka pikemalt siin oma seisukohta uuesti lahti kirjutama, kuid jään siiski veendumusele, et organisatsioonides kehtib reegel What you measure is what you get. Ehk tänu PISA testidele teame, millised riiklikud haridussüsteemid on parimad. Samuti on riiklikud testid vajalikud selleks, et saada teada, millised süsteemid on parimad kooli tasemel.
Mis puutub koolide konkurentsi parimate õpilaste pärast, siis võib-olla tõesti tekitab see koolide liigset kihistumist. Selles plaanis on huvitav idee kooli-kohtade jagamine loosi teel: lapsevanemad saavad küll valida, kuhu kooli oma lapsi saata, kuid laste valik kooli poolt on juhuslik, seega ka ühtlasem. Kannatajaks jäävad targemad lapsed, kuid võimalik, et keskmine tase sellest tõuseks. Nii paistab vähemalt PISA uuring näitavat.
Wednesday, March 22, 2006
Estonian theater still lives
After two excruciating experiences with Estonian theater i was already thinking that theater is not for me. Luckily, last week, my friend Madis took me to see Martin McDonagh's play "Pillowman" in No99. I must say that i was extremely positively surprised.
Firstly, McDonagh's text surprised me by well combining a thrilling storyline with fatalistic philosophy. It is not often that after seeing a play, i become interested in reading the script, but McDonagh is definetely a writer i want to read more.
The director, Tiit Ojasoo, had nearly no scenery for the performance. Only a table and two chairs. That allowed for more intense focus on the actors and amplified the moments of darkness used to cut the scenes.
The four actors, Tambet Tuisk, Rein Oja, Andres Mähar, and Sergo Vares were also excellent in their roles making the feeling of fear and hoplesness nearly palpable.
The play is an absolut must see and McDonagh a writer to read. I also look forward to any further suggestions to excellent plays.
Firstly, McDonagh's text surprised me by well combining a thrilling storyline with fatalistic philosophy. It is not often that after seeing a play, i become interested in reading the script, but McDonagh is definetely a writer i want to read more.
The director, Tiit Ojasoo, had nearly no scenery for the performance. Only a table and two chairs. That allowed for more intense focus on the actors and amplified the moments of darkness used to cut the scenes.
The four actors, Tambet Tuisk, Rein Oja, Andres Mähar, and Sergo Vares were also excellent in their roles making the feeling of fear and hoplesness nearly palpable.
The play is an absolut must see and McDonagh a writer to read. I also look forward to any further suggestions to excellent plays.
Tuesday, March 07, 2006
Neo-liberaalselt uuest õppekavast
Eilses Postimehes kirjutab Katrin Aava murelikult uuest õppekavast. Ja kuigi mõned tema tõstatud probleemid on kindlasti laiemat diskussiooni väärt on kohati ka loogikaga üsna mööda pandud, millele tahaks ka siinkohal tähelepanu juhtida.
Esiteks jääb Aavale hambusse Eesti hariduspoliitika neo-liberaalsus. Et anname inimestele ja koolidele võimaluse konkureerida omavahel - saame vastu kihistumise ja üldise halbolu. Samamoodi võiks väita, et kui me jagame ära, kes millisest poest saia osta saab ja keegi teise saia maitsta ei tohi, siis saavad kõik head saia. Ei saa, sest saiapoel (koolil) ei ole mingit motivatsiooni pingutada parema tulemuse nimel, lisaks ei tea keegi, kas see sai mida me sööme on hea või halb. Võime saada küll võrdse, aga võrdselt halva tulemuse. Õpilased pole rahul kooliga, kes annab halbu tulemusi ja kooli juhtkond saab alati öelda, et süüdi on halb piirkond, mitte kooli juhtkond. Edasi viib just terve konkurents, mis eristab halvad koolid heast, ning järelvalve, mis sunniks headest koolidest õppima, edu toonud praktikaid laialdaselt kasutusele võtma.
Samuti viitab Aava rahvusvahelisele uuringule, mis leiab, et "Kõige parem on olukord seal [riikides], kus õpilaste tulemused erinevad ühe kooli lõikes ja mitte koolide vahel. " Täitsa võib olla. Aga, ütle Katrin, kuidas seda saavutada? Tühjast unistamisest on hariduskava koostamisel vähe kasu.
Kui Aava väidab, et "Ühiskonna kihistumine süveneb selle kaudu, et madala sissetulekuga inimeste piirkonna kooli õppima asudes on määratud lapse hilisem elukäik", siis minu arvates on kõige parem relv selle vastu anda inimestele võimalus oma laps saata kooli teise piirkonda, sinna kus antakse paremat haridust. Mikrotasandil parandab, see konkreetse lapse väljavaateid tulevaseks eluks; makrotasandil annab märku, et seda kooli tuleb reformida - leida võimalusi olukorra paranemiseks. See ongi neoliberalismi alustala - usaldada inimest ja tema valikut ning "hääletamist jalgadega". Kui valikuvõimalust ei anna riik, teeb seda erasektor - kuid seljuhul ainult neile, kelle vanemad maksta jõuavad.
Ning viimaks, ma saan küll aru Aava hirmust korruptsiooni ees riiklikult ettekirjutatud kohustusliku kirjanduse loetelu puhul, aga:
1. Miks arvate, et kooliõpetaja, kelle valikut avalikkus ei tea, on vähem korrumpeerunud kui avalikkuse (vähemalt Õpetajate Lehe) valvsa silma all loetelu koostavad riigiamtenikud?
2. Mis on teie poolt propageeritud ühtses haridussüsteemis need "õpilaste erinevad huvid ning vajadused", millega kirjandusõpetaja arvestama peab?
3. Lisaks tagab iga-aastane suur raamatute tarbimise maht õpilaste poolt ka võimaluse pakkuda raamatutele odavamat hinda ning tagada vajalikke raamatute piisavuse poodides ja raamatukogudes.
Loomulikult vajame ühiskonda, mis tagaks võrdsed võimalused heaks hariduseks kogu ühiskonnas. Aga, lp. Katrin Aava, probleem pole selles, et me seda ei tahaks, vaid selles, et seda on keeruline saavutada. Rohkem oleks vaja konkreetseid ettepanekuid. Kuni paremat lahendust pole, tuleks ikkagi usaldada turgu (ehk inimeste valikute summat) ja seda, et inimene teab, mis talle (ja tema lapsele) hea on.
Esiteks jääb Aavale hambusse Eesti hariduspoliitika neo-liberaalsus. Et anname inimestele ja koolidele võimaluse konkureerida omavahel - saame vastu kihistumise ja üldise halbolu. Samamoodi võiks väita, et kui me jagame ära, kes millisest poest saia osta saab ja keegi teise saia maitsta ei tohi, siis saavad kõik head saia. Ei saa, sest saiapoel (koolil) ei ole mingit motivatsiooni pingutada parema tulemuse nimel, lisaks ei tea keegi, kas see sai mida me sööme on hea või halb. Võime saada küll võrdse, aga võrdselt halva tulemuse. Õpilased pole rahul kooliga, kes annab halbu tulemusi ja kooli juhtkond saab alati öelda, et süüdi on halb piirkond, mitte kooli juhtkond. Edasi viib just terve konkurents, mis eristab halvad koolid heast, ning järelvalve, mis sunniks headest koolidest õppima, edu toonud praktikaid laialdaselt kasutusele võtma.
Samuti viitab Aava rahvusvahelisele uuringule, mis leiab, et "Kõige parem on olukord seal [riikides], kus õpilaste tulemused erinevad ühe kooli lõikes ja mitte koolide vahel. " Täitsa võib olla. Aga, ütle Katrin, kuidas seda saavutada? Tühjast unistamisest on hariduskava koostamisel vähe kasu.
Kui Aava väidab, et "Ühiskonna kihistumine süveneb selle kaudu, et madala sissetulekuga inimeste piirkonna kooli õppima asudes on määratud lapse hilisem elukäik", siis minu arvates on kõige parem relv selle vastu anda inimestele võimalus oma laps saata kooli teise piirkonda, sinna kus antakse paremat haridust. Mikrotasandil parandab, see konkreetse lapse väljavaateid tulevaseks eluks; makrotasandil annab märku, et seda kooli tuleb reformida - leida võimalusi olukorra paranemiseks. See ongi neoliberalismi alustala - usaldada inimest ja tema valikut ning "hääletamist jalgadega". Kui valikuvõimalust ei anna riik, teeb seda erasektor - kuid seljuhul ainult neile, kelle vanemad maksta jõuavad.
Ning viimaks, ma saan küll aru Aava hirmust korruptsiooni ees riiklikult ettekirjutatud kohustusliku kirjanduse loetelu puhul, aga:
1. Miks arvate, et kooliõpetaja, kelle valikut avalikkus ei tea, on vähem korrumpeerunud kui avalikkuse (vähemalt Õpetajate Lehe) valvsa silma all loetelu koostavad riigiamtenikud?
2. Mis on teie poolt propageeritud ühtses haridussüsteemis need "õpilaste erinevad huvid ning vajadused", millega kirjandusõpetaja arvestama peab?
3. Lisaks tagab iga-aastane suur raamatute tarbimise maht õpilaste poolt ka võimaluse pakkuda raamatutele odavamat hinda ning tagada vajalikke raamatute piisavuse poodides ja raamatukogudes.
Loomulikult vajame ühiskonda, mis tagaks võrdsed võimalused heaks hariduseks kogu ühiskonnas. Aga, lp. Katrin Aava, probleem pole selles, et me seda ei tahaks, vaid selles, et seda on keeruline saavutada. Rohkem oleks vaja konkreetseid ettepanekuid. Kuni paremat lahendust pole, tuleks ikkagi usaldada turgu (ehk inimeste valikute summat) ja seda, et inimene teab, mis talle (ja tema lapsele) hea on.
Saturday, March 04, 2006
Hansabanka social program
After posting strong results for 2005 (again), Hansabank has obviously decided to put some money back to society and has taken on a social program for reducing unemployment in Latvia.
Recently a friend of mine received a following e-mail:
"We would like to inform you that you have not performed your obligations toward Hansabanka. You have debt of your student loan is: 0,05 LVL to 20.02.2006."
My friend replied: "Are you serious?"
Hansabanka "Is not a joke. You have not enough money for last payment."
Yesterday, the same bank official called me to point-out that i also have a debt of 1,45 USD. Although i fully understand the importance of fulfilling one's obligation in a timely manner, i still wonder what is the Economic Value Added of the particular employee.
Recently a friend of mine received a following e-mail:
"We would like to inform you that you have not performed your obligations toward Hansabanka. You have debt of your student loan is: 0,05 LVL to 20.02.2006."
My friend replied: "Are you serious?"
Hansabanka "Is not a joke. You have not enough money for last payment."
Yesterday, the same bank official called me to point-out that i also have a debt of 1,45 USD. Although i fully understand the importance of fulfilling one's obligation in a timely manner, i still wonder what is the Economic Value Added of the particular employee.
Thursday, March 02, 2006
Lugematusest Postimehes
Miks on nii, et mina tean pedofiiliast rohkem kui sellest Postimehes leheküljelise loo kirjutav Tiiu Põld? Mitte, et pedofiilia oleks mu erakordne huviobjekt.
Aga minu arvates oleks normaalne, et artiklis pealkirjaga "Pedofiili ohjeldavad vaid trellid" oleks seda väidet kuidagi põhjendatud, Postimehe (või Tiiu Põllu) arvates mitte.
Minu arvates võiks väitele "Asjatundjate hinnangul ohjeldavad pedofiile trellid ja karmim karistus." lisada vähemalt, milliste asjatundjatega on tegu. Eriti kui kuu aega tagasi on Economistis ilmunud seda teemad analüüsiv artikkel, kus tugevat vastupidist analüüsi esitatakse. Ma ei väidagi, et ajakirjanik peaks jõudma iga loo jaoks teha põhjaliku uuringu (kuigi artikli pealkiri viitab justkui analüüsivale loole), aga nii nagu iga lavastaja peab olema kursis teistes teatrites mängitavaga ja iga majandusinimene mujal tehtavate äridega, peaks ka ajakirjanik lugema teisi väljaandeid. Ning Economist peaks kohe kindlasti olema iga ajakirjaniku kohustusliku kirjanduse hulgas. Lugematus on ajakirjaniku puhul ilmselge ja ülim ebaproffessionaalsus.
Mainitud artiklis viitab Economist kahele uurimusele. Esimene, Inglismaal tehtu, viitab sellele, et alaealisi seksuaalselt ahistanud on ühed kõige vähem uuesti süüdi mõistetevad kurjategijad üldse (vt. graafik). Teine, Ameerika päritolu uurimus leidis, et laste ahistajatest vahistati kolme aasta jooksul peale vangist vabanemist 39%, kuid ainult 3% jäid uuesti vahele samalaadse kuriteoga. Need numbrid näitavad selgelt, et pedofiilide puhul on tegemist keskmisest tunduvalt kergemini õigele teele pöörduvate kriminaalidega.
Selle artikli lugemine oleks võimaldanud Tiiul kirjutada märksa sisulisema loo kui praegu. Seega võiks Postimees tõsta oma professionaalsus-standardeid, tellida toimetusse Economisti (ja muid ajalehti-ajakirju) ja paluda töötajatel neid ka lugeda, mitte avaldada sisutut pläma.
Aga minu arvates oleks normaalne, et artiklis pealkirjaga "Pedofiili ohjeldavad vaid trellid" oleks seda väidet kuidagi põhjendatud, Postimehe (või Tiiu Põllu) arvates mitte.
Minu arvates võiks väitele "Asjatundjate hinnangul ohjeldavad pedofiile trellid ja karmim karistus." lisada vähemalt, milliste asjatundjatega on tegu. Eriti kui kuu aega tagasi on Economistis ilmunud seda teemad analüüsiv artikkel, kus tugevat vastupidist analüüsi esitatakse. Ma ei väidagi, et ajakirjanik peaks jõudma iga loo jaoks teha põhjaliku uuringu (kuigi artikli pealkiri viitab justkui analüüsivale loole), aga nii nagu iga lavastaja peab olema kursis teistes teatrites mängitavaga ja iga majandusinimene mujal tehtavate äridega, peaks ka ajakirjanik lugema teisi väljaandeid. Ning Economist peaks kohe kindlasti olema iga ajakirjaniku kohustusliku kirjanduse hulgas. Lugematus on ajakirjaniku puhul ilmselge ja ülim ebaproffessionaalsus.
Mainitud artiklis viitab Economist kahele uurimusele. Esimene, Inglismaal tehtu, viitab sellele, et alaealisi seksuaalselt ahistanud on ühed kõige vähem uuesti süüdi mõistetevad kurjategijad üldse (vt. graafik). Teine, Ameerika päritolu uurimus leidis, et laste ahistajatest vahistati kolme aasta jooksul peale vangist vabanemist 39%, kuid ainult 3% jäid uuesti vahele samalaadse kuriteoga. Need numbrid näitavad selgelt, et pedofiilide puhul on tegemist keskmisest tunduvalt kergemini õigele teele pöörduvate kriminaalidega.Selle artikli lugemine oleks võimaldanud Tiiul kirjutada märksa sisulisema loo kui praegu. Seega võiks Postimees tõsta oma professionaalsus-standardeid, tellida toimetusse Economisti (ja muid ajalehti-ajakirju) ja paluda töötajatel neid ka lugeda, mitte avaldada sisutut pläma.
Tuesday, February 28, 2006
Eesti blogindusest
Lõpule on jõudnud Eesti ajaveebide konkursi rahvahääletuse osa.
Rahvas (tegelikult küll 25 hääletajat) pidas parimaks blogiks Priit Kallase ajaveebi, kust no tõesti ei ole mitte midagi lugeda (peale kiidusõnade ISS Eesti koristajate kohta).
Teise koha vääriliseks tunnistati Maci-kasutajate klubi ajaveeb, mis on sisuliselt eestikeelne Maci uudiste lehekülg. Kindlasti kellelegi kasulik ja isegi mõned kommentaarid on juures. Aga isiklikult eelistan www.postimees.ee, www.epl.ee ja teisi "blogisid".
Positiivsema külje pealt on kolmandale kohale jõudnud Remo Savisaare foto-blogi, mida olen isegi juba mõnda aega jälginud ja kust leiab tõesti hämmastavaid looduspilte.
Igatahes peab tõdema, et antud võistlus midagi positiivset eesti blogimaailmast välja ei toonud. Tegelikult pole võistlus ka veel lõppenud ja züriil on 4 päeva aega, et rahva poolt välja valitud tööde hulgast otsida parimad, kes saavad auhinnatud. Kuna ma ise ei viitsi nii kaua aega viita nende kõigi läbi vaatamisega, siis loodan endiselt, et mõne päeva pärast tuuakse mulle kandikul ette mõni tõeliselt huvitav ajaveeb.
Samas rate.ee-s on viimase kahe päeva kõige populaarsem blogi-sissekanne järgmine:
"KES SEDA LOEB ON TROPP ! ! ! ;D
ÄRA AJA TAGASI :D
OLED JA KÕIK :D
PS! MA kirjutasin slle silmadkinni :D"
Normaalne!
Head Jaanipäeva, minu inimesed, minu inspiratsioon!
Rahvas (tegelikult küll 25 hääletajat) pidas parimaks blogiks Priit Kallase ajaveebi, kust no tõesti ei ole mitte midagi lugeda (peale kiidusõnade ISS Eesti koristajate kohta).
Teise koha vääriliseks tunnistati Maci-kasutajate klubi ajaveeb, mis on sisuliselt eestikeelne Maci uudiste lehekülg. Kindlasti kellelegi kasulik ja isegi mõned kommentaarid on juures. Aga isiklikult eelistan www.postimees.ee, www.epl.ee ja teisi "blogisid".
Positiivsema külje pealt on kolmandale kohale jõudnud Remo Savisaare foto-blogi, mida olen isegi juba mõnda aega jälginud ja kust leiab tõesti hämmastavaid looduspilte.
Igatahes peab tõdema, et antud võistlus midagi positiivset eesti blogimaailmast välja ei toonud. Tegelikult pole võistlus ka veel lõppenud ja züriil on 4 päeva aega, et rahva poolt välja valitud tööde hulgast otsida parimad, kes saavad auhinnatud. Kuna ma ise ei viitsi nii kaua aega viita nende kõigi läbi vaatamisega, siis loodan endiselt, et mõne päeva pärast tuuakse mulle kandikul ette mõni tõeliselt huvitav ajaveeb.
Samas rate.ee-s on viimase kahe päeva kõige populaarsem blogi-sissekanne järgmine:
"KES SEDA LOEB ON TROPP ! ! ! ;D
ÄRA AJA TAGASI :D
OLED JA KÕIK :D
PS! MA kirjutasin slle silmadkinni :D"
Normaalne!
Head Jaanipäeva, minu inimesed, minu inspiratsioon!
Sunday, February 26, 2006
Angina strikes back!
I don't like to be ill!!! And obviously i am not very good at it either.
As it appears, feeling well after 10 days of antibiotics, does not mean one should have an all-night drinking in the city with as little clothing as possible.
So the angina returned and i was told to stay home for a week. Fortunately, my employer allows me to work from home and luckily, i have been postponing enough work to spend a couple of days on. It never pays to be too zealous.
Update on 28.02.: Tele-working is not for me. I still didn't do most of the stuff i planned. But i am working on it.
As it appears, feeling well after 10 days of antibiotics, does not mean one should have an all-night drinking in the city with as little clothing as possible.
So the angina returned and i was told to stay home for a week. Fortunately, my employer allows me to work from home and luckily, i have been postponing enough work to spend a couple of days on. It never pays to be too zealous.
Update on 28.02.: Tele-working is not for me. I still didn't do most of the stuff i planned. But i am working on it.
Tuesday, February 21, 2006
Denying Holocaust
Yesterday an Austrian court imposed a three-year sentence on David Irving for denying the Holocaust.
In 1989 Irving claimed that gas chambers never existed in Holocaust and that Hitler knew very little about the camp. He has later changed his views due to knew documents he has read and now admits that Nazis systematically killed millions of Jews. Read more in BBC.
The fact that in European Union a person can be jailed for three years just for denying facts, puts into doubt the very principles of democracy - the right for opinion, freedom of speech, and the belief that arguments give rise for broader understanding of world around us, including history.
In no way did Irving in his lecturers or writings ever encourage any hatred or violence towards any group of society, he just thought that the gas chambers in Holocaust did not exist. He was wrong, of course, but there should be sufficient evidence to prove that, without having to lock him up. The very basis of democratic society is built on the premise that there are no dogmas and everything can and even should be doubted. Were it not so, we would still know for sure that god exists and anybody denying that would be jailed.
The fact that there are 11 countries with laws against Holocaust denial (Austria, Belgium, Czech Republic, France, Germany, Isreal, Lithuania, Poland, Romania, Slovakia, Switzerland), all of them democratic states, also mocks other countries' attempts to explain the publishing of the Mohammad cartoons as a freedom granted by the very cornerstones of democratic philosophy. If we want to promote freedom of speech, we have to do so consistently. So far these 11 countries are undermining this effort. It is time the laws against denying the Holocaust are scrapped for the benefit of freer world.
In 1989 Irving claimed that gas chambers never existed in Holocaust and that Hitler knew very little about the camp. He has later changed his views due to knew documents he has read and now admits that Nazis systematically killed millions of Jews. Read more in BBC.
The fact that in European Union a person can be jailed for three years just for denying facts, puts into doubt the very principles of democracy - the right for opinion, freedom of speech, and the belief that arguments give rise for broader understanding of world around us, including history.
In no way did Irving in his lecturers or writings ever encourage any hatred or violence towards any group of society, he just thought that the gas chambers in Holocaust did not exist. He was wrong, of course, but there should be sufficient evidence to prove that, without having to lock him up. The very basis of democratic society is built on the premise that there are no dogmas and everything can and even should be doubted. Were it not so, we would still know for sure that god exists and anybody denying that would be jailed.
The fact that there are 11 countries with laws against Holocaust denial (Austria, Belgium, Czech Republic, France, Germany, Isreal, Lithuania, Poland, Romania, Slovakia, Switzerland), all of them democratic states, also mocks other countries' attempts to explain the publishing of the Mohammad cartoons as a freedom granted by the very cornerstones of democratic philosophy. If we want to promote freedom of speech, we have to do so consistently. So far these 11 countries are undermining this effort. It is time the laws against denying the Holocaust are scrapped for the benefit of freer world.
Wednesday, February 08, 2006
Palts returns to business
Former (in)famous mayor of Tallinn and the minister of finance of Estonia, Tõnis Palts has announced his resignation from Tallinn City Council to head "large investement projects outside Estonia".
Tõnis Palts entered politics after succesful sale of his local mobile network company to Tele2. He was often criticised for trying to lead public sector as if it was his personal firm. It will now be interesting to see how successful will be his return to business.
Tõnis Palts entered politics after succesful sale of his local mobile network company to Tele2. He was often criticised for trying to lead public sector as if it was his personal firm. It will now be interesting to see how successful will be his return to business.
Tuesday, February 07, 2006
Tulumaksu vähendamisest
Peaministri ideed alandada üksikisiku tulumaks 18%-le on nüüd toetama asunud ka teised arvamusliidrid.
Kõigepealt sekundeeris Ansipile Tõnis Palts, kes oma ajaveebis avaldas arvamust, et "Suurendades tubakatoodete aktsiisi vähendame nende kasutamist, suurendades tulumaksu vähendame efektiivsust ja vastupidi." Ehk siis tulu teenime on midagi, mida ei peaks maksustamisega piirama.
Eile liitus mõttevahetusega ka Jaan Kaplinski, kes leidis, et tulumaksu alandamisega "propageeritakse tegelikult edasi laenudele ja välisinvesteeringutele toetuvat majanduskasvu". Õige, Jaan! Erinevad majandusuuringud on ka näidanud, et välisinvesteeringute maht on väga tihedalt seotud riigi majanduskasvuga. Eraldi küsimus on, kuidas seda tekkivat rikkust jaotama peaks, aga majanduskasv iseenesest on kindlasti positiivne.
Lisaks toetavat tulumaksu alandamine ka "madalatel tööjõukuludel baseeruvat majandusmudelit. Mudelit, mis soosib vahendustegevust, spekuleerimist ja kinnisvaraäri." Esiteks on muidugi spekuleerimine ja kinnisvaraäri ühed kõige vähem tööjõumahukad tegevused üldse, niiet madal üksikisiku tulumaks neid väga ei puuduta ja seega pole nad näidetena kuigi asjakohased. Madalate tööjõukulude osas on Kaplinskil muidugi õigus -- kui tööjõukulusid maksude arvelt vähendada, siis saavad suhtelise eelise tööjõumahukad valdkonnad. Hakatakse eelistama kulutusi tööjõule investeeringutele tootmisvahenditesse. Palgatakse rohkem inimesi ja väheneb tööpuudus või tõusevad palgad. Huvitav, et sotsiaaldemokraatlik Kaplinski sellele sõrgu vastu ajab.
Kuid järgmisest lausest selgub ka Kaplinski teine mure: "Samas loobutakse riigieelarve tuludest, millega toetada ja stimuleerida ... uute teadmiste ja väärtuste loomist." Mure sellepärast, et raha, mida ei kuluta riik, kulutavad inimesed ning kulutavad muidugi valesti. Kuid lahendus sellele ei ole jätkata töö maksustamist vaid teenida riigieelarvesse raha läbi muude maksude tõstmise. Kindlasti peaks meie luksusliku autopargi pärast muretsevale Kaplinskile sobima luksukaupade ja -teenuste kõrgem maksustamine või hoopis kõrgemad maksud ebatervislikule toidule. Kui meie mureks on, et riik (mitte valitsus vaid kogu riik) kulutab liiga palju tarbimisele ja liiga vähe investeermisele, siis peaks ka maksupoliitilised ettepanekud seda toetama. Ettevõtte tulumaksu tasumise tulevikku lükkamine oli samm selles suunas ettevõtluse poolel, sama võiks teha ka inimestega -- ärgem maksustame tulu teenimist, vaid selle kulutamist!
Rõõm tõdeda, et nii erinevad poliitilised jõud on nõustunud, et tulumaksu vähendamine on kasulik töötajatele, suurendab välisinvesteeringuid ja elavdab majandust.
Kõigepealt sekundeeris Ansipile Tõnis Palts, kes oma ajaveebis avaldas arvamust, et "Suurendades tubakatoodete aktsiisi vähendame nende kasutamist, suurendades tulumaksu vähendame efektiivsust ja vastupidi." Ehk siis tulu teenime on midagi, mida ei peaks maksustamisega piirama.
Eile liitus mõttevahetusega ka Jaan Kaplinski, kes leidis, et tulumaksu alandamisega "propageeritakse tegelikult edasi laenudele ja välisinvesteeringutele toetuvat majanduskasvu". Õige, Jaan! Erinevad majandusuuringud on ka näidanud, et välisinvesteeringute maht on väga tihedalt seotud riigi majanduskasvuga. Eraldi küsimus on, kuidas seda tekkivat rikkust jaotama peaks, aga majanduskasv iseenesest on kindlasti positiivne.
Lisaks toetavat tulumaksu alandamine ka "madalatel tööjõukuludel baseeruvat majandusmudelit. Mudelit, mis soosib vahendustegevust, spekuleerimist ja kinnisvaraäri." Esiteks on muidugi spekuleerimine ja kinnisvaraäri ühed kõige vähem tööjõumahukad tegevused üldse, niiet madal üksikisiku tulumaks neid väga ei puuduta ja seega pole nad näidetena kuigi asjakohased. Madalate tööjõukulude osas on Kaplinskil muidugi õigus -- kui tööjõukulusid maksude arvelt vähendada, siis saavad suhtelise eelise tööjõumahukad valdkonnad. Hakatakse eelistama kulutusi tööjõule investeeringutele tootmisvahenditesse. Palgatakse rohkem inimesi ja väheneb tööpuudus või tõusevad palgad. Huvitav, et sotsiaaldemokraatlik Kaplinski sellele sõrgu vastu ajab.
Kuid järgmisest lausest selgub ka Kaplinski teine mure: "Samas loobutakse riigieelarve tuludest, millega toetada ja stimuleerida ... uute teadmiste ja väärtuste loomist." Mure sellepärast, et raha, mida ei kuluta riik, kulutavad inimesed ning kulutavad muidugi valesti. Kuid lahendus sellele ei ole jätkata töö maksustamist vaid teenida riigieelarvesse raha läbi muude maksude tõstmise. Kindlasti peaks meie luksusliku autopargi pärast muretsevale Kaplinskile sobima luksukaupade ja -teenuste kõrgem maksustamine või hoopis kõrgemad maksud ebatervislikule toidule. Kui meie mureks on, et riik (mitte valitsus vaid kogu riik) kulutab liiga palju tarbimisele ja liiga vähe investeermisele, siis peaks ka maksupoliitilised ettepanekud seda toetama. Ettevõtte tulumaksu tasumise tulevikku lükkamine oli samm selles suunas ettevõtluse poolel, sama võiks teha ka inimestega -- ärgem maksustame tulu teenimist, vaid selle kulutamist!
Rõõm tõdeda, et nii erinevad poliitilised jõud on nõustunud, et tulumaksu vähendamine on kasulik töötajatele, suurendab välisinvesteeringuid ja elavdab majandust.
Monday, January 30, 2006
Ironies of current capitalism
It has been more than a month since my last post. Happy new year to everybody.
Couple of years ago Swedish management gurus Riddersrale and Nordström stated that Marx has returned in an unexpected way. Firstly, that it is the employees who nowadays own the most productive asset of almost any industry - brains. Secondly, the employees also are (through pension funds) large shareholders of world's largest companies.
Now Brad Setser talks about other ironies of current world in his blog. Like that the American economy is run by money from Chinese communists, who also happen to be world's largest real-estate speculators. Some thought-provoking reading.
Couple of years ago Swedish management gurus Riddersrale and Nordström stated that Marx has returned in an unexpected way. Firstly, that it is the employees who nowadays own the most productive asset of almost any industry - brains. Secondly, the employees also are (through pension funds) large shareholders of world's largest companies.
Now Brad Setser talks about other ironies of current world in his blog. Like that the American economy is run by money from Chinese communists, who also happen to be world's largest real-estate speculators. Some thought-provoking reading.
Subscribe to:
Posts (Atom)
