Tänases Postimehes kirjutab Sampo Panga investeeringute juht Rasmus Pikkani väärt arvamusloo, kus analüüsib Eesti majanduskasvu ja kummutab müüti majandusmullist, mis kohe-kohe lõhkema hakkab.
Oma arutlustes juhib tähelepanu kolmele faktile:
1. Kuna Eesti nominaalne majanduskasv (mis sisaldab ka hindade kasvu) ületab palgakasvu 5-6 protsendipunkti võrra, on palgakasv igati põhjendatud ja meie konkurentsivõime (mõõdetuna toodetud lisaväärtuse suhe tööjõukulusse) kasvab.
2. Vaatamata sellele, et Eesti on laenanud välismaalt 172 miljardit krooni, on Eesti ka välja laenanud 130 miljardit, ehk meie neto positsioon ei ole sugugi halb. Isegi kui liita sellele 162 miljardit krooni muid välisinvesteeringuid ja lahutada meie välisinvesteeringud 29 miljardit, moodustab meie välismaalt saadud raha eba-olulise osa GDP-st.
3. On levinud veendumus, et nii kiire kasv ei saa kesta ja lõpeb varem või hiljem mulli lõhkemisega. Aga miks? On ju Hiina suutnud 3 aastakümmet kasvada rohkem kui 10% aastas.
Pikkani artiklis on igat teemat selgitatud laiemalt, niiet soovitan kõigil seda lugeda. Üks paremaid majandusanalüüse, mida viimastel aegadel Eesti ajakirjandusest lugeda on saanud.
Thursday, September 28, 2006
Wednesday, September 27, 2006
Kilk ja Werol kaks kuud hiljem
Eilses Päevalehes avaldavad Rein Kilk ja AS Werol Tehased juht Robert Närska, et selle majandusaasta (mis lõppes 31. juulil) lõpetab Werol kasumis. Kui aasta alguses prognoosis Närska 10 miljoni kroonist kasumit, siis Kilk ütleb ajalehele, et Närska prognoositud kasum jäi küll loodetust väiksemaks, kuid siiski võib juba kasumist rääkida.
Ise-enesest tore uudis nii Kilgile, Eesti põllumeestele kui majandusele tervikuna. Imelikuks teeb selle aga asjaolu, et 4 kuud tagasi taotles Kilk (läbi inkassofirma) alalise maksejõuetuse tõttu Weroli pankrotti ja Robert Närska kinnitas vaid 2 kuud tagasi kohtusaalis, et ettevõtte tegevus ei ole jätkusuutlik, tema varad on vähem väärt kui kohustused ning parim lahendus oleks firma tegevuse lõpetamine ja varade müük.
Tuleb ainult tunda heameelt, et tollal leidus tarku inimesi, eesotsas kohtunik Zakaria Nemsidsveridzega, kes leidisid, et olukord pole lootusetu ja Werolile tuleb anda veel üks võimalus.
Ise-enesest tore uudis nii Kilgile, Eesti põllumeestele kui majandusele tervikuna. Imelikuks teeb selle aga asjaolu, et 4 kuud tagasi taotles Kilk (läbi inkassofirma) alalise maksejõuetuse tõttu Weroli pankrotti ja Robert Närska kinnitas vaid 2 kuud tagasi kohtusaalis, et ettevõtte tegevus ei ole jätkusuutlik, tema varad on vähem väärt kui kohustused ning parim lahendus oleks firma tegevuse lõpetamine ja varade müük.
Tuleb ainult tunda heameelt, et tollal leidus tarku inimesi, eesotsas kohtunik Zakaria Nemsidsveridzega, kes leidisid, et olukord pole lootusetu ja Werolile tuleb anda veel üks võimalus.
Monday, September 25, 2006
Edgar, kurat! Demokraatiat ära puutu!
Kui üldiselt valitseb Eesti poliitikas arusaam, et demokraatia alustalasid vähemalt avalikult kõigutama ei minda, siis Savisaar kaldub aeg-ajalt seda piiri ületama.
Viimatine suurem üle-astumine meenub kohalike valimiste päevist, kus keeldu valimispäeval reklaami teha rikkusid linnapildis K-kohukese postrid. Nüüd on Savisaar läinud Riigikohtu kallale. Eestis kehtib põhiseaduse alusel võimude lahususe printsiip ja kohtuvõimu iseseisvus on seni olnud suhteliselt tugev. Igasugused avaldused mõne valitsuse ministri poolt, mis enne riigikohtu otsust süüdistavad kohtunikke erapoolikuses, on selge püüd kohut mõjutada ja seega põhiseaduse vastased. Kui Savisaarel on tõesti põhjust arvata, et Märt Rask langetab otsuseid tuginedes oma kunagisele erakondlikule kuuluvusele, on probleem märksa tõsisem, kui antud otsus valijameeste kohta. See paneb kahtluse alla kogu Eesti kohtusüsteemi ja seega Eesti demokraatia toimimise põhimõtted. Seetõttu peaks Savisaar esitama konkreetsed põhjendused oma väitele, mis tugineksid Riigikohtu tehtud (valedele) otsustele, mitte prognoosile tulevaste otsuste kohta.
Just selliste esinemiste pärast, kus täielikult sülitatakse demokraatia põhimõtete peale, on Keskerakonna ja Savisaare edu Eestile ohtlik. Maailma ja meie enda riigi ajalugu on korduvalt näidanud, et rahva uinumine demokraatia kaitsmisel lõpeb alati selle rahva anastamisega. Kodanik, ole valvel!
Viimatine suurem üle-astumine meenub kohalike valimiste päevist, kus keeldu valimispäeval reklaami teha rikkusid linnapildis K-kohukese postrid. Nüüd on Savisaar läinud Riigikohtu kallale. Eestis kehtib põhiseaduse alusel võimude lahususe printsiip ja kohtuvõimu iseseisvus on seni olnud suhteliselt tugev. Igasugused avaldused mõne valitsuse ministri poolt, mis enne riigikohtu otsust süüdistavad kohtunikke erapoolikuses, on selge püüd kohut mõjutada ja seega põhiseaduse vastased. Kui Savisaarel on tõesti põhjust arvata, et Märt Rask langetab otsuseid tuginedes oma kunagisele erakondlikule kuuluvusele, on probleem märksa tõsisem, kui antud otsus valijameeste kohta. See paneb kahtluse alla kogu Eesti kohtusüsteemi ja seega Eesti demokraatia toimimise põhimõtted. Seetõttu peaks Savisaar esitama konkreetsed põhjendused oma väitele, mis tugineksid Riigikohtu tehtud (valedele) otsustele, mitte prognoosile tulevaste otsuste kohta.
Just selliste esinemiste pärast, kus täielikult sülitatakse demokraatia põhimõtete peale, on Keskerakonna ja Savisaare edu Eestile ohtlik. Maailma ja meie enda riigi ajalugu on korduvalt näidanud, et rahva uinumine demokraatia kaitsmisel lõpeb alati selle rahva anastamisega. Kodanik, ole valvel!
Thursday, September 21, 2006
Ma ei kirjutanud Savisaare pealt maha, ausalt!
Kui kirjutan öösel blogi ja loen järgmisel päeval väga sarnaseid mõtteid ajalehes Edgar Savisaare sulest, tekib mul arusaadavalt mure oma maailmavaate kujunemise pärast. Aga maha ma ei kirjutanud, ausõna. Jõudsin ise sama järelduseni, mis Savisaar: "Mis aga Ilvesesse puutub, siis rohkem kui keskpärast presidenti, vajab Eesti võimekat välispoliitilist esindajat."
Ilvese välispoliitilisele rollile mõeldes soovitan ka lugeda viimast Diplomaatiat, kellele kätte satub (netis seda paraku ei ole). Seal analüüsib Ilves väga sisukalt maailmapoliitika mõju Eestile.
Ilvese välispoliitilisele rollile mõeldes soovitan ka lugeda viimast Diplomaatiat, kellele kätte satub (netis seda paraku ei ole). Seal analüüsib Ilves väga sisukalt maailmapoliitika mõju Eestile.
Miks Rüütel võiks siiski saada presidendiks?
Laupäeval valitakse tõenäoliselt Eestile järgmine president. Või valitakse ta valimata jätta.
Kuna mulle meeldib ikka põhjendatud argumentatsioon, siis proovisin uurida, miks peaksid valijamehed Rüütlit valima.
Rüütli toetuseks meediast just eriti palju kiitvat ei leia. Meenub Reiljan, kes on kiitnud istuva presidendi lahkust ja rahvameelsust, sõbralikkust ja pehmust, aga ühtki korralikku selgitust Rüütli tugevustest küll meelde ei tule. Samas tuleb tõdeda, et meedia pole ka just päris erapooletuna välja paistnud. Vaatasin siis Rüütlit toetavate erakondade kodulehti.
Eestimaa Rahvaliidu kodulehelt leiab küll 20 punkti, mida Rüütel presidendina oluliseks peab, aga seda, miks tema on parem kandidaat kui Ilves või miks ta üldse hea kandidaat on, ei leia.
Rahvaliidu noorteorganisatsiooni leht on küll oma toetuses konkreetsem ja selgem, kuid ainsa põhjusena, miks Rüütlit toetada suudavad nad välja tuua tema kogemuse. Nõrk.
Ilmselgelt puudub Rahvaliidul selgus, miks nad ikkagi Arnold Rüütlit toetavad.
Keskerakonna inimesed ei pea Rüütli toetamist üldse oluliseks - leheküljel ringisurfates ei paista kuskilt, keda partei presidendina eelistab. Hämmastav.
Täiesti kummaline, et presidendikandidaati toetavate erakondade lehekülgedelt ei ole võimalik leida ühtki sisulist põhjendust Rüütli valimise poolt. Ei jäta just kampaaniast eriti usaldusväärset muljet.
Keskerakonna päästab küll täishäbist nende häälekandja Kesknädal, kus on presidendivalimiste teemat aktiivselt analüüsitud. Selle viimases numbris on 7 artiklit pühendatud selgitamaks, miks Ilves presidendiks ei sobi. Ilves seostatakse kõigi Rüütli kohta avaldatud meediakajastustega, sealjuures üle-eile Kanal2 eetris linastunud sisutühja dokfilmiga. Samuti võrreldakse Tammsaare pargis laupäeval toimuvat Ilvese toetuskontserdit, millegi nii jubedaga kui hiljutised revolutsioonid Ukrainas ja Valgevenes (whats your point, Kn?).
Mõned artiklid on ka Rüütli toetuseks. Näiteks pikk intervjuu Savisaarega, "Laupäeval valib Eesti kodurahu ja vägivalla vahel". Kuid kahjuks ei leia ka sellest artiklist mitte ühtegi selgitust, miks oleks Rüütel hea president (küll aga selgitusi, miks väited, nagu oleks Rüütel vana, Savisaare ja Reiljani poolt juhitav kommar, ei ole piisavad tema riigijuhiks sobivuse kummutamiseks).
Ainsana on Rüütli poolt nõustunud sõna võtma Elmar Sepp. Tuues välja järgmised argumendid:
1) Rüütli presidentuuri ajal on Eesti jõudnud kiireimaisse majandusliku arengu faasi ja tööpuudus on langenud 1,6%-ni. Mnjah, 1,6% on meil küll registreeritud tööpuudus, mida üldiselt ei jälgita. Ja kuidagi imelik tundub ka väide, et "just president Rüütli tark sisepoliitiline tegutsemine ja oskus erimeelsusi tasandades luua majandusele stabiilne kasvupinnas" on tinginud meie majanduse kiire kasvu.
2) Rüütli ajal jõudis Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Fakt jumala õige! Kui suur on siin olnud Rüütli roll on muidugi jälle küsitav. Isiklikult arvan, et üsna tühine. Euroopa Liidu poolt hääletama ta vist ikka veidi maa-rahvast kannustas ja see võis olla üldiselt euro-skeptilise kontigendi veenmisel olla üsna oluline aspekt. Ehk Rüütel aitas meil endal EL-i astuda, tema panus selleks, et meid sinna ka vastu võetaks, oli küll tõenäoliselt olematu.
3) Kolmandaks tuleb argument selle kohta, et Rüütlil on sarnane saatus paljude eestlastega (?) ja et ta oleks võinud oma Nõuka-aegsel positsioonil ikka Eestimaa täitsa tuksi keerata, aga ei teinud seda. No, tubli mees! Aitäh!
Üsna tähelepanuväärne on, et Eesti kahe suurima erakonna liikmetest toob oma presidendikandidaadi toetuseks mingeid argumente välja ainult Elmar Sepp. Tundub tõesti, justkui kardaksid Rahvaliit ja Keskerakond ennast Rüütliga siduda ja mingigi toetuse avaldamiseks lükatakse püünele kloun, kelle kohta saab alati öelda: "ta tegi ju ainult nalja".
Elmar Sepa argumendiks on, et President, kelle ajal on Eesti saavutanud läbi aegade suurima majanduskasvu ning astunud Euroopa Liitu ja NATO-sse, peab olema hea riigijuht. Ma ei nõustu selle väitega, sest ei suuda leida ühtki tegevust, mida Rüütel oleks nende saavutuste heaks teinud (v.a. mainitud EL-i promo). Samas, tuleb tõdeda, et kui sellised majandus- ja välispoliitilised suursaavutused saavad toimuda tõepoolest presidentist sõltumatult, siis on tegemist ikka täitsa mõttetu ametikohaga.
Sellest lähtuvalt pean tunnistama, et võib-olla oleks Eestile siiski parem kui presidendiks ei saaks TH Ilves, saagu või Rüütel. Ilvese (välis)politiiline kapasiteet võimaldaks tal täita kindlasti olulisemaid ja Eestit rohkem edasi aitavaid rolle. Mitte, et Euroopa parlamendi liikme koht seda oleks, aga järgmiste Riigikogu valimiste järel võiks olla ta üks olulisemaid jõude juhtimaks KeRa-vaba poliitikat.
Kuna mulle meeldib ikka põhjendatud argumentatsioon, siis proovisin uurida, miks peaksid valijamehed Rüütlit valima.
Rüütli toetuseks meediast just eriti palju kiitvat ei leia. Meenub Reiljan, kes on kiitnud istuva presidendi lahkust ja rahvameelsust, sõbralikkust ja pehmust, aga ühtki korralikku selgitust Rüütli tugevustest küll meelde ei tule. Samas tuleb tõdeda, et meedia pole ka just päris erapooletuna välja paistnud. Vaatasin siis Rüütlit toetavate erakondade kodulehti.
Eestimaa Rahvaliidu kodulehelt leiab küll 20 punkti, mida Rüütel presidendina oluliseks peab, aga seda, miks tema on parem kandidaat kui Ilves või miks ta üldse hea kandidaat on, ei leia.
Rahvaliidu noorteorganisatsiooni leht on küll oma toetuses konkreetsem ja selgem, kuid ainsa põhjusena, miks Rüütlit toetada suudavad nad välja tuua tema kogemuse. Nõrk.
Ilmselgelt puudub Rahvaliidul selgus, miks nad ikkagi Arnold Rüütlit toetavad.
Keskerakonna inimesed ei pea Rüütli toetamist üldse oluliseks - leheküljel ringisurfates ei paista kuskilt, keda partei presidendina eelistab. Hämmastav.
Täiesti kummaline, et presidendikandidaati toetavate erakondade lehekülgedelt ei ole võimalik leida ühtki sisulist põhjendust Rüütli valimise poolt. Ei jäta just kampaaniast eriti usaldusväärset muljet.
Keskerakonna päästab küll täishäbist nende häälekandja Kesknädal, kus on presidendivalimiste teemat aktiivselt analüüsitud. Selle viimases numbris on 7 artiklit pühendatud selgitamaks, miks Ilves presidendiks ei sobi. Ilves seostatakse kõigi Rüütli kohta avaldatud meediakajastustega, sealjuures üle-eile Kanal2 eetris linastunud sisutühja dokfilmiga. Samuti võrreldakse Tammsaare pargis laupäeval toimuvat Ilvese toetuskontserdit, millegi nii jubedaga kui hiljutised revolutsioonid Ukrainas ja Valgevenes (whats your point, Kn?).
Mõned artiklid on ka Rüütli toetuseks. Näiteks pikk intervjuu Savisaarega, "Laupäeval valib Eesti kodurahu ja vägivalla vahel". Kuid kahjuks ei leia ka sellest artiklist mitte ühtegi selgitust, miks oleks Rüütel hea president (küll aga selgitusi, miks väited, nagu oleks Rüütel vana, Savisaare ja Reiljani poolt juhitav kommar, ei ole piisavad tema riigijuhiks sobivuse kummutamiseks).
Ainsana on Rüütli poolt nõustunud sõna võtma Elmar Sepp. Tuues välja järgmised argumendid:
1) Rüütli presidentuuri ajal on Eesti jõudnud kiireimaisse majandusliku arengu faasi ja tööpuudus on langenud 1,6%-ni. Mnjah, 1,6% on meil küll registreeritud tööpuudus, mida üldiselt ei jälgita. Ja kuidagi imelik tundub ka väide, et "just president Rüütli tark sisepoliitiline tegutsemine ja oskus erimeelsusi tasandades luua majandusele stabiilne kasvupinnas" on tinginud meie majanduse kiire kasvu.
2) Rüütli ajal jõudis Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Fakt jumala õige! Kui suur on siin olnud Rüütli roll on muidugi jälle küsitav. Isiklikult arvan, et üsna tühine. Euroopa Liidu poolt hääletama ta vist ikka veidi maa-rahvast kannustas ja see võis olla üldiselt euro-skeptilise kontigendi veenmisel olla üsna oluline aspekt. Ehk Rüütel aitas meil endal EL-i astuda, tema panus selleks, et meid sinna ka vastu võetaks, oli küll tõenäoliselt olematu.
3) Kolmandaks tuleb argument selle kohta, et Rüütlil on sarnane saatus paljude eestlastega (?) ja et ta oleks võinud oma Nõuka-aegsel positsioonil ikka Eestimaa täitsa tuksi keerata, aga ei teinud seda. No, tubli mees! Aitäh!
Üsna tähelepanuväärne on, et Eesti kahe suurima erakonna liikmetest toob oma presidendikandidaadi toetuseks mingeid argumente välja ainult Elmar Sepp. Tundub tõesti, justkui kardaksid Rahvaliit ja Keskerakond ennast Rüütliga siduda ja mingigi toetuse avaldamiseks lükatakse püünele kloun, kelle kohta saab alati öelda: "ta tegi ju ainult nalja".
Elmar Sepa argumendiks on, et President, kelle ajal on Eesti saavutanud läbi aegade suurima majanduskasvu ning astunud Euroopa Liitu ja NATO-sse, peab olema hea riigijuht. Ma ei nõustu selle väitega, sest ei suuda leida ühtki tegevust, mida Rüütel oleks nende saavutuste heaks teinud (v.a. mainitud EL-i promo). Samas, tuleb tõdeda, et kui sellised majandus- ja välispoliitilised suursaavutused saavad toimuda tõepoolest presidentist sõltumatult, siis on tegemist ikka täitsa mõttetu ametikohaga.
Sellest lähtuvalt pean tunnistama, et võib-olla oleks Eestile siiski parem kui presidendiks ei saaks TH Ilves, saagu või Rüütel. Ilvese (välis)politiiline kapasiteet võimaldaks tal täita kindlasti olulisemaid ja Eestit rohkem edasi aitavaid rolle. Mitte, et Euroopa parlamendi liikme koht seda oleks, aga järgmiste Riigikogu valimiste järel võiks olla ta üks olulisemaid jõude juhtimaks KeRa-vaba poliitikat.
Monday, September 18, 2006
Savisaare toetus laevandusele
Äripäev kirjutab, et "Neljapäeval võttis valitsus vastu põhimõttelise otsuse hakata toetama laevandust". 2007. aastal läheb laevanduse toetusesse 30 miljonit krooni, aastal 2010 aga juba 209 miljonit krooni.
Ainus põhjus Savisaare poolt oli, et kuna mujal Euroopas laevandust toetatakse, siis me ei tohiks jätta oma ettevõtteid kehvemasse konkurentsisituatsiooni. Väga halb ja mitte-usutav põhjendus. Esiteks, Eesti juba toetab laevandust subsideerides regulaarühendust saartega. See on vajalik samm, et võimaldada aktiivne inimeste ja kaupade liikumine saartele. Kui tahame, et inimesed saartel elaksid, siis tuleb seda riigil toetada, vastasel juhul oleks saartele minek liiga kallis.
Miks aga toetada laevandust kui sellist? Seda enam et mille jaoks konkreetselt raha vaja on ja kuhu seda pannakse pole veel otsustatud. Kindlasti pole mõtet laevandus toetada, ainult sellepärast, et teised seda teevad. Sama hästi võiks öelda otse, et muudes riikides on laevafirmadel soojad sidemed korrumpeerunud poliitikutega, olgu ka meil.
Laevanduse toetamine võib olla vajalik, aga mitte vajalikum kui igasugu muu äritegevuse toetamine. Ehk see 30 - 209 miljonit tuleks suunata üldise ärikeskkonna parandamisele, võib-olla ka infrastruktuuri arendamisele, mitte aga ühe valdkonna selektiivsele põhjendamata toeamisele.
Ainus põhjus Savisaare poolt oli, et kuna mujal Euroopas laevandust toetatakse, siis me ei tohiks jätta oma ettevõtteid kehvemasse konkurentsisituatsiooni. Väga halb ja mitte-usutav põhjendus. Esiteks, Eesti juba toetab laevandust subsideerides regulaarühendust saartega. See on vajalik samm, et võimaldada aktiivne inimeste ja kaupade liikumine saartele. Kui tahame, et inimesed saartel elaksid, siis tuleb seda riigil toetada, vastasel juhul oleks saartele minek liiga kallis.
Miks aga toetada laevandust kui sellist? Seda enam et mille jaoks konkreetselt raha vaja on ja kuhu seda pannakse pole veel otsustatud. Kindlasti pole mõtet laevandus toetada, ainult sellepärast, et teised seda teevad. Sama hästi võiks öelda otse, et muudes riikides on laevafirmadel soojad sidemed korrumpeerunud poliitikutega, olgu ka meil.
Laevanduse toetamine võib olla vajalik, aga mitte vajalikum kui igasugu muu äritegevuse toetamine. Ehk see 30 - 209 miljonit tuleks suunata üldise ärikeskkonna parandamisele, võib-olla ka infrastruktuuri arendamisele, mitte aga ühe valdkonna selektiivsele põhjendamata toeamisele.
Sunday, September 10, 2006
Greg Mankiw Eesti majandusest
Mõned päevad tagasi kirjutas maailma üks tunnustatuimaid majandusblogijaid Greg Manikw Eesti majandusimest. Hea lugemine. Lugege kindlasti kommentaare, mis on antud ja vaadake ka blogisid, mis on sellele sissekandele linkinud.
Mart Laar on suutnud ennast uskumatult hästi maailma liberaalse maailmavaate pooldajate hulgas promoda kui üks juhtivaid majandusgurusid.
Mart Laar on suutnud ennast uskumatult hästi maailma liberaalse maailmavaate pooldajate hulgas promoda kui üks juhtivaid majandusgurusid.
Thursday, September 07, 2006
Priimäe moraalikoodeks noortele
Tänases Päevalehes teeb Linnar Priimägi põhjaliku, ülevaate erinevatest "kultuuri mõtestamise põhikategooriatest". Alates Piiblist kuni Harvardi proffessori Lawrence'ini. Sellele tuginedes püüab Priimägi tuletada tänastele noortele sobivat moraalikoodeksit. Igati tervitatav ettevõtmine, sest Eesti hariduselu vajab lisaks õppeprogrammi koostamisele kindlasti ka laiemat arutelu selle üle, mida peaksid haridusteel omandatama ja kuidas. Hariduse eesmärk ei saa olla ainult faktide õppimine ja analüüsivõime arendamine, vaid kindlasti ka väärtushinnangute kasvatamine.
Samas ei ole ma põrmugi nõus Priimäe järeldusega, et tänapäeva noortel on puudu säravatest eeskujudest. Ta väidab, et "Teine voorus, mis tuleks 21. sajandi algul kanda moraali punasesse raamatusse, on julgus ehk vanamoodsalt öeldes vaprus. ... Vaprus on kangelaslikkuse kauneim omadus. Kuid kuhu on jäänud meie aja kangelased?" Ning tõdedes, et tänapäeval puuduvad noortel õiged eeskujud, ülistab Lääne-Euroopa ajalugu, kus "Makedoonia Aleksander on oma eeskujuga üles kasvatanud 40 põlve eurooplasi!"
Kuid mida tähelepanuväärset tegi Makedoonia Aleksander? Ta võttis oma isalt üle edukalt toimiva Rooma riigi juhtimise. Oma lühikese valitsusaja jooksul vallutas ära pool maailma, viies sellega Rooma riigi punkti, kus seda ei suutnud keegi (peale tema) juhtida. Pärast Makedoonia Aleksandri surma enamik vallutatud piirkondadest eraldus Roomast ja algas Rooma riigi allakäik. Tuli, nägi, võitis! Aga ei loonud ega arendanud midagi püsivat.
Just see ongi selliste "kaanetüdrukutest" kangelaste eeskujuks võtmise oht, et eelistatakse üksikut edulugu loomisele ja stabiilsele arengule. Kõige paremini on sellest kirjutanud Jim Collins oma juhtimisteooria raamatus "Good to Great", millest on kokkuvõte ilmunud Harvard Business Review artiklis millalgi 2001. aastal ja kordusena 2005.a. juuli numbris. Jim Collins on analüüsinud Ameerika ettevõtteid, kes on suutnud tõusta keskpärasusest tippu ja sinna püsima jäänud. Ühe olulisema komponendina toob ta välja Level 5 juhi - s.o. juhi kelle puhul tugev proffessionaalne tahe on seotud erakordse isikliku tagasihoidlikkusega. Kui Level 4 juht (Makedoonia Aleksander?) leiab, et ettevõtte kokkuvarisemine pärast tema lahkumist tõestab ta asendamatuid juhtimisoskusi, siis Level 5 juht saab suurimat rahulolu, kui ta pensionärina võib uhkusega viidata maailma juhtivale firmale ja öelda "Kunagi ma töötasin seal!" Kui üks tahab särada, siis teine tahab luua.
Collinsi on toonud hulganisti näiteid ja võrdlusi erinevatest juhtidest, nii et kui keegi kahtleb, kas tagasihoidlikkusel on äris kohta, siis see raamat annab hulganisti kinnitust, et see on lausa möödapääsmatu. Ja kui keegi tahab oma väärtushinnanguid juhtimiskirjanduse asemel ilukirjandusega arendada, siis soovitan Priimäe viidatud "Punase ja musta" asemel kindlasti Tolstoi "Sõda ja rahu". Seal on pikalt arutletud üksikisiku ja ühiskonna rolli üle ajaloosündmuste käigus ja jõutud järeldusele, et igasugu Napoleonid ja Aleksandrid on kõigest mingi epohhi sümbolid. Pealegi on see ka märksa parem raamat kui "Punane ja must".
Seega olen ma vastu Priimäe seatud eesmärgile, et meie kõige olulisem noorsootööprogramm on suure eeskuju puudumise likvideerimine. Või vähemalt selle eeskuju loomine kaanetüdrukute kujul. Pigem peaks noortele õpetama, et edu tuleb koostööst, avatusest, usaldusest ja järjekindlusest. Ehk vana mõttetera "Sa võid kõike saavutada, tingimusel, et sa oled nõus tunnustuse selle eest jätma teistele."
Samas ei ole ma põrmugi nõus Priimäe järeldusega, et tänapäeva noortel on puudu säravatest eeskujudest. Ta väidab, et "Teine voorus, mis tuleks 21. sajandi algul kanda moraali punasesse raamatusse, on julgus ehk vanamoodsalt öeldes vaprus. ... Vaprus on kangelaslikkuse kauneim omadus. Kuid kuhu on jäänud meie aja kangelased?" Ning tõdedes, et tänapäeval puuduvad noortel õiged eeskujud, ülistab Lääne-Euroopa ajalugu, kus "Makedoonia Aleksander on oma eeskujuga üles kasvatanud 40 põlve eurooplasi!"
Kuid mida tähelepanuväärset tegi Makedoonia Aleksander? Ta võttis oma isalt üle edukalt toimiva Rooma riigi juhtimise. Oma lühikese valitsusaja jooksul vallutas ära pool maailma, viies sellega Rooma riigi punkti, kus seda ei suutnud keegi (peale tema) juhtida. Pärast Makedoonia Aleksandri surma enamik vallutatud piirkondadest eraldus Roomast ja algas Rooma riigi allakäik. Tuli, nägi, võitis! Aga ei loonud ega arendanud midagi püsivat.
Just see ongi selliste "kaanetüdrukutest" kangelaste eeskujuks võtmise oht, et eelistatakse üksikut edulugu loomisele ja stabiilsele arengule. Kõige paremini on sellest kirjutanud Jim Collins oma juhtimisteooria raamatus "Good to Great", millest on kokkuvõte ilmunud Harvard Business Review artiklis millalgi 2001. aastal ja kordusena 2005.a. juuli numbris. Jim Collins on analüüsinud Ameerika ettevõtteid, kes on suutnud tõusta keskpärasusest tippu ja sinna püsima jäänud. Ühe olulisema komponendina toob ta välja Level 5 juhi - s.o. juhi kelle puhul tugev proffessionaalne tahe on seotud erakordse isikliku tagasihoidlikkusega. Kui Level 4 juht (Makedoonia Aleksander?) leiab, et ettevõtte kokkuvarisemine pärast tema lahkumist tõestab ta asendamatuid juhtimisoskusi, siis Level 5 juht saab suurimat rahulolu, kui ta pensionärina võib uhkusega viidata maailma juhtivale firmale ja öelda "Kunagi ma töötasin seal!" Kui üks tahab särada, siis teine tahab luua.
Collinsi on toonud hulganisti näiteid ja võrdlusi erinevatest juhtidest, nii et kui keegi kahtleb, kas tagasihoidlikkusel on äris kohta, siis see raamat annab hulganisti kinnitust, et see on lausa möödapääsmatu. Ja kui keegi tahab oma väärtushinnanguid juhtimiskirjanduse asemel ilukirjandusega arendada, siis soovitan Priimäe viidatud "Punase ja musta" asemel kindlasti Tolstoi "Sõda ja rahu". Seal on pikalt arutletud üksikisiku ja ühiskonna rolli üle ajaloosündmuste käigus ja jõutud järeldusele, et igasugu Napoleonid ja Aleksandrid on kõigest mingi epohhi sümbolid. Pealegi on see ka märksa parem raamat kui "Punane ja must".
Seega olen ma vastu Priimäe seatud eesmärgile, et meie kõige olulisem noorsootööprogramm on suure eeskuju puudumise likvideerimine. Või vähemalt selle eeskuju loomine kaanetüdrukute kujul. Pigem peaks noortele õpetama, et edu tuleb koostööst, avatusest, usaldusest ja järjekindlusest. Ehk vana mõttetera "Sa võid kõike saavutada, tingimusel, et sa oled nõus tunnustuse selle eest jätma teistele."
Tuesday, September 05, 2006
Tarmo Kõuts asendusteenistusest
Viitseadmiral Tarmo Kõuts teeb tänases Postimehes väärt ettepaneku, kutsuda usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldujad seadusega ettenähtud asendusteenistusse ja luua nende põhjal päästetöödel kasutatav üksus. See vabastaks ajateenijad ja kutselised kaitseväelased päästetöödel osalemisest oma põhitegevuse arvelt. Kõuts juhib tähelepanu sellele, et vaatamata asendusteenistuse olemasolule Eesti seadusandluses, pole aastatel 1997 kuni 2006 sinna saadetud ühtki noormeest.
Samas peaks aga Kõuts minema ühe sammu edasi. Nagu viitseadmiral isegi mainib, kohustab põhiseadus kõiki kodanikke osa võtma riigikaitsest. Seega ei näe ma põhjust, miks aja- või asendusteenistust rakendada ainult heas füüsilises vormis noormeestele. Asendusteenistuses võiks edukalt osaleda ka neiud ja halvema tervisega noormehed. Nii looduskatastroofide likvideerimisel kui ka tagalateenistuses oleks kasu ka nõrgemate füüsiliste võimetega inimestest.
Selline laiendatud kaitseteenistus võimaldaks õpetada inimesi Eestit kaitsma erinevate meid ohustavate riskide eest, mitte ainult otsese sõjalise agressiooni puhul.
Samas peaks aga Kõuts minema ühe sammu edasi. Nagu viitseadmiral isegi mainib, kohustab põhiseadus kõiki kodanikke osa võtma riigikaitsest. Seega ei näe ma põhjust, miks aja- või asendusteenistust rakendada ainult heas füüsilises vormis noormeestele. Asendusteenistuses võiks edukalt osaleda ka neiud ja halvema tervisega noormehed. Nii looduskatastroofide likvideerimisel kui ka tagalateenistuses oleks kasu ka nõrgemate füüsiliste võimetega inimestest.
Selline laiendatud kaitseteenistus võimaldaks õpetada inimesi Eestit kaitsma erinevate meid ohustavate riskide eest, mitte ainult otsese sõjalise agressiooni puhul.
Thursday, August 17, 2006
Think again, Edgar!
Tänases Päevalehes on taas tõstatatud võõrtööjõu sissetoomise teema. Kuna olen sel teemal oma blogis sõna võtnud, tahan ka nüüd näidata, miks majandusminister Edgar Savisaar on valel teel, kui soovib lubada riiki otsustuskorras ainult kvalifitseeritud tööjõudu.
Neis riikides, kuhu on palju madala kvalifikatsiooniga võõrtöölisi tulnud, arvatakse, et see on üks põhjusi ühiskonna ebavõrdsuse kasvul. Majandus areneb ja tõstab keskmist palka, aga tänu immigrantide tihedale konkurentsile ei jõua palgatõus vähem kvalifitseeritud põliselanikeni.
Savisaare idee lubada riiki ainult spetsialiste tekitaks just vastupidise olukorra - suureneks konkurents kõrgelt haritud intelligentsi hulgas. Konkurents langetaks palkasid suuremat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel ning vähendaks motivatsiooni õppida ja ennast arendada. Samas oleksid madalama taseme töökohad kaitstud konkurentsi eest ja seega seal palgad suhteliselt kõrgemad. Miks peaks keegi hakkama kulutama aega ja raha hariduse peale, kui see tähendaks vaid suuremat võitlust töökoha pärast, kuid mitte (piisavalt) kõrgemat palka?!
Niiet think again, Edgar! Ühiskonnas võrdsuse loomine ei tohi tulla arengu arvelt. Seega jään endiselt oma soovituse juurde panna võõramaalaste tööload oksjonile ja lasta majandusjõududel otsustada, kellest tööjõuturul kõige rohkem puudu on. Samuti tuleks sel juhul suur osa võidust, mida võõrtöölised majandusele toovad, riigikassase.
Neis riikides, kuhu on palju madala kvalifikatsiooniga võõrtöölisi tulnud, arvatakse, et see on üks põhjusi ühiskonna ebavõrdsuse kasvul. Majandus areneb ja tõstab keskmist palka, aga tänu immigrantide tihedale konkurentsile ei jõua palgatõus vähem kvalifitseeritud põliselanikeni.
Savisaare idee lubada riiki ainult spetsialiste tekitaks just vastupidise olukorra - suureneks konkurents kõrgelt haritud intelligentsi hulgas. Konkurents langetaks palkasid suuremat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel ning vähendaks motivatsiooni õppida ja ennast arendada. Samas oleksid madalama taseme töökohad kaitstud konkurentsi eest ja seega seal palgad suhteliselt kõrgemad. Miks peaks keegi hakkama kulutama aega ja raha hariduse peale, kui see tähendaks vaid suuremat võitlust töökoha pärast, kuid mitte (piisavalt) kõrgemat palka?!
Niiet think again, Edgar! Ühiskonnas võrdsuse loomine ei tohi tulla arengu arvelt. Seega jään endiselt oma soovituse juurde panna võõramaalaste tööload oksjonile ja lasta majandusjõududel otsustada, kellest tööjõuturul kõige rohkem puudu on. Samuti tuleks sel juhul suur osa võidust, mida võõrtöölised majandusele toovad, riigikassase.
Wednesday, August 16, 2006
Mu sõber Villu ja mina ka!
Tänases Päevalehe Ärilehes on Villu Zirnask minu ideed toetama asunud. Väga meeldiv! Ükskord me võidame nii-kui-nii!!!
Tuesday, August 15, 2006
Veel Ekspressi kolmest Eestist
Kui Ekspress tahab ennast uuriva ajakirjandusena tõestada, võiks ta viimases numbris avaldatud kolme Eesti kaardile lisada Jüri Mõisa ekspertarvamuse asemel statistilise regressioonanalüüsi valla maksutulu põhjuste kohta.
Ma prognoosin, et Mõisa pakutud mereäärsus ei oma olulist mõju valla rikkusele. Arvan, et olulised on hoopis kaugus Venemaast (ehk läänepoolsus) ja lähedus Tallinnale. Ka saare peal asumine paistab kasuks tulevat, kuid seal on väga suured erinevused, nii et see võib ka statistiliselt ebaoluline olla. Kindlasti näib hästi mõjuvat kirjakeele sarnane emakeel - murded ja venekeelsus mõjuvad ühtmoodi laastavalt.
Aga võib-olla ma ka eksin. Regressioonanalüüs toob tihti välja tähelepanuväärseid seoseid, mida palja silmaga ei märka või suuda analüüsida.
Igal juhul tahaks ka teada, milline on tõenäosus, et, asukohta arvestades, on Vasalemma vald üks Eesti vaesemaid.
Ma prognoosin, et Mõisa pakutud mereäärsus ei oma olulist mõju valla rikkusele. Arvan, et olulised on hoopis kaugus Venemaast (ehk läänepoolsus) ja lähedus Tallinnale. Ka saare peal asumine paistab kasuks tulevat, kuid seal on väga suured erinevused, nii et see võib ka statistiliselt ebaoluline olla. Kindlasti näib hästi mõjuvat kirjakeele sarnane emakeel - murded ja venekeelsus mõjuvad ühtmoodi laastavalt.
Aga võib-olla ma ka eksin. Regressioonanalüüs toob tihti välja tähelepanuväärseid seoseid, mida palja silmaga ei märka või suuda analüüsida.
Igal juhul tahaks ka teada, milline on tõenäosus, et, asukohta arvestades, on Vasalemma vald üks Eesti vaesemaid.
Sunday, August 13, 2006
Jüri, mis juhtus?!
Kui Gruusia president Saakashvili ütles, et riigis on kõik ametnikud korrumpeerunud ja äri on võimalik teha ainult altkäemaksu makstes, said paljud pahaseks. Selgus, et mitmed ametnikud ei võta tihti pistist ja on ärisid, kes pole kunagi riigitöötajatele lisaraha pidanud maksma. Saakashvili põhjendas oma toorest tooni vajadusega probleemile tähelepanu tõmmata: "Kui ma oleksin öelnud, et Gruusias võtavad mõned ametnikud vahest ebaseaduslikke tasusid, poleks mind keegi kuulanud." Ja see mõjus. Tänu avalikkuse tähelepanule suutis president läbi suruda reformid, mis kahe aastaga on Maailmapanga andmetel vähendanud Bribe taxi (keskmine altkäemaksude osakaal käibest) Gruusias 2,7% pealt 0,5 protsendile. Kui tahad esineda sõnavõtuga, millel on mõju, tuleb liialdada ja üldistada.
Eks sellest vist lähtus ka Jüri Mõis Ekspressile intervjuud andes. Küll jääb sealsete lahmivate avalduste puhul arusaamatuks, mida Mõis saavutada püüab või millele oma järeldustes tugineb.
Esiteks väidab ta, et Tartul ja Lõuna-Eestil puudub arengupersepktiiv, sest "maailmas arenevad need linnad, mis asuvad mere ääres". Kui ajalugu on mingiks näitajaks, siis on sellele küll raske tõestust leida. Euroopa suurriigid Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Poola on mereriigid, aga kõigi pealinnad asuvad sisemaal. Paljude väiksemate riikide pealinnad on küll mere ääres, aga mingit kindlat trendi selles osas kindlasti pole. Linnastumine maailmas küll jätkub, aga samas jäävad alles ka tegevused, mida on mõistlikid arendada linnast väljaspool (põllumajandus, suurtootmine, logistika). Regionaalpoliitika ülesanne on tagada, et sellised võimalused oleksid olemas ja vajadusel piirkondlikku elu säilitada ka hetkedel kui majanduslik huvi vastava piirkonna vastu on madal.
Imelik ja eelmise väitega vastuolus on Jüri Mõisa järgmine väide, et Lasnamäe majad tuleks lammutada ja nende asemel ehitada väikemajade linnaosi. Linnade mõte siiski ongi tiheasustus. Nagu Mõis oma eelmise punktis väitis tekib suurlinnas elamisest kasu just tänu teenuste ja kaupade paremale kättesaadavusele ja tihedamatele inimeste (ja ettevõtete) vahelistele kontaktidele. Kõik need effektid aga kaovad, kui Tallinnast teha indivuaalelamute suurküla, mis peaks inimeste mahutamiseks katma veerand Eestit. Kogu maailmas tegeldakse aktiivselt linnade laialivalgumise takistamisega, kuna see suurendab liikluskoormust, loodussaastamist ja kulutab mõtetult inimeste aega reisimise peale. Kui Mõisal kulub täna 1,5 tundi tööle ja koju sõidu peale, siis sisuliselt raiskab ta 15-20% oma effektiivsusest (kui ta selle asemel 1,5 tundi rohkem töötaks). Kui kõik Tallinnlased koliksid äärelinnadesse, siis jääks Eesti palju vaesemaks, lisanduvad ummikud suurendaksid raiskamist veelgi.
Kolmandaks esineb Mõis intervjuus väitega, et ühistransporti on vaja selleks, "et saaks sõita 10-16aastased lapsed, puuetega inimesed, need, kel load on ära võetud ja kes on parajasti juua täis." Sest normaalsed inimesed ei hakka kunagi ühistransporti kasutama. "Eestlastest nagu ka ameeriklastest ei õnnestu bussirahvast kasvatada," lisab ta. Ma ei tea, millel põhineb Mõisa arvamus ameeriklaste kohta, kuid USA suurlinnades, kus on hästitoimiv metroosüsteem, on alati ka metroode lõpp-peatuste lähedal suured parkimismajad, kuhu inimesed oma autod jätavad. Ehk inimesed sõidavad autoga sinnani, kuhu saab mööda laia kiirteed, aga linnasiseseks liikumiseks kasutatakse ühistransporti. Kogu maailma kogemus on, et kui inimestele pakkuda puhast, täpset, kiiret ja mugavat ühistransporti võtavad elanikud selle meeleldi vastu, sest see on effektiivne. Seda sama 1,5 tundi töölesõiduaega võiks Mõisgi kasutada mõistlikult lugedes läbi ajalehed, kirjutada valmis mõne e-maili või valmistades ette päevasteks kohtumisteks. Lisaks säilib loodus ja vähenevad ummikud. Mõistlik ühistranspordisüsteem on kindlasti ühe 21. sajandi linna arengus palju olulisem kui mere lähedus.
Seega mul on hea meel, et Mõis enam poliitikas ei ole, muidu oleks see artikkel väga murelikuks teinud. Nüüd ainult natuke.
Eks sellest vist lähtus ka Jüri Mõis Ekspressile intervjuud andes. Küll jääb sealsete lahmivate avalduste puhul arusaamatuks, mida Mõis saavutada püüab või millele oma järeldustes tugineb.
Esiteks väidab ta, et Tartul ja Lõuna-Eestil puudub arengupersepktiiv, sest "maailmas arenevad need linnad, mis asuvad mere ääres". Kui ajalugu on mingiks näitajaks, siis on sellele küll raske tõestust leida. Euroopa suurriigid Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Poola on mereriigid, aga kõigi pealinnad asuvad sisemaal. Paljude väiksemate riikide pealinnad on küll mere ääres, aga mingit kindlat trendi selles osas kindlasti pole. Linnastumine maailmas küll jätkub, aga samas jäävad alles ka tegevused, mida on mõistlikid arendada linnast väljaspool (põllumajandus, suurtootmine, logistika). Regionaalpoliitika ülesanne on tagada, et sellised võimalused oleksid olemas ja vajadusel piirkondlikku elu säilitada ka hetkedel kui majanduslik huvi vastava piirkonna vastu on madal.
Imelik ja eelmise väitega vastuolus on Jüri Mõisa järgmine väide, et Lasnamäe majad tuleks lammutada ja nende asemel ehitada väikemajade linnaosi. Linnade mõte siiski ongi tiheasustus. Nagu Mõis oma eelmise punktis väitis tekib suurlinnas elamisest kasu just tänu teenuste ja kaupade paremale kättesaadavusele ja tihedamatele inimeste (ja ettevõtete) vahelistele kontaktidele. Kõik need effektid aga kaovad, kui Tallinnast teha indivuaalelamute suurküla, mis peaks inimeste mahutamiseks katma veerand Eestit. Kogu maailmas tegeldakse aktiivselt linnade laialivalgumise takistamisega, kuna see suurendab liikluskoormust, loodussaastamist ja kulutab mõtetult inimeste aega reisimise peale. Kui Mõisal kulub täna 1,5 tundi tööle ja koju sõidu peale, siis sisuliselt raiskab ta 15-20% oma effektiivsusest (kui ta selle asemel 1,5 tundi rohkem töötaks). Kui kõik Tallinnlased koliksid äärelinnadesse, siis jääks Eesti palju vaesemaks, lisanduvad ummikud suurendaksid raiskamist veelgi.
Kolmandaks esineb Mõis intervjuus väitega, et ühistransporti on vaja selleks, "et saaks sõita 10-16aastased lapsed, puuetega inimesed, need, kel load on ära võetud ja kes on parajasti juua täis." Sest normaalsed inimesed ei hakka kunagi ühistransporti kasutama. "Eestlastest nagu ka ameeriklastest ei õnnestu bussirahvast kasvatada," lisab ta. Ma ei tea, millel põhineb Mõisa arvamus ameeriklaste kohta, kuid USA suurlinnades, kus on hästitoimiv metroosüsteem, on alati ka metroode lõpp-peatuste lähedal suured parkimismajad, kuhu inimesed oma autod jätavad. Ehk inimesed sõidavad autoga sinnani, kuhu saab mööda laia kiirteed, aga linnasiseseks liikumiseks kasutatakse ühistransporti. Kogu maailma kogemus on, et kui inimestele pakkuda puhast, täpset, kiiret ja mugavat ühistransporti võtavad elanikud selle meeleldi vastu, sest see on effektiivne. Seda sama 1,5 tundi töölesõiduaega võiks Mõisgi kasutada mõistlikult lugedes läbi ajalehed, kirjutada valmis mõne e-maili või valmistades ette päevasteks kohtumisteks. Lisaks säilib loodus ja vähenevad ummikud. Mõistlik ühistranspordisüsteem on kindlasti ühe 21. sajandi linna arengus palju olulisem kui mere lähedus.
Seega mul on hea meel, et Mõis enam poliitikas ei ole, muidu oleks see artikkel väga murelikuks teinud. Nüüd ainult natuke.
Sunday, August 06, 2006
Võõrtöölised riiki oksjoni korras!
Mõni nädal tagasi kirjutas Päevaleht majandusministeeriumi ideest hakata otsustama mitte ainult seda, milliseid võõrtöölisi ettevõtetel vaja on, vaid juba ka seda, kui palju neile palka tuleb maksta. Ministeeriumi põhjendus on, et võõrtöölised ei tohi kohalikku tööjõudu asendada, vaid peavad seda täiendama. Ehk võõrtööjõu Eestisse lubamine on põhjendatud vaid juhul, kui Eestist selliseid ametimehi ei leia.
Sellise loogika järgi võiks Eestisse tööle tulla vaid ülikõrged spetsialistid. Ministeerium paistab aga ära unustavat, et selleks, et töökoht luua 1 spetsialistile, on vaja palju inimesi, kes teevad lihttööd. Ja just neist lihttöölistest on Eestis täna puudus.
Ministeerium on märkamata jätnud ka pisiasja, et turumajanduses on peamiseks edasiviivaks jõuks konkurents. Seda ka tööjõu osas. On ju absurdne, et kui ettevõttele või riigiasutusele vajalik maja jääb ehitamata lihtsalt sellepärast, et ehitustööliste palgad on viimase aastaga kasvanud ligi 30%. Samas on olemas ukrainlane, kes oleks nõus maja odavamalt ehitama.
Veelgi jaburam on reguleerida, millise tasuga peab riiki toodud töötaja töötama. Ehk kui muidu võiks võõrtööjõu odavusest kasu saada Eesti ettevõte, siis majandusministeeriumi arvates peaks kogu võit minema immigrandile.
Minu arvates oleks igati loogiline jätta kõik sellised probleemid ettevõtjate otsustada. Ja kui riigi soov on kuidagi immigratsiooni reguleerida ja piirata, siis võiks seda teha läbi oksjonite. Ehk igal kuul paneb riik oksjonile teatud arvu töölubasid. Ettevõtjad (või üksikisikud) võivad osta tööloa ja anda selle ükskõik kellele. Tavapärane turvakontroll välja arvatud, ei ole riigi asi, kellega on tegu, mida ta oskab, või kui palju palka saama hakkab.
Sellisel juhul oleks tagatud, et tööload läheksid inimestele, kes suudavad luua kõige rohkem lisaväärtust. Ettevõtted maksaksid ainult selliste inimeste töölubade eest, kelle siia toomise tulu oleks oksjonil kujunevast hinnast kõrgem.
Samuti saaksid antud tehingust kasu kõik osapooled. Riigieelarvesse tuleks lisatulu, ettevõtted saaksid tegevust laiendada või kulusid kontrolli all hoida ja immigrant saaks tööd. Samuti oleks antud süsteem oluliselt kiirem, kui tänane, kus Balti Laevaremonditehas ja Skype kulutasid 8-11 kuud töölubade saamiseks - mõttetu sebimine, mis kulutab inimressurssi, aga ei anna kellelegi kasu.
Riigil jääb ainult otsustada, kui palju immigrante igal aastal soovitakse näha ja sellest lähtuvalt kujundada igakuiste oktsjonite mahud. Hind kujuneb juba turupakkumise käigus. Kui 2005. aastal sai Eestis töötamiseks elamisloa 1100 inimest, aga samal perioodil vähenes riigis elanike arv 3000 inimese võrra ja välismaale tööle läks erinevatel hinnangutel umbes 20 000 inimest, võiks immigrantide arvu kindlasti suurendada ja samas teenida oksjonilt riigile tõhusat tulu.
Loe ka: Tööjõupuudus on süvenev ja pikaajaline nähtus 07.08 Eesti Päevalehest
Sellise loogika järgi võiks Eestisse tööle tulla vaid ülikõrged spetsialistid. Ministeerium paistab aga ära unustavat, et selleks, et töökoht luua 1 spetsialistile, on vaja palju inimesi, kes teevad lihttööd. Ja just neist lihttöölistest on Eestis täna puudus.
Ministeerium on märkamata jätnud ka pisiasja, et turumajanduses on peamiseks edasiviivaks jõuks konkurents. Seda ka tööjõu osas. On ju absurdne, et kui ettevõttele või riigiasutusele vajalik maja jääb ehitamata lihtsalt sellepärast, et ehitustööliste palgad on viimase aastaga kasvanud ligi 30%. Samas on olemas ukrainlane, kes oleks nõus maja odavamalt ehitama.
Veelgi jaburam on reguleerida, millise tasuga peab riiki toodud töötaja töötama. Ehk kui muidu võiks võõrtööjõu odavusest kasu saada Eesti ettevõte, siis majandusministeeriumi arvates peaks kogu võit minema immigrandile.
Minu arvates oleks igati loogiline jätta kõik sellised probleemid ettevõtjate otsustada. Ja kui riigi soov on kuidagi immigratsiooni reguleerida ja piirata, siis võiks seda teha läbi oksjonite. Ehk igal kuul paneb riik oksjonile teatud arvu töölubasid. Ettevõtjad (või üksikisikud) võivad osta tööloa ja anda selle ükskõik kellele. Tavapärane turvakontroll välja arvatud, ei ole riigi asi, kellega on tegu, mida ta oskab, või kui palju palka saama hakkab.
Sellisel juhul oleks tagatud, et tööload läheksid inimestele, kes suudavad luua kõige rohkem lisaväärtust. Ettevõtted maksaksid ainult selliste inimeste töölubade eest, kelle siia toomise tulu oleks oksjonil kujunevast hinnast kõrgem.
Samuti saaksid antud tehingust kasu kõik osapooled. Riigieelarvesse tuleks lisatulu, ettevõtted saaksid tegevust laiendada või kulusid kontrolli all hoida ja immigrant saaks tööd. Samuti oleks antud süsteem oluliselt kiirem, kui tänane, kus Balti Laevaremonditehas ja Skype kulutasid 8-11 kuud töölubade saamiseks - mõttetu sebimine, mis kulutab inimressurssi, aga ei anna kellelegi kasu.
Riigil jääb ainult otsustada, kui palju immigrante igal aastal soovitakse näha ja sellest lähtuvalt kujundada igakuiste oktsjonite mahud. Hind kujuneb juba turupakkumise käigus. Kui 2005. aastal sai Eestis töötamiseks elamisloa 1100 inimest, aga samal perioodil vähenes riigis elanike arv 3000 inimese võrra ja välismaale tööle läks erinevatel hinnangutel umbes 20 000 inimest, võiks immigrantide arvu kindlasti suurendada ja samas teenida oksjonilt riigile tõhusat tulu.
Loe ka: Tööjõupuudus on süvenev ja pikaajaline nähtus 07.08 Eesti Päevalehest
Tuesday, July 04, 2006
Kuidas Tarand 10 milliga kvaliteetajakirjandust teeks
Kaarel Tarand tuleb tänases Päevalehes välja ettepanekuga toetada riiklikult 10 väliskorrespondenti aastas kokku 10 miljoni krooniga. See võimaldaks ajalehtedel saata laia ilma rohkem reportereid, kes tooksid koju suurema kvaliteediga uudiseid ja seeläbi parandaksid Eesti meedia kvaliteeti. Tarandi arvates on idee nii veatu, et järeldab: "Väärtleht - see on imelihtne!"
Tarandi arvamuslugu on kiiduväärt sellepoolest, et seal on olemas 2 olulist argumenteeritud kirjatüki osa: esitatud on probleem ja pakutud on konkreetne lahendus. Lahenduse mõju analüüsi ja faktilise tõestusega on juba kehvem. Ehk siis edasi sellest, miks ma olen veendunud, et antud idee ei tööta.
Tarand oleks võinud kirjutada, kui palju kulutavad ajalehed/ajakirjad väliskorrespondentidele täna. Kui see summa on suurem kui 10 miljonit krooni, siis riigi subsiidium lihtsalt asendab erafinantseeringut ja väljendub vaid kirjastajate suuremas kasuminumbris. Sest ajalehtede väljaandja eesmärk ei ole mitte kättesattuva raha eest võimalikult palju/head ajakirjanduste teha, vaid ikkagi eelkõige kasumit teenida. Ehk iga peatoimetaja peab mõtlema, et kui ta annab miljoni rohkem väliskorrespondentsiks, siis peab see suurendama lehe tulusid vähemalt samapalju. Esimesed kroonid teenivad ennast lihtsamini tagasi, sest kui sa oled esimene leht, kes välismaalt uudiseid vahendab, siis on tõenäoliselt võimalik leida see huvigrupp, kes hakkab seepärast sinu lehte lugema ja maksab su kulutused kinni. Aga edasi on iga kroon vähem väärt, sest suhteline erinevus, mida sa lood on järjest väiksem. Mingil hetkel tekib olukord, kus lisaraha ei tekita enam sellist erinevust kvaliteedis või kvantiteedis, et sellega suudaks leida sama raha väärtuses uusi lugejaid või teenida kulutusi tagasi läbi hinnatõusu.
Oletame, et täna on Eesti meedias see piir 20 miljoni krooni juures. See piir sõltub inimeste ostujõust ja huvist välisuudiste vastu. Samuti sellest, mida selle 20 miljoni krooni eest ajaleht toota suudab. Aga kindlasti mitte sellest, kust pärineb kirjastaja raha. Kui riigi poolt antud 10 miljonit saab kulutatud, siis tasub kulutada veel 10 miljonit ja kõik. Edasi läheb ärilises mõttes raiskamiseks. Seega ülejäänud raha jääb lihtsalt üle ja suurendab ajalehtede kasumit.
Pikemas perspekteevis võivad muidugi mõjutada meediasektori suuremad kasumid uusi ettevõtteid turule, mis suurendab eeldatavasti effektiivsust ja valikut, aga mõju välismeediale on väga kaudne.
Mõju oleks muidugi olemas, kui täna kulutaksid ajakirjandusväljaanded vähem kui 10 miljonit krooni aastas väliskorrespondentidele. Ehk siis lehelugejad leiavad, et see piir, kust väliskajastusele kulutatud summa ei teeni enam neile samaväärset kasu on madalamal kui 10 miljonit. Sel juhul oleks riigi poolt makstud rahast see osa, mis ületab tänaseid kulutusi muidugi lehtedele motivatsiooniks suurendada väliskorrespondentide arvu. Ise-asi muidugi, millest need korrespondendid kirjutaksid. Loomulikult sellest, mille eest tarbijad kõige rohkem maksma on nõus. Vaevalt me saaksime lugeda lugusid Mehhiko presidendivalimistest või kohapealset kirjeldust Gaza sektorist. Küll aga oleks meil tõenäoliselt korrespondent Marbella villadepiirkonnas või Sharm el Sheikhis.
Ehk siis seni kuni lugejat ei huvita välismaailmas toimuv, ei muuda olukorda lehtedele raha juurde andmine. Ja neid keda huvitab, saavad oma info kätte pigem Economistist ja BBC-st kui Päevalehest ja TV3-st. Igasugune muutus selles peab eelkõige käima ikkagi nõudluse poole pealt. Seda saab eelkõige teha läbi haridusüsteemi, mis on suunatud avatumale maailmavaatele ja laiemale silmaringile. Kui aga soovime kiiremat mõju, siis võiks selle 10 miljonit krooni jagada parem 40 kõige targema inimese vahel, kes peaksid iga päev andma 1000 krooni kõige kvaliteetsemale lehele, oma äranägemise järgi. Sel juhul oleksid lehetoimetajad motiveeritud kirjutama selliseid lugusid, mis oleksid huvitavad ja kvaliteetsed, et saada võimalikult palju sellest 10 miljonist kroonist endale. Sel juhul oleks see raha meedia jaoks lisaraha, mis suunataks konkreetselt kvaliteetsema ajakirjanduse tegemiseks. Vähemalt nende 40 inimese arvates.
Tarandi arvamuslugu on kiiduväärt sellepoolest, et seal on olemas 2 olulist argumenteeritud kirjatüki osa: esitatud on probleem ja pakutud on konkreetne lahendus. Lahenduse mõju analüüsi ja faktilise tõestusega on juba kehvem. Ehk siis edasi sellest, miks ma olen veendunud, et antud idee ei tööta.
Tarand oleks võinud kirjutada, kui palju kulutavad ajalehed/ajakirjad väliskorrespondentidele täna. Kui see summa on suurem kui 10 miljonit krooni, siis riigi subsiidium lihtsalt asendab erafinantseeringut ja väljendub vaid kirjastajate suuremas kasuminumbris. Sest ajalehtede väljaandja eesmärk ei ole mitte kättesattuva raha eest võimalikult palju/head ajakirjanduste teha, vaid ikkagi eelkõige kasumit teenida. Ehk iga peatoimetaja peab mõtlema, et kui ta annab miljoni rohkem väliskorrespondentsiks, siis peab see suurendama lehe tulusid vähemalt samapalju. Esimesed kroonid teenivad ennast lihtsamini tagasi, sest kui sa oled esimene leht, kes välismaalt uudiseid vahendab, siis on tõenäoliselt võimalik leida see huvigrupp, kes hakkab seepärast sinu lehte lugema ja maksab su kulutused kinni. Aga edasi on iga kroon vähem väärt, sest suhteline erinevus, mida sa lood on järjest väiksem. Mingil hetkel tekib olukord, kus lisaraha ei tekita enam sellist erinevust kvaliteedis või kvantiteedis, et sellega suudaks leida sama raha väärtuses uusi lugejaid või teenida kulutusi tagasi läbi hinnatõusu.
Oletame, et täna on Eesti meedias see piir 20 miljoni krooni juures. See piir sõltub inimeste ostujõust ja huvist välisuudiste vastu. Samuti sellest, mida selle 20 miljoni krooni eest ajaleht toota suudab. Aga kindlasti mitte sellest, kust pärineb kirjastaja raha. Kui riigi poolt antud 10 miljonit saab kulutatud, siis tasub kulutada veel 10 miljonit ja kõik. Edasi läheb ärilises mõttes raiskamiseks. Seega ülejäänud raha jääb lihtsalt üle ja suurendab ajalehtede kasumit.
Pikemas perspekteevis võivad muidugi mõjutada meediasektori suuremad kasumid uusi ettevõtteid turule, mis suurendab eeldatavasti effektiivsust ja valikut, aga mõju välismeediale on väga kaudne.
Mõju oleks muidugi olemas, kui täna kulutaksid ajakirjandusväljaanded vähem kui 10 miljonit krooni aastas väliskorrespondentidele. Ehk siis lehelugejad leiavad, et see piir, kust väliskajastusele kulutatud summa ei teeni enam neile samaväärset kasu on madalamal kui 10 miljonit. Sel juhul oleks riigi poolt makstud rahast see osa, mis ületab tänaseid kulutusi muidugi lehtedele motivatsiooniks suurendada väliskorrespondentide arvu. Ise-asi muidugi, millest need korrespondendid kirjutaksid. Loomulikult sellest, mille eest tarbijad kõige rohkem maksma on nõus. Vaevalt me saaksime lugeda lugusid Mehhiko presidendivalimistest või kohapealset kirjeldust Gaza sektorist. Küll aga oleks meil tõenäoliselt korrespondent Marbella villadepiirkonnas või Sharm el Sheikhis.
Ehk siis seni kuni lugejat ei huvita välismaailmas toimuv, ei muuda olukorda lehtedele raha juurde andmine. Ja neid keda huvitab, saavad oma info kätte pigem Economistist ja BBC-st kui Päevalehest ja TV3-st. Igasugune muutus selles peab eelkõige käima ikkagi nõudluse poole pealt. Seda saab eelkõige teha läbi haridusüsteemi, mis on suunatud avatumale maailmavaatele ja laiemale silmaringile. Kui aga soovime kiiremat mõju, siis võiks selle 10 miljonit krooni jagada parem 40 kõige targema inimese vahel, kes peaksid iga päev andma 1000 krooni kõige kvaliteetsemale lehele, oma äranägemise järgi. Sel juhul oleksid lehetoimetajad motiveeritud kirjutama selliseid lugusid, mis oleksid huvitavad ja kvaliteetsed, et saada võimalikult palju sellest 10 miljonist kroonist endale. Sel juhul oleks see raha meedia jaoks lisaraha, mis suunataks konkreetselt kvaliteetsema ajakirjanduse tegemiseks. Vähemalt nende 40 inimese arvates.
Friday, June 30, 2006
Wages and Work Hours (and taxes)
Harvard University economics professor Greg Mankiw has a great blog to read. Today he points to a recent NBER study, which cites:
In 1983, the most poorly paid 20 percent of workers were more likely to put in long work hours than the top paid 20 percent. By 2002, the best-paid 20 percent were twice as likely to work long hours as the bottom 20 percent.
This is definetely one reason behind rising economic inequality in United States. The correlation (although the research doesnt provide a causual link) between worktime and pay is of course positive as "having the most productive people in our society working harder is a net gain for all of us" as states one of the commentators at the blog.
Also read other comments in the blog, especially one by mvpy, who proposes lower marginal tax rates as a motivator for the rich to work more. But at the end comes to the conclusion that:
If all these highly paid men and women are working such long hours, then, theyll possibly find partners at the workplace. This is pretty common. And this of course would lead to a surge in inequality among households.
Mainly, i just wanted to point out the blog as a great reading in general with 2-3 new post every day.
In 1983, the most poorly paid 20 percent of workers were more likely to put in long work hours than the top paid 20 percent. By 2002, the best-paid 20 percent were twice as likely to work long hours as the bottom 20 percent.
This is definetely one reason behind rising economic inequality in United States. The correlation (although the research doesnt provide a causual link) between worktime and pay is of course positive as "having the most productive people in our society working harder is a net gain for all of us" as states one of the commentators at the blog.
Also read other comments in the blog, especially one by mvpy, who proposes lower marginal tax rates as a motivator for the rich to work more. But at the end comes to the conclusion that:
If all these highly paid men and women are working such long hours, then, theyll possibly find partners at the workplace. This is pretty common. And this of course would lead to a surge in inequality among households.
Mainly, i just wanted to point out the blog as a great reading in general with 2-3 new post every day.
Rahvaliidu presidendikampaania alanud
Sala-rahvaliitlane Mikk paljastab oma tänases blogis Rahvaliidu aktiivset mainekujunduskampaaniat:
Olen mingil imelikul kombel sattunud Rahvaliidu noorteorgansiatsiooni listi. Ja milliseid kirju sealt listist leian:
Kiri 1:
Tere kallid erakonnakaaslased !Reformierakonna noorte kodulehele http://www.reforminoored.ee/news.php onüleval küsitlusselle kohta, kes võiks olla järgmine president.Me kõik teame, kes see inimene võiks olla, seega käime korra kõik eelpooltoodud lehele ja hääletame Arnold Rüütli kasuks :)Ilusat päeva lõppu,Kadri
Kiri 2:
Tere
www.postimees.ee on küsitlus presidendi kandidaatide kohta. Igast arvutist saab hääletada vaid üks kord ning kuna hetkel juhib Ilves väga suure %-ga, siis palun kõiki võtta appi kõikvõimalikud abinõud ja hääletada nii erinevatest arvutitest kui võimalik.
Suured tänud,
kadriˇ
Olen mingil imelikul kombel sattunud Rahvaliidu noorteorgansiatsiooni listi. Ja milliseid kirju sealt listist leian:
Kiri 1:
Tere kallid erakonnakaaslased !Reformierakonna noorte kodulehele http://www.reforminoored.ee/news.php onüleval küsitlusselle kohta, kes võiks olla järgmine president.Me kõik teame, kes see inimene võiks olla, seega käime korra kõik eelpooltoodud lehele ja hääletame Arnold Rüütli kasuks :)Ilusat päeva lõppu,Kadri
Kiri 2:
Tere
www.postimees.ee on küsitlus presidendi kandidaatide kohta. Igast arvutist saab hääletada vaid üks kord ning kuna hetkel juhib Ilves väga suure %-ga, siis palun kõiki võtta appi kõikvõimalikud abinõud ja hääletada nii erinevatest arvutitest kui võimalik.
Suured tänud,
kadriˇ
Tuesday, June 27, 2006
Harvard Business Review IdeaCast
For those of you interested in great management literature, Harvard Business Review has launched a new bi-weekly podcast where they have interviews with academics and/or proffessionals writing in their magazine.
It is a good complementary listening to HBR articles as well as to get insight to the latest management ideas, plus it is free. I enjoy listening to it while driving by car, so that the time doesn't seem as wasted.
It is a good complementary listening to HBR articles as well as to get insight to the latest management ideas, plus it is free. I enjoy listening to it while driving by car, so that the time doesn't seem as wasted.
Sunday, June 25, 2006
Savisaare konservatiivne rahanduspoliitika
Aeg jälle oma blogisse miskit kirjutada.
Võtaks siis vähe sõna hiljutise Savisaare avalduse kohta liigse tarbimise kohta Eestis. Ühelt poolt on muidugi tervitatav ja loomulik, et majandusminister avaldab muret olukorras, kus majanduse ülikiire kasv põhineb suuresti sisetarbimisel ja üha raksem on ettevõtetel leida konkurentsivõimelisi töötajaid. Siiski ei peaks ükski valitsuse liige ära unustama, et ka valitsusel on suured hoovad sellise ülekuumenemise vähendamiseks. Kui Savisaar manitseb eelkõige Eesti Panka rakendama abinõusid tarbimise vähendamiseks, siis seoses meie rahanduspoliitikaga oleme Euroga nii tihedalt seotud, et keskpanga roll on üsna tilluke. Kuna enamus laene on Euros või Euroga seotud, ei mõjuta kohalike intressimäärade muutmine midagi, tegutseda saab ainult regulatiivselt piirates, mis tuleb alati effektiivsuse arvelt.
Küll on aga säilinud kõik fiskaalpoliitika tööriistad. Ehk siis vahet pole, kes tarbib, vaid kui palju ja kuidas tarbitakse. Seega ma loodan, et Savisaare mure ületarbimise ja majandusmulli pärast jätkub ka lisaeelarve arutusele tulekul ja sel aastal pannakse lisaeelarve raha reservfondi. Sest lõpuks pole ju riigi tarbimine kasvanud sugugi vähem kui eraisikute oma.
Samuti on tuletaksin Savisaarele meelde, et ta on ka Tallinna linna elu juhtiva Keskerakonna juht. Seega on väga silmakirjalik rõhuda tarbimise vähendamisele päeval, mil pealinna volikogu otsustas vastu võtta teise lisaeelarve sel aastal, mis ligi 10% kasvatas kogu käesoleva aasta eelarve mahtu. Kuigi võib väita, et teede ehitamine on investeering tulevikku, mis just nimelt toetab majanduse jätkusuutlikkust, aitab selline kulutamine siiski kaasa majanduse ülekuumenmisele, kuna konkureerib nende samade ehitustöötajate peale, kelle järgi ka erasektoril puudus on. Sellega viiakse raha just nende samade inimeste kätte, kes on suured tarbimis- ja eluasemelaenude võtjad viimase aja hüppelise palgatõusu näol. Pigem oleks võinud need 500 miljonit krooni kasutada Tallinna seadusega lubatud piiri peal oleva võlakohustuse vähendamiseks. Sel juhul oleks saanud teid ehitada siis, kui majandus jahtub ja hädasti vaja töid, mille abil vähendada tööpuudust ja/või hoida üleval kasvuaastatel sisetarbimise teenendamiseks loodud struktuure.
Võtaks siis vähe sõna hiljutise Savisaare avalduse kohta liigse tarbimise kohta Eestis. Ühelt poolt on muidugi tervitatav ja loomulik, et majandusminister avaldab muret olukorras, kus majanduse ülikiire kasv põhineb suuresti sisetarbimisel ja üha raksem on ettevõtetel leida konkurentsivõimelisi töötajaid. Siiski ei peaks ükski valitsuse liige ära unustama, et ka valitsusel on suured hoovad sellise ülekuumenemise vähendamiseks. Kui Savisaar manitseb eelkõige Eesti Panka rakendama abinõusid tarbimise vähendamiseks, siis seoses meie rahanduspoliitikaga oleme Euroga nii tihedalt seotud, et keskpanga roll on üsna tilluke. Kuna enamus laene on Euros või Euroga seotud, ei mõjuta kohalike intressimäärade muutmine midagi, tegutseda saab ainult regulatiivselt piirates, mis tuleb alati effektiivsuse arvelt.
Küll on aga säilinud kõik fiskaalpoliitika tööriistad. Ehk siis vahet pole, kes tarbib, vaid kui palju ja kuidas tarbitakse. Seega ma loodan, et Savisaare mure ületarbimise ja majandusmulli pärast jätkub ka lisaeelarve arutusele tulekul ja sel aastal pannakse lisaeelarve raha reservfondi. Sest lõpuks pole ju riigi tarbimine kasvanud sugugi vähem kui eraisikute oma.
Samuti on tuletaksin Savisaarele meelde, et ta on ka Tallinna linna elu juhtiva Keskerakonna juht. Seega on väga silmakirjalik rõhuda tarbimise vähendamisele päeval, mil pealinna volikogu otsustas vastu võtta teise lisaeelarve sel aastal, mis ligi 10% kasvatas kogu käesoleva aasta eelarve mahtu. Kuigi võib väita, et teede ehitamine on investeering tulevikku, mis just nimelt toetab majanduse jätkusuutlikkust, aitab selline kulutamine siiski kaasa majanduse ülekuumenmisele, kuna konkureerib nende samade ehitustöötajate peale, kelle järgi ka erasektoril puudus on. Sellega viiakse raha just nende samade inimeste kätte, kes on suured tarbimis- ja eluasemelaenude võtjad viimase aja hüppelise palgatõusu näol. Pigem oleks võinud need 500 miljonit krooni kasutada Tallinna seadusega lubatud piiri peal oleva võlakohustuse vähendamiseks. Sel juhul oleks saanud teid ehitada siis, kui majandus jahtub ja hädasti vaja töid, mille abil vähendada tööpuudust ja/või hoida üleval kasvuaastatel sisetarbimise teenendamiseks loodud struktuure.
Sunday, May 28, 2006
Vene karu Luksemburgi kastmes
Eesti majandusajakirjanikud suutsid taas kord maha magada Eesti jaoks suhteliselt huvitava uudise välismeedias. Nimelt teatasid 26. mail Arcelor ja Severstal oma plaanist ühineda, loomaks Euroopa suurim metallitootja (BBC). Uues ettevõttes saab Severstali omanikul Alexey Mordashovil olema 32%-line osalus ja nõukogu esimehe koht.
Nii et edaspidi saab Äripäeva kardetud Vene raha pärinema osaliselt Luksemburgist (kuigi minu arusaamist mööda naftatransiidiga tegelev Severstaltrans tehingu osaks ei ole).
Huvitav on asja juures ka see, et juba pikemat aega on Arcelori tahtnud osta maailma suurim terasetootja Mittal Steel. Sellele ülevõtmispakkumisele oli tugevalt vastu nii Arcelori juhtkond kui Luksemburgi, Prantsuse ja Hispaania poliitikud. Arusaadav. Mittal lubas teha ettevõtte efektiivsemaks, mis oleks tõenäoliselt tähendanud ka töökohtade arvu vähenemist ettevõttes. Samuti heideti ette, et Indias sündinud ettevõtte omanik Lakshmy Mittal ei juhi oma firmat piisavalt läbipaistvalt.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Saabus valge prints Venemaalt, kes oli nõus Arceloriga ühinema leppes, kus Arcelori väärtust hinnati (ettevõtte juhtkonna poolt) ligi 20% kõrgemaks kui Mittali pakkumises. Samuti kuulutab Severstal oma koduleheküljel lahkelt ausaid ja läbipaistvaid juhtimispõhimõtteid. Ka kinnitas Mordashov, et "We never seized anything, we never twisted anyone's arm, we never used state organs or corruption". Ühesõnaga Luksemburglastele siuke aus värk meeldib ja ühinemine tuleb sõbralik. Reedesel kauplemisel langes Arcelori aktsia hind selle teate peale 3%, aga vähemalt on ettevõtte juhtkond ja poliitikud rahul.
Mis mõju omab see tehing Eestile? Raske öelda. Nende jaoks, kes paaniliselt kardavad Vene raha sissetungi, jäi nüüd üks mure vähemaks. Nüüd on tegu ju Luksemburgi rahaga. Selge samas ka see, et Vene eliit on saavutanud järjekordse võidu oma mõjuvõimu suurendamiseks Euroopa Liidus.
Laiema järeldusena võib öelda, et suurfirmade ja poliitikute kokkumängud on ka Lääne Euroopas probleemiks. Aktsionäride huvid ja majanduse effektiivsus muutuvad ebaoluliseks, kui sõbraliku käe ulatavad poliitikute soov saada valitud ja firmajuhi soov oma kohta hoida.
Nii et edaspidi saab Äripäeva kardetud Vene raha pärinema osaliselt Luksemburgist (kuigi minu arusaamist mööda naftatransiidiga tegelev Severstaltrans tehingu osaks ei ole).
Huvitav on asja juures ka see, et juba pikemat aega on Arcelori tahtnud osta maailma suurim terasetootja Mittal Steel. Sellele ülevõtmispakkumisele oli tugevalt vastu nii Arcelori juhtkond kui Luksemburgi, Prantsuse ja Hispaania poliitikud. Arusaadav. Mittal lubas teha ettevõtte efektiivsemaks, mis oleks tõenäoliselt tähendanud ka töökohtade arvu vähenemist ettevõttes. Samuti heideti ette, et Indias sündinud ettevõtte omanik Lakshmy Mittal ei juhi oma firmat piisavalt läbipaistvalt.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Saabus valge prints Venemaalt, kes oli nõus Arceloriga ühinema leppes, kus Arcelori väärtust hinnati (ettevõtte juhtkonna poolt) ligi 20% kõrgemaks kui Mittali pakkumises. Samuti kuulutab Severstal oma koduleheküljel lahkelt ausaid ja läbipaistvaid juhtimispõhimõtteid. Ka kinnitas Mordashov, et "We never seized anything, we never twisted anyone's arm, we never used state organs or corruption". Ühesõnaga Luksemburglastele siuke aus värk meeldib ja ühinemine tuleb sõbralik. Reedesel kauplemisel langes Arcelori aktsia hind selle teate peale 3%, aga vähemalt on ettevõtte juhtkond ja poliitikud rahul.
Mis mõju omab see tehing Eestile? Raske öelda. Nende jaoks, kes paaniliselt kardavad Vene raha sissetungi, jäi nüüd üks mure vähemaks. Nüüd on tegu ju Luksemburgi rahaga. Selge samas ka see, et Vene eliit on saavutanud järjekordse võidu oma mõjuvõimu suurendamiseks Euroopa Liidus.
Laiema järeldusena võib öelda, et suurfirmade ja poliitikute kokkumängud on ka Lääne Euroopas probleemiks. Aktsionäride huvid ja majanduse effektiivsus muutuvad ebaoluliseks, kui sõbraliku käe ulatavad poliitikute soov saada valitud ja firmajuhi soov oma kohta hoida.
Subscribe to:
Posts (Atom)
